Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Kas esimeste filmide üleandmine Moskvas läks tõrgeteta?
Me alustasime lastefilmidega, ma ei tea, et mingeid arusaamatusi oleks tekkinud. Selle, mis professionaalsusest vajaka jäi, tegi ehk tasa meie filmide värskus, kaasaegsus, see miski, mis eesti nukufilmiloomingule algusest peale ainuomast ning iseloomulikku oli. Tonti hakati otsima hiljem, kui repertuaari tulid täiskasvanute filmid.
Üleliiduline ekraan oli meile vajalik, see kindlustas regulaarse tootmise. Nukufilm oli kallis lõbu, meie oma vaatajaskond seda kinni maksta ei suutnud. Üleliidulisel ekraanil ostis film end igal juhul välja, isegi siis, kui koopiate arv oli väike. Alates neljandast filmist "Mina ja Murri" (1961) müüdi meie toodangut ka välismaale. "Soveksportfilmi" andmetel olid sagedasemad ostjad Soome, Rootsi, Holland, Austria, Belgia, Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa, Poola, Ungari, Tšehhoslovakkia, Rumeenia, Bulgaaria, Mongoolia, samuti paljud Aafrika riigid. Kümmekonna aasta jooksul jõudis eesti nukufilm praktiliselt kõigisse maailmajagudesse. Arvamus, et meile "anti" Moskvast raha, pole päris õige. Eesti nukufilmid tõid üleliidulistele ametkondadele üht-teist ka sisse, ehkki tegeliku töö tegijateni ei jõudnud sellest midagi. Isegi infot oli raske kätte saada.
/---/
Nukufilm sündis lastefilmina. Sa oled meie režissööridest üks väheseid, kes lapsele alati truuks on jäänud. Miks?
Teatud mööndusega võiks öelda, et animatsioon on kõige subjektiivsem filmikunstiliik. Põhimõtteliselt võib ruumilises animatsioonis materjaliseeruda igasugune fantaasia, piire pole. Mina nägin selles eelkõige võimalust lapse tunde- ja mõttemaailma rikastamiseks, muinasjutu loomiseks. /---/
Kiik, S. (1995). Vastab Heino Pars [intervjuu, kus Heino Pars räägib oma eluteest, tööst ja filmidest]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 3-15, ill.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm