Surmatants (1991)

Tootjafirma sünopsis

Ajalooline kostüümidraama, kus põhja-saksa mõjukaima hilisgooti kunstniku Bernt Notke ja seiklusrikka elukäiguga maalija ning puunikerdaja Michel Sittowi elufragmente liidab kokku tahvelmaali “Surmatants” Lübeckist Tallinnasse jõudmise oletatav lugu.
Eesti film 1991-1999 (2000). Tallinn: F-Seitse OÜ, lk 28.

Rollidesse kandideerijaid

Näitlejaproovide fotoalbumites A-530 ja A-531 on fotod järgmistest filmi kandideerinud näitlejatest:

Piret Kalda, Kaie Mihkelson, Anne Reemann, Carmen Uibokant, Ene Järvis, Marje Metsur, Hilja Varem.

Lembit Ulfsak, Juhan Ulfsak, Evald Hermaküla, Hendrik Toompere jun., Peeter Volkonski, Tõnu Kark, Mikk Mikiver, Sulev Luik, Jüri Krjukov, Raivo Trass, Tõnu Raadik, Andres Dvinjaninov, Aleksander Eelmaa, Andrus Vaarik, Enn Kraam, Heino Mandri, Ain Lutsepp, Linnar Priimägi, Guido Kangur, Eero Spriit, Paul Laasik, Toomas Lõhmuste, Rein Oja, Märt Visnapuu, Kalju Orro, Lauri Nebel, Tõnu Oja, Ago Roo, Andres Ots, Ants Vain, Kaarel Kilvet, Rudolf Allabert, Allan Noormets, Jüri Aarma.

FOTIS A-530, A-531

Filmist kriitiku pilguga

Jaan Ruus: „Filmi kannab keskaja elutunnetus, täpsemalt keskaja lõpu elutunnetus, vana ja uue aja dialoog. Uus aeg loomulikult võidab, kuid autorid armastavad vana. Michel Sittow on antud uue aja inimesena, kes mässab kitsaks jäänud katoliiklike usupiiride vastu, nõuab vabadust ja arvab, et inimene võib vabalt olla iseenese paavst. Vananev paater Eugenio, nähtavasti lavastaja alter ego, kaitseb katoliiklikku harmooniat ja dogmaatikat plebeide mässu vastu. Peeter Volkonski Sittow’na ja Enn Kraam Eugeniona on ka filmi ainsad selgepiirilised karakterid, nendel on ainsana mänguruumi, esimesel tegutsemisvõimalusi, teisel rääkimisvõimalusi. Lineaarses ajalises arengus kulgev stsenaarium esitab ülejäänuid, ka Notket (Evald Hermaküla) fragmentaarselt. Iga professionaalset monteerijat peaks film ahvatlema tund ja nelikümmend minutit vältavaks looks ümber monteerima, kus Sittow’st saaks filmi peategelane ja Notke liin põimuks selle sisse. Kandvaks jääks muidugi endiselt hiliskeskaja eetika ja esteetika, mida Eesti tuntumad teatrinäitlejad mitme kunstniku ja operaator Mait Mäekivi käe all ka värvirõhutatult esitavad. /---/ Elutunnetus kannab, arvatavasti tänu konsultandile Einar Laignale.
/---/
Luterluse barbaarsust ja labasust rõhutama pandud film näitab siiski enamat, ja nimelt: kogu uusaja barbaarsust, võrreldes kahtlemata harmoonilise katoliikliku keskajaga. Sõnumina keskaja allakäigust, mandumisest uueks ajaks on „Surmatants“ tänapäeval kahtlemata originaalne ja poleemiline.“
Ruus, J. (1992). Allakäik uueks ajaks. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 40-41.

Bernt Notke

Peamiselt Lübeckis tegutsenud Bernt Notke (u 1430/40–1509) juhatas suurt töökoda, kus tegeldi nii maalimise kui ka puunikerdamisega. Meistri kuulsus ulatus Lübecki linnast kaugele väljapoole ning tellimusi saabus paljudest Läänemere-äärsetest linnadest, sealhulgas Tallinnast. Dokumentaalselt on tõestatud järgmiste šedöövrite pärinemine Notke töökojast: Lübecki toomkiriku 17 meetri kõrgune triumfirist (1477), Århusi toomkiriku peaaltar Taanis (1479) ja Tallinna Püha Vaimu kiriku peaaltar (1483). Stiililise võrdluse põhjal on talle omistatud ka Lübecki Maarja kirikus asunud maalid "Surmatants" ja "Püha Gregoriuse missa" (mõlemad hävinud), Stockholmi Suurkiriku Püha Jüri skulptuurigrupp, Tallinna Niguliste kiriku "Surmatants" ja veel rida teoseid. 
Eesti Kunstimuuseum, http://www.ekm.ee/uudised.php?news_id=1909 (07.05.2012).