Avaleht » Filmiliigid

Suflöör (1993)

Mängufilm | Draama | Armastusfilm Kestus: 96:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

"Suflöör" on Kaljo Kiisa viimane film. Peamine osa "Suflööri" tegevusest toimub teatris.

Kaljo Kiisk: „Idee ei langenud taevast ega tekkinud minutiga. Heietasin säärast mõtet teha film teatriinimestest ning võtta tegevuspaigaks teater pikemat aega. Põhiliselt rääkisin sellest Juhan Viidingiga. Ühel suvel hakkasime arutama, et nüüd peaks midagi tõesti kirja panema. Stsenaariumi kirjutamisel andsin autorile täiesti vabad käed, ma ei seadnud mitte mingisuguseid tingimusi. Kui sain materjali kätte, siis tekkis juba loomulik ja orgaaniline koostöö ühes või teises punktis.

Kuigi filmi käimalükkamise staadiumis osales käsikirja kirjutamises ka Peeter Puide, võib just  Viidingu stsenaariumis näha omapärast tõukejõudu, mis "Surlööri" liikvele pani. Lavastaja ja stsenaristi koostöö ei sujunud kergelt, sest kui lugeda "Suflööri" käsikirja ja vaadata Kaljo Kiisa tehtud filme, paistab sealt loomelaadide erinevus. /.../ Kaljo Kiisk: "Aga võib-olla on ta ka minu suhtes teatud mõttes ootamatu teos: puudub väline dünaamika, ei ole sügavaid sotsiaalseid pingeid ega küsimusi."

Enda Lehtmets: "Kaljo alustas "Suflööri" filmimist Tõnu Virve stuudios Freyja Film. Aga siis /.../ ta tuli sealt ära. Ka Peeter Simm tuli ära ja nad asutasid uue stuudio Lege Artis Film. Aga selle stuudio asutamine venis ja et film taheti ikkagi lõpetada, asutaski Kaljo Kiisk Ajendi."

"Suflööri" tootmise üksikasjad on võrdlemisi segased, sest kogu protsessist on järel vaid napp dokumentatsioon.
Kaljo Kiisa isiklikus arhiivis on mõned  "Suflööri" tegemisega seotud paberid ja tundub, et just Blinovi kohtuasi, kus ka Kiisk oli osaline, on ajendanud neid dokumente koguma ja säilitama. /.../ Kaljo Kiisa allkirjaga saadetakse teele pöördumisi, kus palutakse raha filmi valmimiseks. Küsitakse linnalt, Tallinna Sadamalt, AS Sangarilt, Estarilt, Sotsiaalpangalt ja muidugi Kultuuriministeeriumilt /.../ Paberid näitavad, et raha andis vaid Tallinna Sadam.

Tänaseks hingusele läinud osaühing Ajendil oli teisigi osanikke, peamine neist kõigil aegadel tähtis majandusmees Jüri Kraft. Jüri Kraft: "Minu onupoeg, filmioperaator Mati Kask oli mulle lähedane inimene ja seetõttu olen ma mitu korda filmitootmist toetanud. /.../ Meie Kaljo Kiisaga olime vanad mehed, ütlesime endale, et teeme veel ühe viimase asja. /.../ Üheskoos Kaljo Kiisaga asutasime firma, kes filmi tegi. Mina olin selles osanik. /.../ "Suflöör" tehti kontsern Estar rahadega. Meie maksime kogu selle kupatuse kinni. Tootmise kohta pean ma ütlema, et Kaljo tegi selle väga odavalt ära."

Laasik, A. (2011). Viimane suflöör. Rmt: Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast. Tallinn: OÜ Hea Lugu, lk 437-448.

Peeter Puide: „Minu osa selles ettevõtes pole suur, eks filmi tee ikka režissöör ja selleks on suurte kogemustega Kaljo Kiisk. Stsenaariumi kallal töötas peale minu ka Juhan Viiding.
Minu tulevases filmis on suflööril suur tähtsus, õigupoolest sõltub kõik temast, süžee ongi temale rajatud. Lähtusin psühholoogilisest tähelepanekust, et näitlejal tekib unustamine või teksti segiminek ühes kindlas lõigus. Filmi tulipunktis asuv näitleja on samuti hädas ühe kindlakskujunenud tekstilõiguga, millest etteütleja peab üle aitama. Kuid ühel päeval avastab suflöör, et tema naisel on vahekord selle näitlejaga ning ta otsustab kätte maksta. Kui näitleja järgmisel etendusel jälle toppama jääb, laseb etteütleja teda päästvat lauset kaua oodata. Näitleja taipab selle viivitamise põhjust ning teeb omapoolse vastukäigu, lõikab suflööri tekstiraamatust õnnetu lause välja. Nüüd jäääb omakorda kimpu etteütleja, sest ta ei saa täita oma ametikohust.“
Kruus. O. (1992). Peeter Puide teeb Eestis filmi. Eesti Aeg, 22. apr, k 15.

Filmi vastuvõtust

Film saab vahetult peale linastumist karmi kriitika osaliseks. Poolthääli hakkab kostma alles hiljem.

Jaan Ruus: „“Suflöör“ on konstruktsioon, mis pretendeerib paljutähenduslikkusele, kuid mõjub võltsina.“
Ruus, J. (1993). Hieroglüüfid luuaga. Eesti Ekspress, 30. apr, lk 26.

Tiina Lokk filmile tagasivaatavalt: „“Suflöör“ kukkus justkui musta auku, mida see aeg endast kujutas. Selle filmi tegemisega käisid kaasas tohutud raskused ja samal ajal oli film oma temaatika ja käsitletavate probleemidega näiliselt väljaspool seda aega, mil ta tehti: kellel oli sellel ajahetkel aega tegeleda filosofeerimisega, kõik üritasid taga ajada oma Sinilindu, ainult selle vahega, et ideed, kui need just ei teeninud materiaalseid huve, ei huvitanud eriti kedagi. /.../ Filmi aluseks oli aga poeetiline, keeruka struktuuriga stsenaristika, kus areng toimub mitte tegevuse kaudu, vaid läbi erinevate seisundite, sümbolite ja tähenduste assotsiatiivset rida pidi. Sõnal ja selle mitmetähenduslikkusel on selles filmis erakordselt suur roll mängida. Selles suhtes oli see tõeline kõrgem pilotaaž, mis lavastaja, stsenaristi ja näitlejate poolt oli algusest lõpuni suurepäraselt läbi viidud. Kui ma midagi sellele filmile ette heidaksin, siis operaatoritööd. Oma liigse olustikulisusega ei aidanud see kaasa filmi mõistmisele.“
Täpsemalt:
Laasik, A. (2011). Viimane suflöör. Rmt: Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast. Tallinn: OÜ Hea Lugu, lk 437-448.

Algne sünopsis

"Selle filmi kõige tähtsam teema, õieti uurimisvaldkond on elu ja teatri vahekord, olukorrad, kus kaotavad kehtivuse tõe ja väljamõeldise kategooriad. Ja muidugi inimsuhete hurmav viirastuslikkus, mida ei saa lahutada ei elust ega teatrist ega üldse millestki. Kas teabki keegi täpselt, kus lõpeb teater ja algab tegelikkus, mis on üldse teater ja mis ei ole, kas on olemas tegelikkust ja absoluutseid tõdesid." (Kärt Hellerma)
Eesti film/Estonian Film 1991-1999 (2000). Tallinn: F-Seitse OÜ                                                                         

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm