Avaleht » Filmiliigid

Mikk (2006)

Dokumentaalfilmid Kestus: 53:04

Huviinfo

Kilde filmi saamisloost 

Rein Raamat: „Olime Mikk Mikiveriga ammused tuttavad. Möödunud sügisel helistasin talle Võsule, ütlesin, et kohtume. Ta oli nõus.

Tulin Võsule koos abikaasa Helvi Raamatuga ja ütlesin, et teeks temast filmi. Mikk ütles: miks mitte. Hiljem arutasid nad seda Carmeniga ja ka tema oli nõus.

Ta nägi siis hea välja. Käisime koos koer Rexiga mererannas. Ta rääkis oma plaanidest lavastada Palmse mõisas Strindbergi “Preili Julie”. Küsisin: kuidas sa seda ette kujutad? Ta joonistas liivale ja ise kommenteeris, rääkis, kust näitlejad tulevad. Mul oli väike kaamera kaasas ja ma võtsin selle üles. Hiljem tulin  Võsule suure Beta-kaameraga. Me käisime Palmses, kus ta rääkis uuesti oma tulevasest lavastusest. Siis me rääkisime temaga tund-poolteist tema kodus.

Küsisin otse, milline on ta suhe poliitikasse, sellesse, mis praegu toimub, oma abieludesse. Pikkamööda ta sulas üles, valvsus väsis, rääkis nii, nagu asjad on. Ta vastas keskendunult, väga täpselt vastavalt teemale. Kuni ühel hetkel tunnistas – ma olen väsinud, lõpetame ära.

Need olid head hetked. Tema depressiooni ajal me ei kohtunud. Hiljem me ei saanud enam kontakti. Tekkisid pausid.

Filmi tarvis tegime 20 intervjuud eri inimestega juba pärast Miku surma. Reet Mikkeliga rääkisime siis, kui Mikiver veel elas. Filmi tarvis sai jäädvustatud ka suurel hulgal kultuuriloolist materjali, millest filmi läks ainult osa.“
Laasik, A. (2006). Mikk viipab Võsult viimast korda. Eesti Päevaleht, 2 sept, lk 25.

Rein Raamat: «Filmi tegemine oli ääretult keeruline. Selle teljeks on põhjalik intervjuu Mikuga, aga haigusest tingituna oli tal kõnetakistus. See pani lisakoormuse montaažile. Me ei võtnud eesmärgiks teha lineaarset elu- ja loomelugu, vaid kontrastse ülesehitusega filmi, nagu oli ka Miku elu.

Algul sai pikkuseks kaks tundi, kuid seda tuli tihendada. Lõpus hakkas mind kummitama kahtlus, et äkki sai see liiga karm ja traagiline. Sest intervjuus oli Mikk väga avameelne. Küsisin, kas ta on nõus, et ta ütlemised ja tunnistused lähevad filmi. Ta oli nõus.

See film on ühtlasi kantud minu võlatundest Miku ees, see kannustas. Aga igast selle filmi episoodist võib omakorda vändata filmi.»
Veidemann, R. (2006). Mikiveri pihtimuslik testament [dokumentaalfilm näitlejast ja lavastajast Mikk Mikiverist "Mikk"]. Postimees, 28. aug, lk 18.

Materjali kolmeks Mikiveri filmiks

Paariaastasel ettevalmistusajal võeti üles paarkümmend intervjuud Miki­veri lähedaste, sõprade, tuttavate ja kolleegidega. Raamatu sõnul on kõikidest intervjuudest jõudnud filmi paraku vaid murdosa, sest filmimaailmas kehtivad tõsielufilmi pikkuse kohta karmid reeglid.

Režissöör Peeter Brambati arvamust mööda oli valiku tegemine väga keeruline. «Kindlasti saaks sellest materjalist kolm-neli Mikiveri filmi,» ütles ta. «Meil oli aluseks Jaan Kruusvalli käsikiri ning sisulised valikud tegime ikka selle põhjal. See õigustas ennast, sest nii meeletu materjali hulk ja samas ka Miku enda hõlmamatud tegemised nõudsid teatud kompromisse ja otsuseid. Me ei saanud liiga laiali valguda ja samas me ei tahtnud ka enda nägemust peale suruda.

