Supernoova (1965)

Tallinnfilmi annotatsioon

Veljo Käsperi esimene täispikk mängufilm "Supernoova" viib vaatajad täheteadlaste maailma. Kesksel kohal filmis on tööprobleemid, mis polegi nii igapäevaselt tavalised, nagu esialgu võib tunduda. Huvi pakuvad teadusuuringud ja ka peategelase isiklikud keerdkäigud, mis küll lahedatud traditsioonilise "kolmnurga" pinnal. Tegevusaeg - kaasaeg.
Orav,Õ. (2004). Supernoova. Rmt: Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 342.

Filmi saamisloost

Režissöör Veljo Käsperile oli “Supernoova” esimene täispikk mängufilm (diplomitöö "Roosa kübar" 1962. aastal oli lühimängufilm), mille kohta tegijad ise on öelnud, et supernoova sümboliseerib nende filmis “teed näitavat tähte, mille iga inimene endale peab leidma”.

Algselt, 1962. aasta augustis, sõlmiti leping filmi "Helendav komponent" kirjandusliku stsenaariumi kirjutamiseks Aigar Vahemetsaga, kes kirjutas 3 varianti, nimed muutusid vastavalt “Noovaks” ja “Super Novaks”. Moskvas lükati stsenaarium tagasi, aga 1964. aastal ostis Tallinna Kinostuudio Aigar Vahemetsalt ikkagi "Super Nova" stsenaariumi ideekavandi ja sõlmis lepingu uute autorite Ilja Averbachi ja Anatoli Romoviga filmi kirjandusliku stsenaariumi saamiseks. Filmi nimeks sai "Supernova".

Filmi tootmine: 4.01.1965 - 13.11.1965

Filmi maksumus: 255 675 rubla

Filmi võttepaigad

Filmi välisvõtted toimusid Tõraveres asuvas Tartu Observatooriumis. Vastset observatooriumi filmiti nii seest kui väljast, selle vaatlustorni ja lähiümbrust. Filmimas käidi ka Pangodis, kus toimusid kahel päeval võtted heinaveost, talvisest teest, "Volgaga" sõidust. Kongutal ja Mosinas filmiti vesiveski stseenid.
Tallinnasse Tennisesaali ruumidesse ehitati dekoratsioonid ja observatooriumi makett. Raudteel toimunud võtted toimusid Tallinna lähistel.

Osatäitjate valimisest

Tallinnfilmi Kunstinõukogu arutelu 28.01.1965:

Kõrver: Võiksid olla osatäitjad: Erik - Kerge, Ilona - Peterson, Malle - Orlova, Valdre - Klooren.

Tuganov: Mängu poolest on palju tugevam Saul. Kerge sõnade taga polnud midagi.

Käsper: Erik on kuju, kes peab ekraanil olema 1 tund ja 5 minutit. Tüpaaži poolest on Kerge vastuvõetavam. Kerge juures tuleb seda arvestada, et peab järelsünkroniseerima. Teiseks on sisemiselt natuke laisk. Kuid tal on tugev enesekontroll, vahet on proovides juba märgata.
Peterson on tugev näitleja, rikka sisemusega, intensiivse mõtlemisega ja vaatamata sellele, et mängib juba rida aastaid Vahtangovi teatris, on suutnud säilitada eesti keele ka kõnes.
Poiss on sümpaatne, toredad silmad. Vaatamata oma 11 eluaastale omab väga konkreetse ettekujutuse, mis asi on lõpmatus ja maailmaruum.
Klooren on tugev näitleja, palju asju jõuab läbi mõelda, kuid ei jõua realiseerida.

Müür: Väga tahaksin hääletada Valdre – [Ervin] Abeli poolt. Klooren pole see tüüp ei sisemiselt ega väliselt. Asi on selles, et kogu stsenaariumi dialoog on intelligentsete inimeste üksteisest möödarääkimise keeles. Ja kui seda hakata veel mängima ka, siis tuleb suhkur suhkruga. Võiks vabam ja asjalikum olla.

Kromanov: Kerges on palju rohkem kergust, palju rohkem vahenditust, siirust, mis loomulikult sel kujul tuleb kasuks.

Jeltsov: Kerge on võlts, ta ei veena mind. Kuivõrd tühi silm tal on, tühi käitumine. Tal on võib-olla välimus, kuid 90% kindel, et ei mängi seda osa välja. Tuleks veel otsida noorte hulgast nii Erikut kui Ilonat.

