Avaleht » Filmiliigid

Meie venelased (1991)

Dokumentaalfilmid Kestus: 28:24

Huviinfo

Tekst filmi alguses

"See film on pühendatud inimestele, kes elavad meie kõrval. Osa neist on sattunud Eestimaale vaid mõned aastad tagasi, teiste esivanemad on elanud siin mitmeid inimpõlvi. Eesti on saanud nende kodumaaks."

Arvamusi filmist

Peeter Simmi ja Dimitri Klenski film tekitas kriitikas poleemilist vastukaja, mis pole imekspandav, sest rahvusküsimus, eriti suhted venekeelse (ja tihti ka nõukogudemeelse ja Eesti iseseisvumisvastase) kogukonnaga oli 1980ndate lõpus - 1990ndate algul kuum teema. Hirme ja ebakindlust tulevase rahvustevahelise kooselu suhtes oli tollal, vahetult enne Eesti taasiseseivumist 1991, mil film valmis, mõlemas kogukonnas, nii venelaste kui ka eestlaste seas.

Avalöögi filmi retseptsioonis tegi Ülo Mattheus oma kriitilise retsensiooniga, kus ta süüdistas režissööri peaaegu et eesti rahva reetmises. "P. Simmi puhul näib paraku tegemist olevat kas poliitilise lühinägelikkusega või lihtsalt rumalusega. /---/ See on film allapoole vööd, kuid mitte porno. Pigem nagu alatu löök poksis," väitis Mattheus. "Kuuesaja tuhande, eestlastest tunduvalt elujõulisema muulase põlistamine Eestimaal pole mitte ainult ohtlik, vaid surmav eesti rahvusele, kellest suurema osa moodustavad vanurid ja lapsed,“ märgib ta.
Mattheus, Ü. (1991). Film allapoole vööd. Sirp, 8. november.

Toomas Raudam: [...ajalooliselt on juba nii välja kujunenud, et "venelane" seostub meie mõtetes kõige halvaga]. 

"Just sellise mõtteviisiga polemiseerib Peeter Simmi uus dokumentaalfilm "Meie venelased", kus meie ette astuvad sümpaatsed, soojad inimesed, kel kõigil on oma elu ja saatus, millest nad filmis mitmel korral räägivad. /---/ Nad ei õigusta end, kuid on õiged. Nad annavad endale aru, mis nendega on juhtunud, mis on olnud ja mis võib veel tulla."
/---/
"Ma usun, et meie, eestlaste hulgas on väga palju, kes filmi nähes õelalt irvitavad. "Tahavad kiiresti kodakondsust kätte saada, sellepärast seletavadki! Ei lähe läbi, meie aeg on saabunud, õiglane - ajalooline - tasumise tund on lähedal!" 

Mul oli kurb lugeda Ülo Mattheuse retsensiooni  Peeter Simmi filmi kohta. /---/ Oleksin tahtnud seda mõista, kuid ei suutnud. Vastupidi, viha ja kibestumine (samad omadused, mis tundusid juhtivat ka Ü. M-i kätt) võtsid vägisi võimust.“ /---/

"Kumb on siis meile - meile, eestlastele - ohtlikum, kas kultuuritu või kultuuriga rahvas, keda on peaaegu niisama palju kui eestlasi, kuid kes on tunduvalt elujõulisem, sigivam, agressiivsem jne? Mõlemad, oleks ilmselt Ü. M-i vastus. Täiesti võimalik, et tema arvamus on ka eesti rahva arvamus, see tähendab, et neid, kes samamoodi mõtlevad, on rohkem. Välja kõik! Või siis: olge siin, kuid pidage mokk maas!"

Mina küll loodaksin (olles sellega mitte-eestlaslikult naiivne), et film "Meie venelased" aitab muuta nii venelasi endid kui ka meie suhtumist venelastesse. Muuta meie pilku teravamaks. Näha väikest suures. Sest just see on iseloomulik, mitte see, mida on palju." 
Raudam, T. (1991). Meie, eestlased. Sirp, 6. dets, lk 7. 

Gustav Naan: "Milles siis seineb filmi alatus? Selles, et ta ei otsi venelases tingimata vaenlase kuju, vaid loodab vaataja iseseisvale mõtlemisele, see aga on mõne eestlase silmis lausa kuritegu.
Võime aga olla tänulikud  Ü. Mattheusele selle eest, et tema kirjutis annab päris hea ettekujutuse õeluse nüüdisaegsest anatoomiast.“ /---/
Naan, G. (1992). Õeluse anatoomia. Mõtisklusi filmist ja selle kriitikast. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 46. 

Kui Raudami ja Naani kriitika oli suunatud eeskätt filmi arvustaja Mattheuse vastu, siis Valeri Kalabugin keskendub linateosele endale, heites selle autoritele ette tasakaalustamata ja ilustatud lähenemist teemale - seda, et tegelikkuse asemel tuuakse teoses suuresti esile soovitav:

Vaadanud filmi, "tundus, et olen Eestist kuhugi teisele maale sattunud, kus ma varem pole olnud. See maa on üksnes meeldivate ja mõistlike inimestega asustatud, mis paraku pole omane ei Venemaale ega ka kõigile hästi tuntud vene kogukonnale Eestimaal. /---/
Jätan küsimata, kuhu kadus filmis harimatu homo soveticus'ele nõnda omane jõhkrus ja matslus, lärmakus ja "mattide" tarvitamine, laiskus ja vandaalsus - "nõukogude kultuuri" kaasnähtus, millest eestlane, jumal tänatud, jäi teatud määral kaitstuks. Kuhu on P. Simmi ja D. Klenski "Estlandias" elavate eranditult armsate ja meeldivate inimeste seast kadunud nood laiaõlgsed huligaanid, kes vähem kui kaks aastat tagasi ründasid Toompea lossi? Kas nad jõudsid juba Kanadasse emigreerida? /---/

Olles ise päritolult venelane ning tundes seetõttu hästi vene rahva nii häid kui ka halbu külgi, võin öelda, et filmi loojad vaikisid maha terve hulga praegu üliaktuaalseid ning valulisi probleeme. Tähelepanuta jäi emotsionaalne ja kultuuriline erinevus, mida P. Simm ja D. Klenski peaksid "õnneliku paljurahvuselise" Eesti rajamisel arvestama, kus eestlasi jääb üksnes pool rahvastikust. Täielikult eirati venelaste iseloomujooni, mis raskendavad suhtlemist teistest rahvustest inimestega, sealhulgas eestlastega. /---/ Tulemusena valmis tõsise filmi asemel ilus ja probleemitu reklaamrull."
Kalabugin, V. (1992). Soovitav ja tegelikkus. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 48-49.

Autor filmile tagasivaatavalt

Peeter Simm: „Eesti taasiseseisvumise ajal tegin „Meie venelased“ oma meelest selleks, et kodusõda ei puhkeks. Hakkasin saama mõlemalt poolt: eestlased süüdistasid venemeelsuses ja venelased süüdistasid eestimeelsuses. Mida peab siis tegema filmirežissör? Perse saatma need kõik!“
Kivimaa, E. (2011). Peeter Simm. Eesti filmi partisan. Tallinn: Menu Kirjastus, lk 150.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm