Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Tallinnfilmi annotatsioon

Film on žanrilt ajaloolis-revolutsiooniline draama, milles tõstatatakse  rida filosoofilisi probleeme.
Filmis käsitletakse revolutsioonilist võitlust 1920. aastate kodanlikus Eestis, ajaline taust on 1924. aasta detsembriülestõusule järgnenud reaktsioon. Peategelaseks on revolutsionäär, kõrgeid inimlikke aateid kandev  kommunist Anton Sommer, kelle võitlus ja traagiline surm tõestavadki filmi põhiidee, tema paatose. Seejuures ei ole film biograafiline, kuigi kasutatakse konkreetseid fakte autentsete isikute elust.
Filmi teravik on suunatud levinud kodanlike filosoofiate, eelkõige eksistentsialistliku ja neoeksistentsialistliku filosoofia vastu.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 38.

Kino Artis sünopsis

Peategelaseks on revolutsionäär, kõrgeid inimlikke aateid kandev kommunist Anton Sommer, kelle võitlus ja traagiline surm tõestavadki filmi põhiidee, tema paatose. Filmi teravik on suunatud levinud kodanlike filosoofiate, eelkõige eksistentsialistliku ja neoeksistensialistliku filosoofia vastu.
Artis, Filmid, http://arhiiv.kino.ee/index.php?movie_id=266&view_type=description&page=1127&action=show_movie_details& (22.07.2012).

Filmi saamisloost

Stsenaariumist

„Aastal 1968 ilmus Tallinnfilmi pärast lavakunstikateedri lõpetamist noor mees nimega Kalju Komissarov. Esialgu töötas ta teise režissöörina, muuhulgas ka „Viimse reliikvia“ juures. Tegi hiljem ka ise mitu mängufilmi: „Valge laev“ 1970 ja „Tavatu lugu“ 1973. /---/

Arhiivis asuva „Surma hinda küsi surnutelt“ kausta vahel on kunstilise filmi ideekavand, mis pärineb kirjanikuna juba kuulsalt, ent filmiga seni vaid arvustajana kokku puutunud Mati Undilt. Seal pakutakse käsikirja revolutsioonilisest noorsoost 20ndate aastate Eesti Vabariigis. Kavandis kirjutab Unt: „Need noored inimesed olid erilises olukorras. Kogu nende lapsepõlv oli möödunud tsaristliku Venemaa keskkonnas ja nad pidid töötama-võitlema kodanlikus Eestis. Atmosfäär nende ümber oli täis sotsiaalseid kontraste, ostmist-müümist, terrorit ja korruptsiooni.“

Käsikirja käis Mati Unt välja koostöös Kalju Komissaroviga, kes lootis sellest endale järgmise filmi materjali. Kalju Komissarov: „Mati elas minust üle hoovi. Niipea kui ta viis rida valmis sai, kohe helistas, tule vaatama. Arutasime palju üheskoos seda stsenaariumi. Need „Surma hinda küsi surnutelt“ teemad rippusid tollal õhus. Oli aeg, kus Che Guevara oli haruldaselt populaarne. Temast ja tema leppimatust võitlusest ja hukust räägiti palju. See oli juurte otsimine vasakpoolsuses. Ei ole juhuslik, et Vladimir Karassev-Orgusaar hakkas samal ajal tegema oma „Lindpriisid“.“

Mati Undi esildis on dateerimata, kuid otsustades teiste stsenaariumiga seotud paberite järgi, pärineb see 1973. aastast. Undiga sõlmitakse leping, ta saab Tallinnfilmist paberi ja see võimaldab tal lugeda Eesti Vabariigis ilmunud ajakirjandust, mis oli raamatukogudes tavainimeste eest peidus.

Tollal kannab see veel loomata teos tööpealkirja „Vennad Kreuksid“ ja paberite järgi võib stuudio juhtkonnas täheldada entusiasmi: lõpuks ometi on leitud andekas kirjutaja, kelle tulevane stsenaarium käsitleb võimudele meelepärast kommunistliku võitlusetemaatikat. Ent see entusiasm lahtub kohe, kui saabub stsenaariumi algvariant.
/---/
Kalju Komissarov: „Selle käsikirja kallal käis kogu aeg üks naaksumine. Need arutelud läksid nii hulluks kätte, et Mati Unt kirjutas selle kogemuse pealt näitemängu – „Peaproovi“, mille ma hiljem Noorsooteatris lavastasin.“
/---/
Ükskord saabub hetk, mil Komissarov filmile käega lööb. /---/ Ent Mati Undi käsikiri on siiski väga hea ja stuudio ei saa filmist loobuda. Kui Tallinnfilm esitab mais 1976 Goskinole oma temaatilise plaani, on seal ka „Surma hinda küsi surnutelt“, kuid režissööri nime filmi taga pole. Hilisemates aruannetes kirjutatakse filmi režissööriks Peeter Urbla. Kuni ühel hetkel maandub käsikiri Kaljo Kiisa sülle.
/---/
Filmifunktsionääridega suhtlemises karastunud Kaljo Kiisk võtab sellele võitlusrindele endale abimehe, justkui aimates ette halba. 1976. aasta detsembrist, mil filmi tegemine uue hoo sisse saab, pärineb Kiisa sõbra Jüri Müüri avaldus, kus ta palub ennast vormistada „Surma hinda küsi surnutelt“ toimetajaks. Hilisemad sündmused tõestavadki, et film sai kõvasti vintsutada ja siin oli abi sõnaosavast ja nutikast Jüri Müürist, kes tsensoritega kemplemise enda peale võtab.
/---/
Pärides Kalju Komissarovilt filmiprojekti, saab Kaljo Kiisk lisaks Mati Undile kaasa teisigi noorema põlve kolleege, kellega filmi teha. Tõnu Virve: „Me tegime Jüriga (Sillartiga) Komissarovi juhatuse all ettevalmistustööd. Valisime kohad välja. /---/ Ühel päeval öeldi, et filmi ei tule. Siis mõni aeg hiljem Kaljo helistas. Meil oli pool tööd tehtud, hakkasime sealt edasi tegema. Lepo (Sumera) tuli ligi /---/. Tema oli seni teinud muusikat ainult multifilmi jaoks. Kaljo oli pärast „Punast viiulit“ pettunud ja avatud koostööks uute inimestega.““
Laasik, A. (2011). Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk: Ikka hea pärast. Tallinn: Eesti Päevaleht, lk 324-331.

Kogu filmitootmise protsess kestis 6.12.1976 - 25.12.1977.

Näitlejate valikust

Antoni osasse kandideerisid: B. Galkin, Juozas Kisielius, Gediminas Girdvainis, I. Kalniš, Sulev Luik
Antoni naise ossa: Külliki Tool, Mari Lill, Siina Üksküla
Esteri ossa: Maria Klenskaja, Kersti Kreismann, Siina Üksküla, Regina Razuma
Dora ossa: Maria Klenskaja, Elle Kull
Bruno ossa: Lembit Ulfsak, Urmas Kibuspuu, Gediminas Girdvainis, Juhan Viiding

Teksti luges Mikk Mikiver
Anton Sommerit dubleerib Aarne Üksküla
Brunot dubleerib Lembit Ulfsak

Rahvusarhiiv R-1707.1.1614 -1619
Teatri-ja Muusikamuuseum

„Näitlejate valimine filmi kulges vaevaliselt. /---/ Kiisk käib välja filmigrupi ettepanekud. Vangi kukkunud noort revolutsionääri Antonit pakub ta mängima Sulev Luike. Oma eluga leppinud oportunistlikku sõpra Brunot võiks esitada Juhan Viiding. Need on ettepanekud, mis kunstinõukogus kuidagi läbi ei lähe. Heaks kiidetakse Maria Klenskaja Estri rolli ja Elle Kull Dora rolli, ent meespeaosad jäävad lahtiseks ja antakse juhised teha uued näitlejaproovid. /---/ Lõppkokkuvõttes tuleb lavastaja välja taas leedu näitlejatega, peaosad saavad Juozas Kiselius ja Gediminas Girdvainis. /---/ Jüri Sillart: „Sel ajal oli mood tuua mujalt näitlejaid. Kaljo töötas hea meelega leedu näitlejatega.Aga ma mäletan siiamaani hästi Sulev Luige proovivõtteid. Temas oli hoopis teistsugune hingus.“

Õigupoolest sai Juozas Kiseliuse ja Gediminas Girdvainise puhul rääkida isegi siledast rahulolust, olgu see pealegi usutavalt asetatud tormilise revolutsioonitegemise dramatismi. Altminek näitlejatega oli aga ilmselgelt seoses Mati Undi kirjutatud vahedate vangladialoogidega, seal tekkisid teksti esitamisel mõttekaod ja seda pani tähele ka omaaegne kriitika.  Kaljo Kiisa poolt vastumeelselt tehtud kompromiss maksis filmis kätte  ja võib ainult oletada, kui huvitava töö leksid teinud Luik ja Viiding, keda lavastaja oma vaimusilmas pearollides nägi.“
Laasik, A. (2011). Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk: Ikka hea pärast. Tallinn: Eesti Päevaleht, lk 331-334.

