Soolo (1979)

Tallinnfilmi annotatsioon

Ulmefilm „Soolo“ on režissöör Raul Tammeti diplomitöö stsenaristide ja režissööride kõrgemate kursuste lõpetamisel Moskvas. Filmi loomisel on kasutatud eesti klassiku Peet Vallaku novelli novelli „Lodjavahi surm“ motiive.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 124.

Filmi saamisloost

Raul Tammet oli tähelepanu äratanud juba aasta varem oma kursusetööga „Kiri Giuliale“, mida küll kinodes kahjuks ei näidatud. Kui vene mainekamaid filmirežissööre Nikita Mihhalkov ühel Tallinnas käigul seda filmi vaatas, oli tema arvamus „Kiri Giuliale“ kohta: suurepärane film, teeb kadedaks.

Diplomitöö, pooletunnilise mängufilmi „Soolo“ tiitrites seisab selle töö juhendaja nimena kirjas Nikita Mihhalkov, ehkki Tammet õppis Vytautas Žalakevičiuse juures. Juhtus nii, et stsenaariumi, mille Tammet ise kirjutas, Žalakevičius ei kinnitanud, isegi mitte selle neljandat varianti. Lõpuks soovitati Tammetile Mihhalkovi ja nende koostöö laabus sedamaid.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 124.

Riigiarhiivis on olemas venekeelne kirjanduslik stsenaarium, mille esilehel on juhendaja nimi Vytautas Žalakevičius maha tõmmatud ja selle asemele kirjutatud Nikita Mihhalkov. Stsenaarium erineb filmiks saanud materjalist ning on keerulisem, mõnevõrra teistsugune on algus, suuresti erineb aga lõpp. Lõpus siseneb Ants (nii on uue parvevahi nimi) jõe vastaskaldal maandunud ufolaeva, kus klaasseina taga askeldab furgoonautost tuttav seltskond. Pärast teadvusekaotust asub Ants ise tegevust juhtima. Endine parvevaht Aat aga saab tagasi liikumisvõime, ning minnes furgoonautot üle vedama, näeb selles istumas klaasistunud Antsu.
Riigiarhiiv: R-1707, sü 1780, lk 9.

Tootmine: 14.05. - 30.08.1979

Ettevalmistusperiood 14.05-10.06.1979
Võttekohtade valik 14.- 21.05.1979
Näitlejate valik + fotoproov 18.- 24.05.1979 (Minna rolli prooviti ka Ada Lundveri)
Filmiproovid 25.05 - 01.06.1979
Kalenderplaani koostamine 30.05 - 06.06.1979
Järgnes võtteperiood

Tähtaja pikendamine 10.08.1979: kuna L/Ü Debüüt (Moskva) ei võtnud diplomifilmi “Lodjavahi surm” vastu, nõudes parandusi, ning lisaks helisaali remondile, pikendas Tallinnfilm filmi üleandmise tähtaega 30. augustini 1979.

Filmi “Soolo”/”Соло” vastuvõtmine kahel lindil 30.08.1979.

Riigiarhiiv: R 1707, sü 1781, lk 78.

Ufo-makett

Filmis kasutatakse elektrifitseeritud ufo-maketti, mille trepist Aat üles läheb. Selle lendava taldriku valmistamise leping on sõlmitud 7. juulil 1979 Boris Onufrieviga ning see anti Tallinnfilmile üle 18. juulil 1979. Maketi läbimõõt on 950 mm.
Riigiarhiiv: R-1707, sü 1781.

Esilinastus 33 aastat hiljem

2012. aasta aprillis toimunud Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festi­val (HÕFF) likvideeris võla vaataja ees, kaevates filmiarhiivist üles suurel ekraanil seni näitamata Raul Tammeti ulmelise koega lühifilmid, mis ühtedena esimestest Nõukogude Eestis mõtisklesid filosoofilisel moel UFOde võimalikkuse ja inimkonna lähituleviku üle.

HÕFFi programmijuht Helmut Jänes: „1949. aastal sündinud Raul Tammeti nimi paistab silma eelkõige tema Eesti telefilmiklassikasse kirjutatud teoste nagu “Tartu maraton 1983” ja “Küljetuul” järgi. Vähem teatakse Tammeti 1970ndate ja 1980ndate vahetusel valminud lühifilme “Kiri Giuliale”, “Soolo” ja “Pulmapilt”, mida võib mõtteliselt võtta ka ühtse tervikuna oma tingliku teispoolsuse atmosfääri kujutamise poolest.

Kõigi kolme filmi peategelaseks saab pidada inimest oma tugevuste ja nõrkustega, kõigi kolme puhul paistab silma lavastaja soov meile midagi öelda, jättes õhku selge vastuseta küsimused. See aga tekitab salapära ja huvi – mis ekraanil toimub ja mis hakkab toimuma?

Varem oli Eestis sellise teoga ehk kõige paremini hakkama saanud Grigori Kromanov oma 1979. aastal valminud “Hukkunud Alpinisti hotellis“, kuid Raul Tammeti lähenemine tulnukateemale oli peenem, mitmetasandilisem ja ehk huvitavamgi.
/---/
Lühifilmi “Soolo” aluseks on võetud Peet Vallaku üks parimaid novelle “Lodjavahi surm”, kus on tunda teispoolsuse ­hõngu. Vaataja adub seda kõike filmis iga ihuliikmega inimeste päevategevuste kaudu nagu puulõhkumine, voodis lebamine, kas või trepil käimine.

Loo peategelase Parvevahi (Andrus Rüütlane) karakteri kaudu astutakse ühe jalaga irreaalsusesse, jäädes teisega siiski pärismaailma. Kas ekraanil näidatav on filmitegelaste ettekujutuse vili või tegelikkus? Sellele küsimusele vaataja ekraanilt aimu ei saa – nagu Tammeti loomingule omane.

Peaaegu sõnatu filmi episoodilises tulnukarollis võib näha Gunnar Grapsi, kes tegi teosele ka muusika. Oma osa filmi kummastava atmosfääri loomiseks annab Mikk Mikiveri kehastatud, voodis halvatult lebav ja kähisevat häält tegev Aati tegelaskuju.

Igati mõtlemapanev, vaikne ja äraviiv meditatsioon inimkonna tuleviku teemadel.
Jänes, H. (2012). Eesti ulmefilmid on vaatamist väärt. Maaleht, 27. apr.

Vaataja kommentaar: „Jüri Garshneki kaameratöö annab lüüriliselt kauni pildi hilissuvisest Eestimaa loodusest – kaamera annab füüsiliselt tajutavalt edasi jõe ähvardavat rõskust, nii pilt kui ka näitlejate mäng lasevad aimata, et kõik pole siin üleüldse nii nagu paistab - midagi ähvardavat on õhus, taustal kurjakuulutavalt ja müstiliselt sumisemas elektri alajaam. Tammet ei kasuta eriefekte, kõik nähtav on saavutatud tavapäraste vahenditega nagu valgus ja maketid. Ehk siis, lihtsate vahenditega loodud köitva atmosfääriga ulmenovell, mida nauding vaadata. Oma õhustikult meenutab “Soolo” näiteks Roman Polanski varaseid filme nagu „Nuga vees“ (1962), lõpplahenduselt aga meenub Steven Spielbergi “Kolmanda astme kontakt” (1977). Ei taha hästi uskuda, et Tammet Spielbergi finaali maha kopeeris, seda enam, et filmid toona teadupoolest nii kiiresti ei levinud nagu praegu. Huvitav on aga leida ka teatud sarnasusi „Hukkunud alpinisti hotelliga” - Rüütlase mängitud parvevaht „Soolos“ meenutab Lembit Petersoni Tehnikut Kromanovi filmist ja mõlema linatöö finaalis on vaikiva kõrvaltvaatajana Mikk Mikiveri mängitud tegelaskuju.“
Must ja valge, aprill 2012, http://vaskuss.blogspot.com/2012_04_01_archive.html (16.02.2013).

Olev Remsu: „Mustvalge lõputöö, mille võiks žanreerida psühhodraamaks. Peet Vallaku novelli tegevus on toodud filmi loomise aega. Tammet ja tema meeskond on osanud pildi, aga eriti heli ja valguse abil kummastada üsna tavalisi tegevusi, nagu puudelõhkumine, trepil käimine, välivoodis lebamine.

Tunneme mingit saladuse hõngu. Tammeti huvi teispoolsuse ja tunnetusprobleemide vastu süveneb, sedapuhku on ainevallaks lausa ufondus, mis 1979. aastal ei olnud nõnda leierdatud nagu praegu ja millel oli koguni dissidentluse mekki. Näeme tagasivaateid ja/või kujutlusi, mis tekivad peategelase, uue parvevahi, peas.

Tagasivaadeteks nimetame episoode, mis fiktsioonireaalsuses kunagi tõesti on olnud ning mis tegelasele meelde tulevad. Kujutlusteks aga neid, mida pole olnud, mis tekivad üksnes tegelase vaimusilmas. Tammet on jätnud otsa lahtiseks, me ei tea, kummaga on tegemist, ning see vaid suurendab salapära. Parvevaht otsekui kahestuks, ühe jalaga on ta reaalsuses, teisega irreaalsuses. Võib-olla on mu kõrvutus kistud, kuid mina leidsin Ingmar Bergmani tööde „Persona” ja „Marionettide elust” mõju, neiski on käsitlusaineks isiksuse lõhenemine.

Muide, ma tean, et see solvab tõsiusklikku rahvuslast, ent tsensuur oli Moskvas siis märksa leebem kui Eestis. See ongi võimaldanud Tammetil tegelda asjadega, mis ametlikku maailmavaatesse ei mahtunud, kuid millega ometi palju tegeldi, eriti sõjaväes, ja seda enam oli see tsiviilis keelatud. Ma pean silmas UFOsid.

Pealkirja panek ja mõned süžeekäigud jäävad arusaamatuks ja see nagu suurendaks teispoolsuse kohalolekut, asjade tajumatust. Peaosatäitja Mikk Mikiveri puhul saame tõdeda, et temagi oli siis see, kellena me teda alati oleme tundnud.

Ma ei mõistnud, kas ülevalgustatus on sihilik või kvaliteediaps, kas juba originaalist kaasa tulnud või uuel kopeerimisel tekkinud.“
Remsu, O. (2009). Kogu Tammet. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 102-113.