Eskola: Eriku osa on kõige suurem ja keerulisem osa selles filmis. Dubleerimine on esimene miinus Kerge puhul, mis ei tule talle kasuks. Seda miinust ära kaotada ei saa. Temaga on raske mängida, ta on kogemusteta, abitu. Kerge nägu on sümpaatne, kuid elutu. Ta ei tunne sisemist vajadust teha. Sauli juures ma näen, et kõik, mis ta teeb, teeb julgelt, tunneb vajadust seda teha.
Valdre kohta oli õige, et Mati Kloorenil tuleb see väga libedasti välja. Kõik tuleb liiga ruttu, kuidagi liiga tuttav. Midagi huvitavat ei näe. Aga Abelil vilksatab midagi huvitavamat, mida varem pole näinud.

Kasesalu: Üheski proovis pole karakterit, ei ole seda ühegi tegelase juures. Mulle meeldis Abel, temaga võib töötada.
Aga Mandri! Ta on plakat teatris ja kinos. Tal on alati üks tark nägu. See on ebahuvitav. Peterson meeldis, tal on ilusad silmad.

Meri: Meie toimetuse kolleegiumis oli eile arutelu kuus tundi. Erik peab olema üsna lihtne, unistav maapoiss, kellel välgatavad mõnikord üsna huvitavad ideed. Ta on küllalt kodukootud. Nüüd, kõik 23 eesti keelt kõnelevat noort meest läbi kaalunud, jõudis grupp Sauli ja Kergeni. See peaks tõestama, et see valik pole mitte juhuslik. Kui valik langes Kerge kasuks, siis kindlas veendumuses, et kõigele vaatamata on temas mingi loominguline vedru. Et tuleb üle sünkroniseerida... Mis parata. Mõnikord tuleb ka selliseid lahendusi kasutada, kui ei taha endale noori füüsikuid importida Riiast ja Vilniusest või mujalt.

Müür: Miks ollakse nii kindlal arvamisel, et üks normaalne inimene ei või põristada r-i.

Käsper: See annaks Kergele veel omapärase sarmi. Peab ütlema, et Kerge osutus proovide käigus tõsiseks, mõtlevaks näitlejaks. Polnud inertne. See ei välista tohutut tööd, mis temaga ees seisab.
Malle puhul on minu süü, et Orlovat sellisel kujul esitasin. Ta lõpetab käesoleval aastal Panso kursuse. Kui tuleb uus soeng, omandab ta jälle oma tütarlapseliku väljanägemise, daamilikkus kaob ära. Tema näitlejavõimetesse ma usun.

Kinnitati osatäitjad: Eskola-Kanne, Koppel-Lang, Mandri-Paalmann, Klooren-Valdre, Ilona-Peterson, Malle-Orlova. Erikuks Kerge, kuid jätkata veel otsinguid uue näitleja leidmiseks.
ERA.R-1707.1.874, lk 1-17.

Filmis Ilonat mänginud Agnessa Peterson oli Moskva Vahtangovi-nimelise Riikliku Akadeemilise Draamateatri näitleja. Eestlannast näitleja osales ka Tallinnfilmi filmis "Veealused karid" (1959).
Agnessa Peterson, http://arhiiv.err.ee/vaata/7482 (8.11.2012).

Näitlejaproove:

Erik: Endrik Kerge, Jaan Saul (valiti 23 noormehe hulgast)
Ilona: Agnes Peterson, Ülle Ulla
Malle: Liina Orlova
Valdre: Mati Klooren, Ervin Abel
Poiss: Aarne Meier
Kanne: Ants Eskola
Lang: Einari Koppel
Valdre: Rein Aren
Paalmann: Heino Mandri

Filmiarhiivis rollikandidaatide fotoproovid:

Erik: Endrik Kerge, Jaan Saul, Aarne Üksküla, P.-E. Rummo, Jaan Kilp, Heino Sultsmann, Enn Kabrits
Ilona: Ülle Ulla, Reet Leissar, Agnes Peterson, Helmi Kaplur
Kanne: Ants Eskola
Malle: Liina Orlova, Tiina Jürisson, Kiira Kikerpuu, Dolores Vegman, Helle-Reet Helenurm, Harriet Kariste
Paalmann: Heino Mandri, Einari Koppel
Valdre: Mati Klooren, Ervin Abel, Hanno Kalmet
Poiss: Aarne Meier, Rein Iila
Rudolf: Paul Kilgas
Teaduslikud töötajad: Ants Korv, Tõnu Aav, Ain Jürisson, Margus Reemets
Filmiarhiiv: A -164.

Jaan Räätsa muusika filmile "Supernoova" on kahes osas, kokku 23 pala kestusega 29:20.
Filmi muusika sisaldub helilooja loomingus oopuses 25.

Riigiarhiivis säilitatakse "Supernova" lavastusprojekti kunstnik Halja Klaari rikkalike kaadri-illustratsioonidega ja korralikus köites. See on heaks näiteks filmi lavastusprojektist.
ERA.R-1707.1.936.

Filmi läbivaatamine

Tallinnfilmi Kunstinõukogu arutelu 13.11.1965:

Kõrver: Minu meelest on see esimene niisugune pilt, kus skeemidest on lahti saadud ja inimesi on näidatud elavate inimestena, kõigi oma tundepuhangutega. Õnnitlen tegijaid.

Villmann: Me püüdsime mitte peale suruda populaarteaduslikku osa ja teiseks, et ei läheks tegelikkusest lahku. Selles suhtes on õnnestunud. Siin on näidatud astrofüüsikuid, üht lõiku meie igapäevasest tööst. Ja sellest seisukohast, et seal pole suuri sündmusi, vaid on igapäevane elu.

Gross: See film jätab mulje, et on väga puhas, olustikuta, steriilne. On niivõrd korralik, et ei jäta suurt ja sügavat tunnet.

Tuganov: Meeldivad näitlejad: Kerge, Klooren, Ants Eskola. Meie majas võib teha filme, mis vastavad maailma parimatele standarditele. Osast tekstist filmi esimeses osas oleks võinud loobuda.

Tiits: On isegi rohkem tehtud, kui stsenaariumi piires teha oli võimalik. Ühe asjaga ei saa siiski leppida - stamp. Kogu sisu on üldjoontes täielik stamp.

Beltšikov: See film paneb vaataja mõtlema talendi üle....Operaatoritöö on filmimise käigus tunduvalt paranenud. Kindlasti kujuneb ka režissööri käekiri tulevikus kindlamaks ja individuaalsemaks.

Meri: Mulle kui filmi toimetajale tundub, et filmi üldine tase on raasuke nigelam, kui oli stsenaariumi tase. Nii mõnelegi stseenile oleks andnud sügavamalt läheneda ja seda, mis praegu sõnades pealetükkivalt kõlama jääb, oleks võinud orgaanilisemalt ja sügavamalt vaatajani jõuda. Vanas Kannes on naiivsust ja stampi.

Skulski: Filmis on jäänud avamata nii Ilona ja tema mehe kui Ilona ja Eriku liin. Seda võib pidada puuduseks.
Meeldis operaatori ja režissööri töö filmi viimases kahes kolmandikus. Operaator on noor, on püüdnud olla originaalne. Muusika on hea.

Otsustati esitada film II kategooria saamiseks.
ERA.R-1707.1.874, lk 162-172.

Sünkroonlärmid tehti stuudios "Mosfilm". Linastusluba MB 10703, anti välja 18.11.1965. 
Sama aasta detsembris saadeti koopiad: Ašabadi Turkmeeni NSVs, Alma-Ata'sse Kasahhi NSVs, Minskisse Valgevene NSVs, Riiga Läti NSVs, Bakuusse Azerbaidžaani NSVs.

Filmi vastuvõtust

Õie Orav: „Film langes erakordselt terava kriitika alla. Nagu tavaliselt, oli peasüü nõrgal stsenaariumil, ehkki selle olid kirjutanud väga mainekad autorid, pealegi tuntud dramaturgi Jevgeni Gabrilovitši konsulteerimisel.
Märgiti, et filmis puudub “tõelise teaduse õhkkond ja vaim, ja koos sellega on kaotatud ka kunstiline, psühholoogiline, filosoofiline sügavus”.

Samas tõdeti, et mängufilm ei peagi olema populaarteaduslik, aga minimaalseid pidepunkte sisu mõistmiseks peaks ta siiski pakkuma.

