Mehed unustatud armeest (2006)

Filmi saamisloost

Filmi autori ja stsenaristi Indrek Treufeldti sõnul on see film lugu eestlaste rollist sõjajärgses maailmas või eestlaste saatusest Euroopas. Küsimusele, kui palju ta varem ise sellest asjast teadis, vastab Treufeldt, et "faktist endast oli ta teadlik, kuid täpsemad andmed puudusid. Ta teadis, et esimene rahuvalveüksustes kasutusele võetud sini-must-valge embleem järgis USA tööteenistuslaste embleemi. Algset impulssi filmi tegemiseks ta ei oskagi seletada, ilmselt oli see seotud Eesti rahuvalvemissioonidega. Filmi tegemine võttis aega kaks aastat ja tõeline ajalooalane kaevetöö toimus põhitöö kõrvalt. Kes on ise samalaadset tööd teinud, suudab seda hindamatut vaeva ja pühendumist ning selle tähendust mõista. Seda ei korva ükski rahanumber ega vaatajate reiting."

Filmi tegemisel oli kõige raskem selgitada, millised olid ameeriklaste tegutsemise juriidilised küljed - kuidas nad ikkagi otsustasid, et võtavad tööle Saksa poolel sõdinud eestlased?
"Seda juriidilist skeemi ei õnnestunudki lõplikult selgitada, sest päringud USA arhiividesse ja valitsusasutustesse ei andnud tulemusi," märgib Treufeldt ajakirja Kultuur ja Elu  ajakirjanikule Margit-Mariann Koppelile.

Kõige enam üllatas filmitegijat ennast portreteeritud meeste elujõud. "Vahikompaniis teeninud on kogenud nii erinevaid ajalooperioode ja võime. Nad on kõigist saatuse keerdkäikudest edukalt välja tulnud."
Koppel, M.-M. Mehed unustatud armeest. Kultuur ja Elu, 2006, nr 4, lk 58-60.

Filmisündmuste ajaloolisest taustast

Pärast Teise maailmasõja lõppu seisid sõja võitnud lääneriigid täiesti uudse, sõjaajaloos esmakordse probleemi ees. Lääne-Euroopasse oli kogunenud paljudest rahvustest koosnev mitmemiljoniline tsiviilisikutest sõjapõgenike mass, kes polnud sinna põgenenud mitte lahingute, vaid sõja võitjariikide ühe liitlase - Nõukogude Liidu poliitiliste tagakiusamiste ja vägivalla eest. Peale nende veel kümned tuhanded Ida-Euroopa rahvustest sõjavangid, kes olid võidelnud nende liitlase - Punaarmee vastu.

Viimaste hulka kuulusid ka Saksa poolel võidelnud eesti, läti ja leedu sõjamehed. Nõukogude Liit, kes oli Balti riigid anastanud, nõudis lääne- liitlastelt "oma riigi kodanike" väljaandmist, et neid kui "kodumaa reetureid" karistada. Lääneliitlaste suhtumine balti riikide sõjameestesse oli erinev, kuna see küsimus polnud nende riikide valitsuste poolt siis veel reguleeritud, mistõttu esines juhtumeid, kus balti riikide sõjamehi hakati venelastele välja andma. Eriti agaralt tegid seda prantslased, kuid ka mõned USA ja Inglise sõjaväejuhid. Samal ajal puudus baltlastel Saksamaal oma diplomaatiline esindus, kes neid oleks kaitsnud ja nende võitluse eesmärke lääneliitlastele selgitanud.

"Briti, ameerika ja prantsuse ning hiljem ka belgia sõjavangilaagrites olnud eesti sõjameeste esmaseks eesmärgiks oli hoiduda väljaandmisest Eesti okupeerinud N. Liidule ja peale vabanemist leida elamisvõimalus läänes ja otsida üles omaksed. Nende eesmärkide saavutamine näis aga aastatel 1945/1946 üsnagi lootusetu olevat."

Eestlastest sõjavangide vabastamise küsimusega hakkas tegelema mereväe kapten-major Verner Hans Puurand (27.11.1904 Narva - 1983 Austraalia), kes oli USA armee teenistuses. Alates 1945. aastast tegutses ta USA sõjaväevalitsuse juures eestlastest sõjavangide vabastamisega ja organiseeris endistest eesti sõjavangidest USA armee juurde vahi- ja pioneerpataljonid. Samal ajal oli ta USA tsoonis eestlaste keskesinduse abiesimees. Puurand käis läbi kõik sõjavangide laagrid USA tsoonis Saksamaal, kus teadis olevat eestlasi. Suureks kasuks selles missioonis tulid talle ta perfektne inglise keele oskus ja Eesti mereväelase vorm. "Vaatamata paljudele takistustele kroonis tema pingutusi lõpuks edu ning esimesed 22 eestlasest sõjavangi vabanesid juba juulis 1945. Viimased eesti sõjavangid vabanesid USA tsoonis novembris 1946."

Ent kohe tekkis küsimus - kuhu need vangid panna? USA tsoonis tegutsenud UNRRA keeldus neile DP (displaced person = ümberasustatud isik) staatust andmast. "Lahendus leiti nende kasutamisega USA armee juurde loodud töö- ja valveteenistustes. Vahikompaniide sõdurid kandsid Civilian Guardi musta värvi sõjaväevormi, mille vasakul varrukal olid auastme tunnused ja rahvusvärvides vapp. Üksustel olid võrdlemisi head elamistingimused ja toitlustamine.
Eesti vahikompanii nr 4221 formeeriti 27. detsembril 1946 ja täitis vastuturikkaid ülesandeid, valvates Nürnbergi vanglas sõjakurjategijaid."