Tahtsime teha filmi ennekõike läbi Miku. Nii ei hakanud me lavastama erilisi olukordi, vaid püüdsime lähtuda ennekõike autentsetest originaalmaterjalidest, mida saime tänu sellele, et inimesed usaldasid Reinu ning andsid kasutada oma intiimseid koduarhiive. See on üks selle filmi õnnestumise võti, sest seal on materjali, mida veel kunagi pole laiade hulkade ette toodud,» leidis Peeter Brambat.

«Preili Julie» asemel matused

Paraku jäi filmist välja ka materjal, mis oli esialgu kindlalt sisse planeeritud, kuid osutus Mikk Mikiveri lahkumise järel mõttetuks. «Mina isiklikult arvasin, et ta saab ikka terveks ja teeb ära Strindbergi «Preili Julie», mida ta Palmse mõisa pargis nii väga lavastada tahtis,» ütles filmi stsenarist Jaan Kruusvall. «Selle, kuidas Mikk sellest pikalt ja põhjalikult räägib, võttis Rein üles, aga nüüd paraku jäi see kasutamata. Ei jõudnud Mikk sinnamaani. Siis tuli kontseptsiooni muuta ning selle asemel on nüüd Mikiveri äraminek ja matused.»
Kulli, J. (2006). Avameelselt Mikk Mikiverist. SL Õhtuleht, 25. aug, lk 11.

Filmist ja Mikiverist kaasteeliste pilguga

Rein Veidemann: „...minu kujutluses on Mikiver ikka paljuski seesama neurootiline, hämar, iseendas ja armastatus ebalev, kõiges kahtlev ja samas ülimat tõde, hullumise piiril tasakaalu otsiv, teravmeelne ja haavatav Taani prints, kes on oma looga andnud lugematult mõistatamisvõimalusi, jäädes ise suureks üksiklaseks.
Mulle on ikka tundunud, nii palju kui ma Mikiveri (tegemisi) mäletan, et tema dilemma oli seesama mis Hamletil: kõige eest vastutamise omaksvõtt ja teadmine selle teostamise võimatusest.
Kolleegide, Mikiveri õe ja vennaga tehtud usutluste kaudu avanevas Mikk Mikiveri saatuses mängib pearolli tahe saada suureks näitlejaks. Selgub, et lavakunstikateedrisse sisse pääsemine oli peaaegu elu ja surma küsimus.
Voldemar Pansost sai Mikiveri loominguline ristiisa, tema kõrval hakkas ta ka lavastama. Mikiver jutustab õhinal Panso olulisusest enda loomingulise käekirja kujunemisel.
Panso omakorda on portreederaamatus iseloomustanud lemmikõpilast kui «kadakast ja kibuvitsalist». Mikk on «pisut salavaikne ja arvamata; isegi sirgjoonelisuses hämarusse sumbuv Miku looming ei naera ja naer ta fotole ei sobi. Mikk on kiudjas ja okslik».
Teame nüüd, et Mikk Mikiverist sai Meister nii näitleja kui lavastajana. Näitleja Pansolt päris ta paatosliku väljenduse, lavastaja Pansolt jäi Mikiverisse kindlasti igavikulisuse ambitsioon ja sotsiaalne ülitundlikkus.

Rein Raamatu filmiski ilmneb Mikiveri isiksuse põhi muutumatuna, lisandunud on soojust. Kaadrisse on püütud naeratavat Mikku, aga see pole vabastav naer, pigem kurbleplik.

