Ma kardan kõrgust... (1976)

Tekst filmi alguses

NLKP XXV Kongress määras kümnenda viisaastaku põhiülesandeks: tõsta otsustavalt tootmise efektiivsust ja töö kvaliteeti kõigis rahvamajanduse harudes.

Tööluuside tõttu oli Eesti NSV-s 1975. aastal tööjõu kadu: tööstuses 51 940 inimpäeva, ehitusel 21 453 inimpäeva.

Filmist kriitiku pilguga

Sulev Teinemaa: „Samal aastal [1976] valmis režissööril veel teinegi küllalt terava probleemiasetusega film „Ma kardan kõrgust“ (sts. G. Skulski, op  A.Vilu), mis teostuselt ilmselt lõdvem, ebahuvitavani kui „Ketrajad“. Põhiliselt on kasutatud otseküsitlust. Samas võib aga vastustest teha küllaltki olulisi üldistusi. Film koosneb töölerakendamise büroosse tööd otsima tulnute küsitlustest-vastustest. Tegemist on enamalt jaolt ehitustöölistega ning seejuures sageli küllalt kõrge kvalifikatsiooniga meistrimeestega. Ehitusprobleemidega on V. Anderson varemgi tegelnud („Inimeste maja“ 1974). Nimetatud filmis huvitab teda kõigepealt küsimus: miks valitseb nii pöörane ehitustööliste puudus, kui samas paljudki oskustöölised on kasutamata. Muidugi ilmneb, et mõnedki on töökoha kaotanud joomise või tööluuside tõttu. On aga ka selge, et paljud neist ei lähekski enam tööle, kui seadus vahele ei segaks. Meistrimehel on küllalt lihtne ära elada juhutööst, tasu seejuures isegi tunduvalt suurem kui riigitööl. Küsitleja püüab visalt toonitada ühiskondliku töö kasulikkust kaasinimestele, paneb südamele, et ka paneelmaju võiks sellise hoole ja armastusega teha kui eraotsi. Filmist jääb aga äraspidine mulje: ilmselt on ehituses mitmedki asjad paigast ära, nii töö ja tasu vahekorras, tasu sõltuvuses kvaliteedist kui ka varustamises. Vahe tegelikkuse ja soovitava vahel ilmneb filmis selgelt. See sunnibki ehitajaid töökohta vahetama ning taas uut tööd otsima.“
Teinemaa, S. (1983). Probleemfilmid Valeria Andersoni moodi. Sirp ja Vasar, 11. dets, lk 11.