Loe lähemalt: Kallas, Vaino. Eestlased  USA vahi- ja tööpataljonides. http://www.hot.ee/vaikal/vahi.htm (12.08.2013).

Filmist kriitiku pilguga

Margit-Mariann Koppel: "Indrek Treufeldtile võib esimese käeproovi ning julguse puhul õnne soovida. Esiteks on eesti film ühe uue tugeva dokumentaalfilmitegija võrra rikkam. Teiseks on Treufeldt võtnud endale selle filmiga müüdipurustaja rolli ja lati kõrgele tõstnud. Märk on maas ning üks valge laik eesti ajaloos kellele õnneks, kellele meelehärmiks, jälle vähem.
Filmi õnnestumisele ja sujuvale kulgemisele on kaasa aidanud teatud aukartus ja aupaklikkus ajaloo ees, põhjalik uurimuslik eeltöö ja materjali läbitöötamine /---/, millele lisavad värvi veel elusolevate asjaosaliste meenutused. /---/
Filmi temaatika on rabavalt julge, üllatav ning mitmeski mõttes mõtlemapanev, avades ajaloo tahu sootuks uuest vaatevinklist. Ebamugav hakkab seda filmi vaadates tõenäoliselt neil, kelle silmis ei lähe see teema sugugi ametliku, võitjate ajaloo skeemiga kokku. /---/ See film näitab neid Saksa armees sõdinud eesti mehi sootuks uues valguses, siiski olnut ilustamata ja neist kangelasi vormimata. Kuid kui inimene on olnud Eesti armees, punaarmees, Saksa armees, Soome armees ja nt metsavend kah veel, tekib õigustatud küsimus: kes ta siis õieti on? Kuidas sai juhtuda, et Saksa armees sõdinud eesti mehed valvasid oma juhte? Kas me olime selles suurriikide malepartiis süüdlased, tööriistad, ohvrid või võitlejad? Kellena me end ise tunneme?"
Koppel, M.-M. (2006). Mehed unustatud armeest. Kultuur ja Elu, nr 4, lk 58-60.

Aarne Ruben: "Vaadates Indrek Treufeldti ja Kalle Käeseli filmi “Mehed unustatud armeest”, mõistame vangla varjude intensiivsust. Meieni jõuab vangla üksiklus. Sa tead, kuidas väljas tuhiseb tuulehoog ühelt puulehekeselt teisele. Kõik liigub ja virvendab... Väljas on soe. Nürnbergi vangla müürid on paksud. Sa ei saa sealt kunagi välja. Kui lähed, siis lähed koos seltsimeestega ja jalad ees.

Esiteks: miks Indrek Treufeldt selle asja ette võttis? Ilmselt tahtis ta näidata haruldast juhust, kui Eesti lipp lehvis veel 1947. aastal. Veel kolm aastat pärast viimseid ponnistusi vabariigi taasrajamiseks andsid sõdurpoisid Eesti lipule vannet ja nende läbipääsulubadele kirjutati näiteks: Elmar Kuett, Baltic. Kui olid Baltic, siis olid 1947. aasta USA sõduri jaoks oma, ta ei hakanud rohkem kahtlemagi. “Skriinijad” olid “õiged” juba ammu välja sõelunud.

Filmi tegelasteks on vahikompanii sõdurid Karl Saar, Tarmo Rae, Ülo Roosipuu, Mihkel Salusaar, Erast Simm jt. Kõik nad võitlesid relva-SSis bolševismi vastu ja istusid hiljem ameeriklaste käes sõjavangis. Filmi autor tahab näidata, et vahikompanii numbriga 4221, mis valvas Nürnbergi protsessi ajal kuulsaid sõjaroimareid, oli eestlastele legaalseks võimaluseks säilitada oma sõjaväeliste struktuuride järjepidevus. Selle majorist ülem teenis ameeriklastega võrdselt, kuid Eesti sõduri teenistus oli USA omaga võrreldes ikkagi nigel.

Väga palju on näidatud lihtsalt pimedust. Pimeduses on auastmetunnused, kirjutusmasina lint ja klahvid. Miski mees paneb ennast riidesse. Ja siis on jälle vangimaja, mida valvasid eestlased. /---/ Nürnbergi protsessi süüaluste seltskond on nagu lasteaed, mida tuleb iga minut kantseldada. On lausa uhke tunne, et kõiki neid “aardeid” valvavad eesti mehed, kelle käisel sinimustvalge embleem! Kindlasti oli “Mehi unustatud armeest” hea ja lihtne teha, küsitleda asjaosalisi ja välja otsida arhiivimaterjali, kuid kirjutada sellest on raske. Treufeldt läheb oma filmiga ka luureradadele, mainides põgusalt ühe Nõukogude agendi paljastamist siinmail 1944. aastal /---/.

Rohkem oleks võinud juttu teha vahikompanii igapäevaelust: kus nad treenisid, kus metsajooksu tegemas käisid, millist kirjandust lugesid. Nagu selliste filmide kohta ikka nõue oleks: vähem paatost à la meie mehed käivad välismissioonidel ja rahuoperatsioonidel praegugi, rohkem konkreetset ja asjalikku informatsiooni. Konkreetsus on meie ajastu tähtsaim nõue.“
Ruben, A. (2007). Mehed unustamatust armeest. Sirp, 12. jaan, lk 6.