Süü (1997)

Filmist kriitiku pilguga

Jaanus Kulli: Andres Puustusmaa "Süü" /---/ selgelt määratletava nn seisundifilmi mõtlikud, inimese hinge süüvivad pikad kaadrid on ühtaegu filmi plussiks ja miinuseks. Kohati kipub lugu tõesti venima, samas pole ma tükk aega tajunud, et seisev kaader tõesti kannab. See nn kandev, ent ometi õõnsaks jääv filosoofilisusele pretendeeriv kaader on olnud ju aastaid kodumaise filmi suur õnnetus.

Ja jällegi hea näitlejate valik ning veelgi parem mäng. Kui Elina Reinoldi ja Aleksander Eelmaa kui professionaalsete näitlejate puhul polnud õnnestumine ehk sedavõrd üllatuseks, siis seda enam üllatas Ervin Õunapuu osatäitmine.

Nähtavasti on Õunapuus olemas see sarm, mida ehk ei saagi õppida, kuid mis kinolinalt selgelt välja paistab. See kas on või ei ole. Võiks isegi öelda, et Õunapuu ei mänginud, ei näidelnud. Ta lihtsalt oli. Ja rohkem polnudki vaja. See mõjus.

Filmi masendavale loole - kuskil äraunustatud paigas elab isa oma pimeda teismelise tütrega - on justkui vastukaaluks kaunid looduskaadrid, kuid samas ei mõjunud need etnograafiliste piltpostkaartidena.
Kulli, J. (1997). Kolm eripalgelist õnnestumist. Õhtuleht, 17. dets, lk 14.

Karlo Funk: Võõras, kas kutsutud või mitte, esineb ka Andres Puustusmaa "Süüs" /---/, mille tegevus leiab aset üksikus maamajas, kus elab pime tüdruk (Elina Reinold) isaga (Aleksander Eelmaa). Süü on siin koorem, mis Ervin Õunapuu mängitud tegelase teadmata temalegi laieneb. Kuigi Puustusmaa hoidub ülearugi hoolikalt igasuguseid psühholoogilisi motiive ekraanil esile toomast, peaks just motiivide pinge tegevust edasi viima.

Need on "Süüs" esitatud pigem sümbolitena, suurte plaanidena tegelaste ilmetest, seletamatute käikudena. Mõni motiividest mängitakse ka tegevuses lahti, ent tervikuna liigub film eriti lõpplahenduse valguses riski piiril.
Funk, K. (1997). Pimedate tungide kinoteater. Eesti Ekspress, 19. dets, lk B14.

Jaak Lõhmus: Õunapuu on orgaaniline ja kinolik ekraanikuju, juttu, mis talle suhu on pandud, oleks võinud ainult natuke veel vähemaks lõigata. Montaažiga ei ole "Süüs" kaugeltki mitte kõik korras, aga Elina Reinoldi pime noor naine on väga põnevalt, sisemise pingega mängitud.

Operaator Ivar Murel /---/ demonstreerib siin ilusti, et oskab suurepäraselt kinokaadrit välja sättida. Võrreldes eelmise lavastusega "Febris", on rezhissöör Puustusmaa tubli sammu edasi astunud, loos on rohkem selgust, näitlejad teevad huvitavalt, on isegi mingi atmosfäär, eesti filmis küllalt haruldane.
Lõhmus, J. (1997). Tehted tundmatutega: Kolm filmi moodi pilti Kinomaja ekraanil. Eesti Päevaleht, 17. dets.

Olle Mirme: Dramaturgiliselt ülesehituselt on “Süü” oma eelkäijast [lühimängufilm „Febris“ – toim] tõepoolest tuntavalt toekam. Abstraktne tung teha filmi on asendunud püüdega jutustada lugu.

Tõsi küll, lugu, mida stsenarist-lavastaja Puustusmaa meile jutustab, ei hiilga originaalsuse ega orgaanilisusega ja vajab lõpplahenduseni jõudmiseks deus ex machina päästvat abi, kuid on oma lineaarses arengus siiski jälgitav. Hoidudes küll aja ja ruumi täpsemast määratlemisest, antakse vaatajale väljajoonistuvate karakterite näol pidepunktid, millele toetudes on võimalik pakutava pildireaga üpris edukalt sammu pidada. Või kes teab — ehk sellest möödagi minna.

Puustusmaa ei tõestanud end seegi kord veel terast tähelepanu vääriva lavastajana, kuid tegi ometigi märgatava kvalitatiivse hüppe. “Süü” on juba teos, mida on võimalik filmi mõõdupuude järgi hinnata.
Mirme, O. (1999). Batsillid Eesti kino organismis [lühifilmid "Süü", rež Andres Puustusmaa ja "Aaria", rež Ervin Õunapuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 81-83.