Avaleht » Filmiliigid

Šlaager (1982)

Mängufilmid | Muusika/tantsu Kestus: 81:00

Huviinfo

Tallinnfilmi annotatsioon

"Šlaager" on muusikaline film Eesti parimate levimuusika viljelejate osavõtul. Võistluskontsert on siiski ainult fooniks lauljanna isikudraamale, tema kahtlustele ja eneseleidmisele.

Filmi tootmine: 08.06.1981 - 12.04.1982

Õie Orav: „"Šlaager" on Peeter Urbla kolmas mängufilm, pärast pooletunnipikkust „Promenaadi“ ja kaheseerialist „31. osakonna hukku“. Seekord on tegemist muusikalise filmiga, ehkki žanri määratluse ümber on käinud arvustajate vahel vaidlused. Seda on nimetatud nii muusikaliks kui ka isegi ulmefilmiks. /---/ Selleks, et esitatav poleks lihtsalt kontsertfilm, kus üksteise järel ansamblid üles astuvad, vaid ikkagi kunstiline film, on autorid loonud lihtsa ja pretensioonitu süžee (muusikafilmile väga tüüpilise), mille taustal filmi peategelasest lauljatar oma lugu ja laule esitab.
Enamikul juhtudel ei kannata selliste filmide faabula kriitikat. Isegi väga nimekad lauljad ei suuda alati neid filme päästa. "Šlaager" ei ole selles suhtes erand. Kahjuks!
On avaldatud ka arvamust, et rezissöör Peeter Urbla oleks võinud teha nendest ansamblitest dokumentaalfilme, nagu ta tegi näiteks õnnestunud filmi ansamblist Ruja. /---/

"Šlaagrit" näidati esimest korda publikule Tallinnas toimunud XV üleliidulise filmifestivali raames, konkursiväliste filmide programmis 19.04.1982 kahel seansil, pealkirja all "Selle suve šlaager". Ametlik/pidulik esilinastus toimus 03.01.1983 Tallinna kinos Sõprus, kus ta linastus küllaltki edukalt, tervelt kaks nädalat. Peale selle näidati filmi veel paaris Tallinna kinos nädal aega ja pisut kauemgi.

Allikas:
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 252.

Näitamiskeeld

Filmis osalevad tollased eesti tippmuusikud ning nende kireva eluloo tõttu on film saanud nõukogude ametnike käest ka karistada. Stsenarist Teet Kallas meenutab Urmas Alenderi elulooraamatus:

“Kui Leila Miller Valdo Randperega ära hüppas (august 1984 – toim), siis keelati see film ära. Kui Rein Rannap Itaaliasse jäi (1987 – toim), siis keelati jälle ära. Seda filmi ei saanud üldse nautida. Hiljuti oli see teles, ma natuke kartsin vaadata, et äkki on piinlik, aga ei olnud.”

Kangur, P. (2010). Urmas Alender: lõputa lookleval teel. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, lk 168. 

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm