Avaleht » Filmiliigid

Maraton (1986)

Dokumentaalfilmid Kestus: 51:18

Huviinfo

Filmist ajakirjanduses

Avo-Rein Tereping: „Filmis seisab Hendrik Allik meie ees kui mees, kes ise teab, kui palju ta peab vajalikuks oma elust avaldada, kui palju enda teada jätta. Tundub, et kaamera ei pääse talle kordagi päris lähedale, ehkki püüab. Nii käituvad ikka need, kel Kurt Vonneguti ütluse järgi on tarkust eristada asju, mida nad suudavad muuta, neist, mida nad muuta ei suuda. Kuid ta seisab ka kui mees, kes läbielatule vaatamata ei ole kõigele käega löönud ja kibestunud, kellel jätkub veel püssirohtu, hoolimata east, mil paljud on juba loobunud. Ütleb ta ju ise filmi lõpukaadreis: «Ja ma ei leia, et minust film tehakse! Film on ikka enam-vähem nendest sündmustest, milles ma olen osalenud, nii et minu väikene osa neist suurtest sündmustest». Selle repliigiga tuleb nõustuda. /---/

H. Alliku meenutuste läbi saame teada, kui kirev oli kogu seltskond, millest moodustus kodanliku Eesti Vabariigi parlament, ja kui raske töö oli olla parlamendisaadik, iseäranis töörahva esindaja, vaatamata üsna korralikule palgale. Oli vaja kõrget intellekti, leidlikkust ja kõneosavust, et parlamendivaidlustes mitte narriks jääda, sest «...valmiskirjutatud tekstiga palju midagi teha ei olnud...» Vaatamata kehtivale põhiseadusele, mille järgi polnud õigust Riigikogu liiget areteerida, lasti kümnest Töörahva Ühise Väerinna saadikust «...poolteise aasta jooksul kolm maha, /---/ neli oli mõistetud eluksajaks sunnitööle, /---/ kolm olid sunnitud siis jalga laskma», sest seaduse tõlgendamine on nende käes, kelle käes võim on, nagu igal pool ». /---/

Hoiatavana kõlab H. Alliku repliik: «Kuulge, ajalugu on ajalugu. Ja ümber vaadatakse neid (seisukohti — A. T.) pidevalt ja sellest ei maksa ennast lasta heidutada. Mis on olnud, ega seda ikka olematuks tee. /---/ Uusi tuuli on alati olnud ja tihtipeale on puhujad nendekssamadeks jäänud, nii et see ajalugu ei muuda. /---/ Me ei tohi ära segada ajalugu ja seda, kuidas üksikud inimesed ajaloosündmusi hindavad.» Tõepoolest, on ajalugu, on ajalooline tõde. Küsimus on aga selles, kas inimesed teavad tõde. On ju ajaloolise tõe moonutamise kõige primitiivsem (ehk seepärast ka kõige sagedamini kasutatav) vorm faktide mahavaikimine. Selleks pole vaja sõnaosavust, pole vaja kavalust fakte kuidagimoodi - teisiti tõlgendada, sest mängime, et mõnda asja lihtsalt polegi olnud. Ja ennäe imet! Pikapeale hakkavadki soovitud asjad ununema, kuid koos sellega süveneb ka võõrandumine ühiskonnas. Ei saa olla petis ühes ja aus mees teises asjas.“
Tereping, A.-R. (1987). Et jätkuks püssirohtu. Sirp ja Vasar, 23. okt, lk 7.

Ülo Vooglaid: „Latti, millest oli dokumentaalfilmides harjutud üle astuma, õnnestus «Maratoni» autoreil tükk maad kõrgemale nihutada. Esimene mulje oli igatahes uhke. Küllap etendas hea mulje kujunemises oma osa ka kuuldustest ülesköetud ootus. Mida päev edasi, seda enam hakkas kogumulje selgemaks settima ja üha enam tugevnes küsimus: kas niisugust nihet, mille «Maraton» esile kutsub, võib (saab, tohib) vajalikuks või vähemalt soovitavaks pidada? Algul rabab seegi, et filmi autorid ei ürita midagi peita — ei valgust, ei iseenda koperdarnist; kõik on inimlikult nii aus ning lihtne, kõigi, nii küsijate kui vastaja jutt tavalisele inimesele omaselt kodune, ehkki justkui kõigest üle ja läbi nägev, siit-sealt poolik, rebitud, korratud, ots meelega krussi sälitud. Nii võib vaatajal algul kujuneda mulje, et ka kogu jutt ja selle taga olev mõte on samasugune nagu kõnelejate olek. Juba seegi äratab usaldust tui inimesed räägivad ekraanilt eesti keeles täiesti normaalse inimese häälega.

Pealkiri viitab ülipikale, vaid vähestele jõukohasele distantsile, seda aga, kas juubilar on juba finišis või alles teel võib mõista nii- või teistpidi. See küsimus tekib ja jääbki üles, sest arutletakse, millal võib olla ja millal peab olema karedat meelt, millal võib ja millal ei tohi «revoluutsiat» teha, — siinkohal märgib juubilar naljaga pooleks, et praegu on see justkui keelatud. /---/

Filmi üheks keskseks stseeniks saab minu meelest kohtumine ENE toimetuses, kus tekib küsimus, kuidas seletada peategelase eluloolistes andmetes seitsme aasta puudumist. Hoopis imelik tundub ENE peatoimetaja seisukoht alusetult represseeritute suhtes. Ta väidab, et elanikkonnal pole tollaste sündmuste vastu enam nii palju huvi, et tasuks märkida, kuhu keegi meie väljapaistvatest partei- ja riigitegelastest lõpuks jäi. G. Naan väidab, et neil üksikuil (ajaloohuvilistel?!), kes ikka veel sündmuste tegelikku käiku tahaksid teada, on võimalus vaadata mõnda vana teatmeteost. Seda on ajaloolasena tegutsenud isikult mitte ainult hämmastav, vaid ka üpris kõhe kuulda. /---/

Mille eest H. Allikule 1950. aastal mõisteti 25 aastat Siberi sunnitöölaagris? Kes teda süüdistasid? Kuhu siis võitluskaaslased jäid, kellega koos kodanluse võim kukutati ja rindetee läbiti? Filmist jääb mulje, et see on liiga delikaatne teema. Kui kaua? Kellele? Miks? Miks filmis nendest küsimustest mööda vaadatakse ja võimalust otsitakse viletsas olukorras võimalikult head nägu teha!

Avalikustamine eeldab ausust. Kui uuenduskursile peaksid pääsema mitte ainult ülemused, vaid kogu rahvas, ei või näilikult enam asju ajada. Uut moodi mõtlemine eeldab uut moodi suhtumist, tõe — mitte pooltõdede — käsitlemist ja nõudmist üksteiselt, ametikohast sõltumata, ajale ja ajastule vaatamata. /---/

Ühiskonna arengu tervikliku pildi tekkimiseks on vaja lisada veel palju värve. Pooltõdede kõrvale on vaja ka tõde ja H. Alliku kõrvale inimesi, kellega koos ta oma maratoni läbis, isegi ka neid, kes vastassuunas jooksid, ja ehk neidki, kes praegu veel selle maratoni seiku meenutada ei tihka, ja neid, kes ei saa, sest neid ei ole enam meie hulgas.

«Maraton» on tähelepanu vääriv film mitmes mõttes: ainulaadse inimese kuju jäädvustusena, näitena võimalusest, oludest hoolimata eneseks jääda ja ka võimest rääkida nii, et igaüks võib öeldust isemoodi aru saada ja rahul olla; tähisena ärkamiseelsest tipp-pingutusest.“
Vooglaid, Ü. (1987). Pooltõed on halvemad kui vaikimine. Teater. Muusika. Kino, nr 5, 58-61.