Kompromissidest veel

Ühest küljest olid tegijad justkui vabad. Tõnu Virve: „Protsessi ei sekkutud. Võtteplatsil ei käinud ühtegi inimest kontrollimas.“ Teisalt on olemas paberid, kus kirjas võrdlemisi karmid ettekirjutused, kuidas filmi „parandada“.
Täpsemalt: Laasik, A. (2011), lk 330, 334-335.

Filmi vastuvõtust ja kohast eesti filmikunstis

Kriitika on soosiv, ent sugugi mitte ülivõrretes. J. Ruus toob oma arvustuses „Kaljo Kiisa ristteed“ (Sirp ja Vasar,12.01.1978) kontekstina uuesti esile ka „Hullumeelsuse“, ja enam mitte kui poliitikast inspireeritud kirumise objekti. Faktid ja väärtused asetuvad oma kohale ja Kaljo Kiisk on taas kunstimaailmas tähtis mees.

Paralleel „Hullumeelsusega“ on Ruusi esilinastusjärgses arvustuses asjakohane veel sellegipoolest, et just „Surma hinda küsi surnutelt“ mängib ülitähtsat rolli eesti filmikunsti modernismi pööramisel. Algas see juba Mati Undi uuenduslikult kirjutatud stsenaariumist. Undi algne käsikiri oma fragmentaarse ehituse, teemaderohkuse ja mitmetähenduslikkusega oli oma loomult postmodernistlik. Nii nagu kirjanduses, teatris, kujutavas kunstis ja muusikas, käis ka filmikunsti hilinenud uuenemine ikkagi uue põlvkonna tuleku kaudu. „Surma hinda küsi surnutelt“ on huvitav näide selle poolest, et filmi loomises on koos noore põlvkonnaga tegev vanem härra Kaljo Kiisk. Ja uuendusi on siin eesti filmikunsti jaoks rohkesti. Tegemist on esimese retrofilmiga, kus ajaloolisele ainesele on antud stiliseeritud varjund, mis väljendub selgelt pildikeeles. Kunagisi riigipöörajaid, keda nõukogude võimu loodud kaanonite kohaselt oli seni tõlgendatud romantiliste heroiseeritud stampide kaudu, näidati siin moodsate mõttevoolude valguses. „Surma hinda küsi surnutelt“ purustas seniseid raame, nii kunstilisi kui ka laiemalt inimmõttega seotuid. Filmi uuenduslikkus paistis välja juba mõni aeg pärast selle väljatulekut. „Kaldun arvama, et tänane mängufilm algas kuskil K. Kiisa „Surmahinna“ kandis. (Iseasi, et selle juured omakorda „Hullumeelsuses“ jne),“ kirjutas Kiisa sõber J. Müür (Eesti mängufilm täna ja homme. Teater. Muusika. Kino, 1983, nr 5, lk 12).

„Surma hinda küsi surnutelt“ teeb läbi uhke võidukäigu. Jerevani XI üleliidulisel filmifestivalil saab film parima naisnäitleja, operaatori ja parima filmi preemiad. Jerevani festivali edu toob Kaljo Kiisa rahvusvahelisse rambivalgusesse. „Surma hinda küsi surnutelt“ valitakse 1980. aastal Los Angeleses toimuva rahvusvahelise filmifestivali Filmex kavva, kus film osaleb esimeses ja tähtsaimas programmis Contemporary Cinema. 1984. aastal toimub San Remo autorifilmifestivali raames Kaljo Kiisa filmide retrospektiiv.
Täpsemalt: Laasik, A. (2011), lk 337-342.

Allikad:
Laasik, A. (2011). Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk: Ikka hea pärast. Tallinn: Eesti Päevaleht, lk 324-342.

Fotosid filmist leiab huviline Eesti filmi andmebaasi Eesti filmi varamu Erakogude galeriist Viktor Mentuneni kogust.

Fotograaf Viktor Mentuneni fotonäitust "Kaljo Kiisk ja "Surma hinda küsi surnutelt"" saab vaadata Eesti filmi andmebaasi Eesti filmi varamu Virtuaalmuuseumi Filmivaldkonna näituste kogus.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm