Soovide puu (2008)

Sünopsiseid

Revolver Film: Film „Soovide Puu“ on musta komöödia sugemetega visuaalselt stiliseeritud kaasaegne draama, mis räägib ühe kogenematu, kuid tarmuka maatüdruku iseseisvumispüüdlustest tema jaoks suures linnas. Film kirjeldab kergelt karikatuurses võtmes meid igapäevaselt ümbritsevaid inimesi ja tänapäevaelu situatsioone, pakkudes rohkelt äratundmisrõõmu nii 15- kui ka 35-aastasele vaatajale – noorematele suhtestumist peategelaste ja nende looga, vanemale põlvkonnale intellektuaalset ja elulist allteksti ning visuaalset naudingut.
Revolver Film,  http://www.revolver.ee/index.php?id=111 (30.10.2012).

EFSA: Noor maatüdruk Liina tahab alustada iseseisvat elu. Lootes linnas paremaid võimalusi leida, sõidab ta Tallinnasse oma sugulase Ave juurde. Talle võõras linnas kohtub Liina erinevate mikromaailmadega, mille asukateks on rohkem või vähem kentsakad inimesed meie ümber. Nad kõik soovivad midagi, on kuhugi teel. Nende soovide ja reaalsuse kokkupõrkel tekib absurdimaigulisi ja kurbnaljakaid olukordi. Kohanemisraskustega maadeldes leiab Liina lõpuks selle, mis aitab tal edasi minna, selle, mida ta tegelikult otsima tuli – iseenda.
EFSA, http://www.efsa.ee/index.php?page=54&product_id=246&action=show_product_details (30.10.2012).

Filmi saamisloost ja tegijatest

Särtsakas punapäine noor naisrežissöör Liina Paakspuu armastab ehedaid ja elulisi musta komöödia elementidega mängufilme ning käib ideede kogumiseks öösiti autoga viietunniseid ringe sõitmas.

"Mulle meeldib stiliseeritud maailma loomine," seletab ta. Liina meelest on režissööritöö hea, kui filmis on õnnestunud luua oma eriline keskkond. Aga see keskkond peab olema selline, et vaataja saab samastuda inimeste ja olukordadega, kuid on sealjuures pisikese kiiksuga. "Mitte stereotüüpne, sest elu pole ju stereotüüpne, kunagi ei juhtu asjad nii, nagu peab," mõtiskleb Liina. Heas filmis leidub tema meelest kindlasti ka mõnusat huumorit. "Mitte selline jalaga peffi huumor, vaid eluline." Ka kurbus ja rõõm käivad käsikäes ja seda on Liina meelest alati huvitav vaadata.

Selleks, et olla hea režissöör, peab Liina meelest filmitegijal endal olema suur elutabamisvõime või kogemused. Näiteks Taani filmikooli  kursustele ei võetudki alla 25 aastaseid, sest nad on liiga noored.

Liina räägib, et ega ta kuueselt ei teadnud, et tahab režissööriks saada või et see saab juhtuma. Ta ütleb, et on jõudnud elu jooksul mingi tundmuseni. "Vaatad, et kõik need asjad, mis olen enne teinud, on väga sobinud selle režissööritööga," seletab ta. Nii viis üks asi teiseni ning läbi tundmuste jõudis Liina praeguse elukutse juurde.

Nooremana tahtis ta saada pigem moekunstnikuks või tegeleda mõne muu loova alaga. "Ma ei ole individuaalkunstnik, mulle meeldib just see energia, mis tekib, kui inimesed töötavad koos mingi asja nimel ja sealt tuleb midagi kolmandat," lisab Liina. Väiksena meeldis talle hirmsasti joonistada ja organiseerida. Organiseerimine on praegugi Liina igapäevatöö suur osa ning joonistamisest on saanud hobikorras maalimine.
Lühendatult:
Lemberg, M. Improviseeriv režissöör, 03.11.2008. http://www.femme.ee/uudishimulik/persoon/5025 (30.10.2012).

Pakkumine teha „Soovide puud”, mille režissööriks pidi algselt saama meie hulgast liiga vara lahkunud Anri Rulkov, tuli Eesti Filmi Sihtasutuselt. Filmi produtsent Karin Reinberg-Shestakov Revolver Filmist sai Liinaga kokku ning selle esmakordse kohtumise lõpuks oli tema otsus jätkata Liinaga sisuliselt tehtud. /---/

Liina suhtus Martin Alguse kirjutatud „Soovide puu” stsenaariumi kire ja pühendumusega nagu kõigesse, mida ta ette võtab. Liina ei ole kunagi pealetükkiv või üleolev, kuid ta oskab hästi veenda ja oma otsuseid põhjendada, ning noortefilmi stsenaarium sai keeratud absurdivõtmesse.

Liina Paakspuu: “Õnneks produtsendile mu lähenemine meeldis ja sellest ei tulnud lihtsalt noortefilmi. Muidugi oli riskantne lennata peale ja teha žanrit, mida Eestis ei ole enne tehtud. Ma tõin siis stiilinäiteid — nagu Roy Andersson, Peter Greenaway või Emir Kusturica —, midagi sinna kanti, aga see oli riskantne. Inimesed ei pruugi sellest stiilist aru saada, nad ei ole sellega harjunud. Ometi usaldati mind, see oli hea tunne. Ja Mait Mäekivi („Soovide puu” operaator — K. K.) on geniaalne, ta kasutab vähe sõnu, aga on kogu aeg olemas ja mõtleb sügavalt kaasa ning on väga palju toeks.

Pika filmi tegemine oli maagia ja valu ühel ajal. Meil oli korraga näiteks kuusteist järjestikust võttepäeva. See on väga intensiivne graafik. Aga kõige hullem on, kui sul ei ole mingit kirge, mille nimel tegutseda! Kui on, siis lendad ringi nagu kreatiivmootor, ja kui sa ühel päeval näed monitoris seda eriti fantastilist kaadrit, siis on vaev kõik tasutud ning miski muu ei loe. Meil olid „Soovide puu” tegemisel tõsised raskused, rahalises ja aja mõttes. Inimesed on imestanud, et kuidas me suutsime selle filmi nii kiiresti ja selliste vahenditega ära teha. Aga see loominguline sünergia, mis meil tekkis, oli fantastiline. Me saime koos loomingulisele lainele.”/---/ “ Inimesed ei peaks kartma, et filmis ei ole olukorrad ja interjöörid loomulikud. Film ei olegi loomulik sellises mõttes nagu elu. Kui tahad näha loomulikku elu, siis võid ju niisama aknast välja vaadata! Kuna film on visuaalne kunst, siis on värvid tähenduslikud. Kui sa oled suutnud inimese juba oma filmimaailma haarata, siis ei tundu miski seal ebaloomulik.”
/---/
Kibus, K. (2009). Persona grata: Liina Paakspuu. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 125-128.

Must-valge värvifilm absurdsest realismist

Martin Alguse klassikaline stsenaarium stiilis „tüdruk maalt linna ja napilt ka tagasi” on kerge ja inimlikult tavaline. Põnevust ei tekitata mitte süžee liine pidi, vaid tüüpide galerii kaudu. /---/ Liina elust jooksevad läbi erinevad tüübid, midagi olulist ei juhtu, siiski elab ta üle kallaletungi, mis lõpeb temale sobivalt, ning päris lõpuks lahvatab suhe autoparandajaga ja ilmselt leiab ta sealt ka töö. /---/

Kuigi filmi nimi pole just kõige paremates suhetes filmi endaga, viidates pigem mingile muinasjutule, kus lahendused saabuvad deus ex machina, leiab vaataja filmist siiski kinnitust sellele, mida ta isegi on maast madalast teadnud— jää iseendaks! Usk on tähtis, nii endasse kui ka kas või puudesse (nendesse, mis moodustavad metsa), kuid hakkama tuleb ise saada! /---/

Nagu kriitika on juba maininud, on filmi visuaalne pool võrreldes looga märksa silmatorkavam. Kas ja kui tugevalt on see silmatorkavus olnud narratiivi teenistuses, on iseasi, eraldi võetult (kui nii saab üldse võtta) aga üsnagi iseseisva performance’ina tajutav. Esmalt pälvibki, eriti veel rikkumata filmivaatajalt, enim tähelepanu üldine fotolikkus, poseeritud, kunstlikult tekitatud, tihti millegagi (kapp, uksepiit) kaheks jagatud kaadrid. /---/ Sobitatud kaadreid linnamaastikust täidab sümmeetria, postmodernistlik arhitektuur ning kohatine tugev, isegi märgilisena mõjuma hakkav koloriitsus. Kuigi tegemist on värvifilmiga, tundub see teatud värvide eksponeerimisel mustvalgena, mis omakorda viitab must-valgele ellusuhtumisele või elunägemisele, hoiakule — aga just värvilistele hoiakutele on film oma vaatevinkli seadnud. Ning normaalsus või ebanormaalsus ja tavalisus või ebatavalisus on oluline läbiv idee — ehk normaalsus on kokkuleppeline, arvan režissööri toonitavat. Kuigi üldjoontes on film pigem naljakas, on oluline siiski see, et nalja ei tehtud, ja see on selle filmi üks suuri plusse. „Soovide puud” võib hea tahtmise korral vaadata ka kui sketšide rida, milles peaaegu kõigis on Liina üks osaline. /---/

Üldse näeb filmis inimesi vähe, tekitatud on inimdefitsiit, mis toob sisse õudusfilmile omase (mängu)kõheduse. Seetõttu tõusevadki reljeefsemalt esile grotesksed tüübid, kelle anekdootlik näitamine on ilmselt olnud ka režissööri üks eesmärke. Üleüldine nihestatus nii tegelastes kui ka nendes piltides, millest nood läbi liiguvad, on kahtlemata see, millega „Soovide puu” eelkõige meelde jääb. Tõesti, nagu kriitika on juba küsinud: miks ei satu Ave ja Liina ellu normaalseid inimesi? Kas tüüpide ja olukordade absurdsus rõhub ebaõiglaselt tugevalt nii filmi kui ka peategelaste otsinguid? Siiski ei ole päris õige filmi absurdsuseks laita. „Soovide puu” kui võõritusega estraad näitab ebatavalise kaudu tavalist.
Lühikokkuvõte artiklist:
Avestik, R. (2009). Must-valge värvifilm absurdsest realismist. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 95-101.

Filmi vastuvõtust

Margit Adorf: „Hoolimata sellest, et mõned kriitikud on „Soovide puud“ juba jõudnud taevani kiita, jään ma siinkohal kindlameelseks ja ütlen, et film ei vääri kauakestvaid ovatsioone, kuid pole ka nii halb, et selle peaks mutta trampima. Tegemist on kõva  keskmisega, filmiga, millel on tugevaid ja väga häid külgi, näiteks operaatoritöö, kunstnike looming ja muusika. Kuid „Soovide puus“ on ka palju killustatud kenitlemist ja nõrku kohti: näiteks stsenaarium, põhjendamatud kõrvalosalised, absurdistseenid, mis peaksid ilmselt mõjuma naljana, kuid panevad lihtsalt õlgu kehitama.“
Adorf, M. (2008). Kindlameelsus on tähtis! Sirp, 19. dets, lk 19.