Jaan Kruusvalli stsenaarium on üles ehitatud kontrasti printsiibil. Ühelt poolt ülimate kõrguste poole püüdlemine oma töös, teiselt poolt maise tasakaalu otsimine pere-elus.
/---/

Kõlab võib-olla õõnsalt, aga filmist sugeneb mulje, et Mikiveri elu ise oli üksainus elumõtte otsing, mida katkestasid kuristikku langemised – need teada-tuntud Mikiveri «äraolekud». Kas ongi määratud nii – nagu on see paljude suurte loojate puhul –, et unustust, lohutust, korvangut otsitakse alkoholist?
/---/

Kuigi Kruusvalli-Raamatu film püüab markeerida tähtsaima Mikiveri elus ja loomingus, võib seda teost võtta ka kui pikka hüvastijättu loojaga, tema vaimse ja hingelise testamendi vormistamisena.

Mikiveri surm kuulub veel ta eludraamasse – seda saadavad matuseliste meenutused, filmi lõpp «kruvib end» aga juba igavikuliseks. Me näeme randa ja merd Mikiveri silmadega, nii nagu see jäi lahkumishetkel arvatavasti tema silmadesse.“
Veidemann, R. (2006). Mikiveri pihtimuslik testament [dokumentaalfilm näitlejast ja lavastajast Mikk Mikiverist "Mikk"]. Postimees, 28. aug, lk 18.

Olev Remsu: „Mikk Mikiveriga oli nii, et ühelt poolt oli ta justnagu meile kõigile kättesaadav. Pole ju kaua aega möödas, mil ta vaatas vastu teleekraanilt ja kaanepiltidelt, võttis sõna, andes hinnanguid ka nende asjade kohta, millest ta ise eemal seisis. Filmis “Mikk” on keskendutud sellele ajale Mikk Mikiveri elust, mil kuulsus elas avalikkuse eest varjul, tagasitõmbunult Võsul, kunagi Georg Otsale kuulunud suvilas. Aastast 2003 kannatas ta raske haiguse käes. Näitlejal, kelle häält tundis arvatavasti iga eestlane, oli raskusi rääkimisega.

Niisiis, vaataja on viidud erak-Mikiveri juurde Võsule. Ent vaatajale on avatud ka kuulsus-Mikiveri eraklus: ei koosnenud tema elu ju üksnes aplausidest, kummardamisest publikule, presiidiumides istumisest, rollidest ja lavastustest, järjekordsete autasude vastuvõtmistest. Tema elus oli tähetundidelgi palju seda, mis ühiskonna eest peidus. Ei mäleta, et peale Enn Säde Jüri Müüri filmi  oleks mõnes muus Eesti filmis nõnda avameelselt räägitud nimeka portreteeritava alkoholisõltuvusest nagu “Mikus”?  Ja kas meeste suurus sellest kahaneb? Ei, sugugi mitte, lisandub vaid ülevkurba helistikku, pealegi avaneb selle kaudu ajastu olemus.“
/---/
Loe arvustuse täisteksti:
Remsu, O. (2006). Kummardus Mikk Mikiverile. Sirp, 1. sept, lk 18.
Kummardus Mikk Mikiverile - Sirp

Lilian Vellerand: „“Mikk“ on rohkem elu- kui loomingulooline film. Kui palju siis on tundlikke kunstnikunatuure, kelle elus poleks teemaks – viin ja naised.  „Naised ja viin“ kui põgenemis- ja vabanemisvahend. Siingi on küll diskreetset ja põhjendatut, aga ikkagi liiga palju liiga tavalist juttu nii „teistsuguse“ ja „erilise“ mehe puhul (nagu sõbrad tema kohta ütlevad). Selle arvel oleks oodanud seda, mida ta võinuks ise enda ja oma loomingu kohta ütelda täies vaimujõus inimese ja kunstnikuna. Võib-olla leidub seda arhiivides meetrite kaupa, võib-olla on see kustutatud ja ainult kaasteeliste mälus elavana alles. Ei tahaks uskuda, et Mikiveri puhul oleksid mälestused ja legend suurejoonelisemad kui olnud tegelikkus.

Ikkagi on see hea, lummav film. Kõnelejad jäädvustavad mingil müstilisel kombel osakese sellest kiirgusest, mida nad eluajal Mikiveris tajusid.“ /---/
Vellerand, L. (2006). Hüvastijätt [dokumentaalfilm näitlejast ja lavastajast Mikk Mikiverist "Mikk"]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 110-113, ill.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm