Stereo (1978)

„Stereo“ oli Üleliidulise Tele- ja Raadiokomitee tellimus, aga Kesktelevisioon ei võtnud seda vastu. Film jäeti kohalikule ekraanile.

Film põhineb loomaarstina Eesti Põllumajandusakadeemia lõpetanud ning ETV diktorina töötanud Riho Mesilase jutustusel „Veterinaari esimene nädal” (Loomingu Raamatukogu 51/1976). Mesilane jäi filmimisperioodi lõpus Viini, selle tulemusena hoiduti tsensuuri hirmus tema nimest tiitrites ja film "pandi riiulile".

"Stereo" on Eesti viimane riiulifilm, ekraanile jõudis 13 aastat pärast valmimist 1991. aasta sügisel.

Lembit Savikas on Tõnu Kilgase esimene filmiroll. Kilgas ei kasutanud dublanti - võttis ise lehma poegimise vastu ja kihutas mootorrattaloksuga järsakust alla.

Reet Paavel oli tollal balletiartist Vanemuises.

Algul pidi esimehe rolli mängima Arvo Kruusement (ETF käskkiri 28.04.1978), kuid hiljem sai selle näitleja Lembit Anton, kes töötas sel ajal ETV-s.

P. Simmi meenutuste järgi ja ka stsenaariumis oli majandi esimehe nimeks Harald Suvi, aga filmis kõlab Harald Kivi. Samuti on stsenaariumis noor veterinaar Lembit Kivikas, filmis aga Lembit Savikas.

Allikad:
Mängufilm "Stereo" filmitoimik: ERR dokumendiarhiiv F1, nim7, sü573.
Peatoimetuse "Eesti Telefilm" kunstilise filmi "Stereo" (Veterinaari esimene  nädal") finantsdokumendid: ERR dokumendiarhiiv F1, nim7, sü582.
Šein, L. Peeter Simmi avaldamata intervjuu 17.02.2011.

Filmist kriitiku pilguga

Donald Tomberg: „„Stereos” kohtuvad tõsine naturalism, lüürika, paras peotäis armsalt naiivset sentimentaalsust ja sügav seitsmekümnendate alguse sovhoosielu, mida kõike seob huumor  ja hea atmosfääritaju. Noor veterinaar Lembit Savikas (Tõnu Kilgas) saabub linnast sovhoosi, põrkub hakatuseks kohaliku koloriidiga, ajapikku hakkab aga esialgne vastasseis külaelanikega mahenema. Savikas on küll võõras, tasapisi saab temast aga üha rohkem oma. Veterinaaritööd tehakse selles filmis kaude ka metafoorina, osa esindab tervikut: nii nagu Savikas oma naturalistlikus töös elu hapruse ja tugevusega kokku puutub, nõnda liiguvad  ka sovhoosimeeste ja naiste jämedakoeliste ja koomiliselt kohmakate suhete all tõelised ja õrnemad tundehoovused. Savikas ja sovhoosielu ongi „Stereos” nagu poolused, mis ei ole päris poolused. Savikal on kassettmakk ja välismaa muusika, külameestel on akordionid ja ikka poolik laual. Savikal on parajalt kuraasi ja ka rüütellikust, külameestel ja naistel on jämedakoeliste suhtlemismallide all varjul sentimenti ja romantikat. Külarahvas sõidab  linna teatrisse (koguni ooperisse!), Savikas aga tuleb mingi linna mingist EPAst. Filmi sügavam jaotus ongi pigem vormi ja sisu, frivoolse ja naturalistliku elulaadi ning elu enese eest hoolitsemise vahel, mida omakorda raamib huumor. „Stereo” naispeaosalist, õnnetu saatusega kaunist kokka Ülle Käbi kehastab balletitantsija Reet Paavel. Habras naine robustses köögikitlis, suhtlemine kaitstud veidi labatseva hoiakuga, kaks väikest last käe otsas, avarii läbi teinud mees haiglas. Väikeses stseenis, kui Ülle oma pisemat last toidab, muutub kaadri valgustatus. (Köögi)vorm on ült langenud, laps on rinna otsas, terve ruum läheb äkki valgeks. Ema, laps ja elu. Varsti toimetab meigitud Ülle Käbi oma kitliga sööklaköögis edasi. 
Tomberg, D. (2009). Väljumine kapist või siis riiulist. Sirp, 11. sept, lk 20-21.