Maa saadab (1972)

Fakte filmi valmimisest

Filmi ettevalmistusperiood: 04. - 14.02.1972
Võtted Tallinnas: 15.02. - 29.02.1972 ja 06. - 31.03.1972
Võtted Moskvas: 01. - 05.03.1972
Võtted Adleris: 01. - 06.04.1972
Montaaž: 07.04. - 19.04.1972
Filmi üleandmine - 19. aprill 1972
Filmi maksumus - 11 042 rubla.
Linastusluba nr MB-04939 väljastati filmile 04.05.1972: filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajaga kuni 31.12.1975.

Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.1277 Must-valgete dokumentaalfilmide ... ja "Maa saadab" põhidokumentatsioon.

Eesti Kinematografistide Liidu juhatuse pleenumilt

„Põhjaliku sõnavõtuga esines Tallinnfilmi direktori asetäitja T. Tomson, analüüsides üksikasjaliselt stuudio tootmisnäitajaid ja tõestades nüüdisaja nõuetele vastava tehnilise baasi rajamise hädavajalikkust. /---/

Tahaksin rõhutada neid teoseid, milles leidsid kajastumist töömeeste elu ja revolutsioonilised traditsioonid: „Meile tuli Hannes“, „Eesti NSV“, „Juhan Smuul“, „Enderby valge maa“, „Villa Theresy Skupien“, „Partei liige“, „Villu“, „Heeringaöö“, „Täiskäik edasi“, „Puhkus“, „Esimene vahetus“, „Kogu öö käib sõda“, „Uus aeg“, „100 aastat hiljem“, „Maa saadab“ jt. /---/

Dokumentalistika loomingulisi nüüdisprobleeme vaagis oma sõnavõtus Tallinnfilmi toimetaja J. Ruus, kes toetas põhiettekandja seisukohti ja analüüsis küsimust, miks paljud viimasel ajal loodud dokumentaalteosed ei ole võitlevad, publitsistlikud. Ü. Tambeki „Kevadises naeratuses“ jääb kavatsetud värvilahendus pealiskaudseks ja ebajärjekindlaks, peategelase karakter avamata, tagajärjeks on etüüdlikkus, koguni tühjus. Muret teeb kõneleja arvates see, et tänavu on teisedki režissöörid loonud oma nõrgimad filmid. R. Kasesalu tehtud portree Võru teeninduskombinaadi noorest töölisest pole midagi rohkemat kui registreeriv ülevaade, üksikepisoode ei seo publitsistlik mõte. S. Školnikovi „Savikülast tsemendilinnaks“ on pildiliselt monotoonne, hall nagu tsemenditolm. V. Andersoni „Algus“ jääb vaatajale ähmaseks ja montaažiga rõhutatud taotlused konstrueerituiks. A. Söödi „Maa saadab“ ei saavuta samuti vajalikku üldistust. Muidugi on nende teoste tase erinev, kuid autorite loomingu tasandil on need nõrgimad. Kuigi selle põhjustele on raske ühist nimetajat leida, pidas kõneleja seda üldiselt rahustav-registreeriva suhtumise tagajärjeks. Dramaturgia oma olemuses eeldab teravdamist, kuid meie kaldume materjali siluma.“
Eesti Kinematografistide Liidu juhatuse pleenumilt [Tallinnfilmi filmilooming, ka dokumentaalfilmist "Maa saadab"] (1972). Sirp ja Vasar, 10. nov, lk 7.