Abrams Klockins: „Nii nagu näitavad viimase aja paremad tööd, on kaasaegsete probleemfilmide (või teisisõnu publitsistlike filmide) tegemise üks tagajärjekamaid mooduseid nimelt filmi loojate ja filmitavate kaasautorsus. Olgu öeldud, et sellise omapärase kaasautorsuse vajadus sai kõigepealt ilmsiks portreefilmide tegemisel. Niipea kui dokumentalistid püstitasid endale ülesande hakata eesrindlase, teadlase, kunstniku portree asemel looma isiksuse portreed, kelles muuhulgas ilmutab end ka eesrindlane, kolhoosiesimees või kunstitegelane, tõusis kohe üles küsimus, kuidas allutada filmitegemine ainukordse isiksuse avamisele. Seni suruti ju isiksus püüdlikult valmiskaanonite raamidesse. Nüüd tuli dokumentalistidel hakata otsima oma kangelastega konkreetseid vastastikuseid suhteid, mis ei pruugi just tingimata olla sügavalt sõbralikud, nad võivad olla ka konfliktsed ning tavaliselt seda nad mingil määral ongi, kuid nad peavad olema kindlasti isiklikud. Seda demonstreerivadki suurepäraselt mullused portreefilmid: «Maraton» (A. Sööt), «Intiimne Adams » (P. Tooming), «Artist» (H. Drui) ja ka «Rändaja» (P. Puks), sest kuigi viimase kangelane Friedebert Tuglas osaleb filmis vaid häälega, on siin väga olulised filmi autorite suhted nende inimestega, kes filmis räägivad ja mõtisklevad Tuglasest. Mulle näib, et kõik need filmid koos ja igaüks eraldi on Eesti dokumentaalfilmi kõrge taseme veenvaks tõendiks. /---/ Loomulikult pakuvad need head ja väga erinevad filmid tõsist ainet mõtisklusteks meie kaasaegsest filmidokumentalistikast. Selles suhtes pakub eriti palju Andres Söödi film «Maraton». Asi pole ainult selles, et rahvusvahelise tasemega meistri iga töö on huvitav. Film on kahekordselt tähelepanuväärne: demonstreerib portreefilmi uusi võimalusi ja esitab mõningaid seni veel vastamata küsimusi. Iseenesest on uudne juba poliitikategelase isiksuse poole pöördumine. Nõukogude dokumentalistikas võib osutada ainult ühele seda laadi tõsisele katsele: see on Dokumentaalfilmide Keskstuudio film Juri Andropovist. Olen veendunud, et kõigile, kes nägid «Maratoni», sai selgeks, kui palju annab meie kaasaja ja lähimineviku mõistmiseks silmast silma kohtumine sellise erakordse ning samal ajal üht kindlat ajaloolist tüüpi esindava inimesega nagu Hendrik Allik. /---/

Öeldakse, et teaduses hinnatakse oskust küsimust püstitada tihti kõrgemalt kui oskust vastust leida, kuna vastuse olemuslikkuse määrab küsimuse olemuslikkus. Mulle näib, et Andres Sööt on esitanud sellise küsimuse oma «Maratoniga». Kunstis on see aga võib-olla veelgi tähtsam, sest tulemusena võivad ilmuda mitmed erinevad ja samal ajal hinnatavad vastused. Sellised küsimused on viljakad, nad võimaldavad kunstil edasi liikuda. Kas saab ülaltoodust teha mingeid järeldusi selle kohta, mida võib lähemal ajal oodata Eesti dokumentaalfilmilt? Sõnastaksin küsimuse veelgi rangemalt: mida võib temalt nõuda? Saan aru, et see kõlab väljakutsuvalt. Ja ikkagi: Eesti dokumentalistika on praegu sellises professionaalses vormis, on kogunud endale sellised sotsiaalsed ja kõlbelised varud, et kui mitte teised, siis ta ise võib endalt nõuda 1980. aastate lõpul uut kvaliteedihüpet, mis vastaks tema loomingupotentsiaalile, eeskätt aga meie ühiskonna uue arenguetapi ja nõuetele.“
Klockins, A. (1987). Hüppe eel. Eesti dokumentalistika aasta. Sirp ja Vasar, 17. apr, lk 7.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm