Miks puud enam ei kõnele (1988)

Silvia Kiik: Noore režissööri Kalju Kivi järjekordne film põhineb folklooril, kasutatud on Eesti rahvajuttude motiive. Film jutustab inimese ja looduse vahelistest suhetest ja hoiatab hoolimatu suhtumise eest loodusesse. Algmaterjal on filmitud normaalse kiirusega, hiljem on projektorilt kogu materjal kaader kaadri haaval ümber filmitud. Tulemusena on saavutatud kujutise pehmus, kontrastsus, võetud on stoppkaadrid, mida on kasutatud kahekordse ekspositsiooni saavutamiseks. Muudetud on ka liikumise rütmi: ühel juhul on see aeglustatud, teisel tehtud katkendlikuks.
Dramaturgiliselt kujutab film ühtset tervikut, seda aitab luua ka õnnestunud muusika.
Kunstinõukogu otsustab anda filmile esimene tasustusgrupp ja soovitada film vastu võtta üleliidulisele ekraanile.

Tallinnfilmi Kunstinõukogu protokoll 9.02.88. Rahvusarhiiv. ERA.R-1946.1.3525 Filmide tasustamisgruppide määramise protokollid. 

Arvamusi filmist

Läti kriitiku Agris Redovicsi ettekandest Kinomajas 

Üht gruppi („Serenaad“, „Miks puud enam ei kõnele“, „Magus planeet“ ja „Sõda“) iseloomustab kriitik kui filme-mõistujutte, mis erineva tehnika, vaimsuse ja leidlikkusega väljendavad üht üldtuntud ideed. /---/

Mitte alati ei rikasta sedalaadi filmid meie vaimset maailma. Niisugused romantilised konstruktsioonid selgelt piiritletud hea ja kurjaga, apelleerides vaataja halemeelsusele ja identifitseerumissoovile, ei lisa tihti uut tõde. Enamasti peetakse sobivaks esitada selliseid elustatud esemetega lavastusi koledas tühjas ruumis. Sellised filmid jäävad etüüdi, harjutuse tasemele, mis väljendavad: seda tuntud tõde saab öelda ka niimoodi. Nõnda jäävad nad mänguks mängu pärast.
Ühte ideed mängib ka film ≪Miks puud enam ei kõnele...≫. Filmi saab hinnata kaheti: kui võtta teda kui mängu iseendas, siis on ta tugev, kui ta aga pretendeerib väljendama ideed, kaotab ta mängu. Operaator ei suuda filmida esitatut kui kujundit.

Balbat, M. (1988). Omaenese edu auras [1987. aasta eesti multifilmide arutelu kokkuvõte]. Sirp ja Vasar, 13. mai, lk 7.