Lõpuks leiti, et teadus ongi filmis pigem fooniks ja oluline on hoopis noore mehe kujunemistee, tema mehistumine eluraskustega kokku puutudes. Igal juhul Ago-Endrik Kergele Eriku rollis pole küll midagi ette heita, ta võlub publikut oma ande ja karismaatilisusega. Kahju on meie vanema generatsiooni näitlejatest, esmalt Ants Eskolast – kui ta juba filmi kutsuti, oleks pidanud teadlase Kanne roll olema ka Eskola tasemel.

Vaatamata kõigele usun, et publikul on nii suure näitlejaga alati huvitav kohtuda, ka siis, kui näitlejale eriti mänguvõimalusi pole antudki. See puudutab ka Heino Mandri ja Einari Koppeli kehastatud rolle, mis juba stsenaariumis üsna skemaatilisena olid antud.

Agnessa Petersonile (Moskva Vahtangovi teatri näitleja) oli Ilona roll teine töö Tallinnfilmis (esimene oli “Veealused karid” 1959). Kriitikutelt ta kiidusõnu ei kuulnud, rolli käsitlus jäi tagasihoidlikuks. Leebemaid sõnu öeldi Malle osatäitja näitleja Liina Orlova kohta. Tunnustust leidis Harry Rehe operaatoritöö.

Vaatamata sellele, et “Supernoova” ei paku kunstiliselt veenvat tervikut, väärtustab tegijate vaeva vähemalt katse tuua tähelepanu keskmesse meie auväärsete teadlaste eluolu. Kindlasti on seda filmi ka praegu, kui teaduse areng pea pool sajandit edasi tormanud, huvitav vaadata."
Orav, Õ. (2011). “Supernoovat” oodati suure põnevusega. Maaleht, 24. märts, lk 29.

Huvitavat vaatamist lisaks:

Telesaade „Kommentaare Eesti filmile: Supernoova“ (1996). ETV kultuuritoimetus 1996. http://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-filmile-supernoova

Filmist räägivad tegijad ja osalised Harry Rehe, Jaan Rääts, Ago-Endrik Kerge, Liina Orlova, Mati Klooren.

Mängufilmi jäädvustatud Tõravere observatoorium

„Supernoova“ välisvõtted toimusid Tõraveres asuvas observatooriumis, kus 1963. aastal valmis peahoone ja paigaldati esimene 50-cm teleskoop. 14. septembril 1964 toimus Tõravere observatooriumi pidulik avamine koos F.G.W. Struve nime omistamisega. Filmivõtted toimusid 1965. aastal. Astronoomid tundsid rõõmu, et filmis nende töökeskkonda näidati ja mingil määral ka uuringutest räägiti. Ja isegi nüüd, mitukümmend aastat hiljem, kui film on sama hästi kui unustatud, tuletavad täheteadlased seda ikka ja jälle meelde:

„Ainult et ... literaatide arusaamine astronoomiast ja teaduse liikumapanevatest jõududest oli peaaegu et olematu. Banaalne süžee (tudengipoiss avastab puht-juhuslikult supernoova, mille leidmisest observatooriumi vananev direktor on kogu elu unistanud), skemaatilised tüübid (noor geenius, baleriinist iludus, juhmid ametnikud) ja totravõitu lõpplahendus (supernoova polegi tegelikult supernoova) jätsid tegijatele suht vähe võimalusi. Filmi (teadus)ajalooliseks väärtuseks on eelkõige see, et ta jäädvustas liikuvais piltides Tõravere observatooriumi selle esimesel tegevusaastal.

Aga muuseas... Viimane meie Galaktikas nähtud supernoova süttis 1604. aastal, viis aastat enne teleskoobi leiutamist. See tähendab, et siiani pole ühtki meie oma (Galaktika) supernoovat teleskoobiga vaadeldud!"
Tõravere, 12–16 august 2009 Astonoomiahuviliste XIV üle-Eestiline kokkutulek,  www.astronoomia.ee/kokkutulekud/toravere-2009/ (3.01.2012).

Pannoo "Galaktikad"

Filmis näidatakse pikalt observatooriumi koridoris olevat pannood, mis on kunstimälestiseks kinnitatud Vabariigi Valitsuse 28. juuli 1994. aasta määrusega:
Pannoo «Galaktikad», autor Maie-Ann Raun, 1964 (klaasisöövitus), Tõravere, TA Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut.
Kultuurimälestiste riiklik register, http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=21560 (3.01.2012).