Miina (2003)

Õnne Luha: „Miina” sündis vastureaktsioonist

6. oktoobril jõuab ekraanile „Eesti lugude” sarja teine film – Õnne Luha „Miina”, mis räägib Obinitsa 15-aastasest tüdrukust. Film jälgib tüdruku argipäeva – koolipäeva, sammukest tema igapäevasel neljakilomeetrisel kooliteel. Vaataja saab teada, mis on Miina jaoks „kuumad” teemad  ja kohad, kus peale kooli olla.  1990. aastate alguses ETV-s filmi- ja kirjandussaadete režissööri abina alustanud Õnne Luha jaoks on see sarja „Päev minu elust – naised” kolmas film ning kunagi loodab ta sarja lõpetada üheksa filmiga. Filmisarja idee sündis vastureaktsioonina linnaühiskonna inimestele, kes endast kogu aeg räägivad. Režissöör tahtis näidata inimest, kes ei taha endast rääkida. Sarja kuuluvate filmide sõnumiks ongi, kuidas möödub ühe inimese argipäev. Enne Miina leidmist oli Õnnel plaanis teha film hoopis Keila tüdrukust, aga erinevatel põhjustel ei tulnud sellest midagi välja. „Ja siis ma tulin mõttele teha film maatüdruku päevast. Käisime koos assistendi ja konsultandi Ano Laanega läbi Viljandimaa, Võrumaa, Kihnu ja Setumaa, kust Miina leidsingi,” räägib režissöör. Filmis näeb kümneliikmelise Setumaa pere pisut arhailistki igapäeva – tegelemine koduloomadega või hobusega allikalt vee toomine. „On näha, et nad on materiaalselt vähekindlustatud ning vanemad peavad pingutama, et kaheksat last toita ja koolitada, aga nad ei siuna ühiskonda, vaid on avatud ja kompleksivabad,” ürtleb Õnne ja lisab, et see ühtsus ja siirus tuleb ka filmi kangelannas välja. „See on maailm, kus rõõmu ei tooda hüsteeriline vaba aja sisustamine, vaid looduses olemine.”
K. L. (2003). Eesti lood [Õnne Luha “Miina” ja Liina Trishkina “Tuleproov” – filmid ETV tõsielufilmide sarjast “Eesti lood”]. Nädal, nr 40, 6. okt, lk 21.

Filmist kriitiku pilguga

Marko Mägi: „Mullu ja tunamullu valminud neli portreefilmi Eesti naistest annavad mosaiigina mitmekülgse pildi ka praegusest Eesti elust. Peakangelannadeks pole ekstreemsed tüübid, pigem meie igaühe naabrinaised, kuid tulemus on sellegipoolest koloriitne ja huvipakkuv. Igas filmis on poolde tundi kokku võetud päev peategelase elust – oma murede ja rõõmude, argisuse ja üllatustega. Küll otsesõnu välja ütlemata, aga kaadri tagant jääb ometi kõigi lu.ha kangelannade motona kõlama: „Me saame hakkama!” Kuigi lu.ha (režissöör ja operaator Õnne Luha) toob oma dokumentaalides esile Eesti naiste visaduse, on sealt raske leida feministlikku vaatepunkti. Naine küll filmib naisi, kuid ei süüdista seejuures mehi. Luha näib hindavat eelkõige üldinimlikke väärtusi. /---/

Kõige noorem portreteeritav naisterahvas on 15aastane Obinitsa koolitüdruk filmis „Miina” (2003). Miina ei lahkuks Setumaalt, „kui seal korraldataks midagi noortele ja oleks töökohti”. Linnainimese jaoks eksootilises keskkonnas kasvanud tüdrukut huvitavad asjad, mis noori igal pool. „Pärast suuremal peol käimist ei taha koolipeole enam minnagi,” tunnistab Miina. Tema kaustikus seisab kunstipärases kirjas Love&Sex. Eks Setu maaelu ole üldiselt rahulikum kui kuskil suuremas linnas, kuid kaadrid, kus kooliteel pöidlaküütinud tüdrukud peale võtnud sapikas tümaka mürtsudes ning lörtsi ja pori laiali paisates põldude vahel kihutab, mõjuvad küll nagu märulifilmis.

Heale dokumentalistile omaselt on Õnne Luha suutnud oma tegelased unustama panna kaamera olemasolu ja sujuvalt üles võtnud, mis toimub. Kõik persoonid tunnevad tema filmides ennast vabalt. Luha ei suhtu filmitavatesse inimestesse liiga pealetükkivalt ega ka mitte liiga delikaatselt. Pole kramplikke küsimusi ega kramplikke vastuseid.“
Mägi, M. (2004). lu.ha kangelannad saavad hakkama. Eesti Ekspress:TV Ekspress, nr 3, 15. jaan, lk 2-4.