Lõputa lugu "Estoniast" (1996)

Tekst filmilindilt

Ametlikel andmetel viis reisipraam "Estonia" Läänemerre 852 inimelu. Pääses 137.
See film olgu toeks, mälestuseks ja lootuseks...

Arvamusi filmist

Arvo Iho: "Vaadates Mark Soosaare "Lõputa lugu "Estoniast"" tõdesin üllatusega, et film tragöödia järelkajadest kannab läbinisti positiivset laengut, toetades inimeste lootust ja usku imede võimalikkusse.

Kogu selle „rääkivate peade loo“ ülesehitus näitab, et film pole niivõrd õnnetuse faktidest kui t u n d e i s t, mis saanud legendide ja usu toiteallikaks. Lugu sellest, et kaine mõistuse seisukohalt põhjendamatud lootused aitavad kergemini edasi elada. Laevaahukust pääsenute  tundeid pildistades ja kadunuks jäänute omaste lootusi jäädvustades uurib Soosaar tegelikult u s u  k u i  s e l l i s e  t e k e t  j a  t o i m e t." /---/

Iho, A. (1997). Vaimuilma väraval [filmist "Lõputa lugu "Estoniast""]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 84-85, ill.

Lauri Kärk: „Mitmesugustest võimalustest on Soosaar valinud ühe. Ta on ennekõike rääkinud neist, kes esialgu pääsenuks tunnistati, kuid keda hilisemates nimekirjades paraku enam ei kohanud (nagu näiteks kapten Piht). See on olnud ilmselt üks riskantsemaid valikuid, on ju siin ridamisi ahvatlusi kõikvõimalikeks hämarateks vihjeteks. Nende viimaste järele on omakorda n-ö teatav nõudluski – inimpsüühika otsib ju ikka niivõrd mõistusevastasele sündmusele ka ülemõistuslikke põhjendusi.

Kuidas on Soosaar olukorra lahendanud? Ta ei ole teinud oma filmi niivõrd kadunuks jäänutest, kuivõrd peaasjalikult nende inimeste lähedastest. Nende lootusest. /---/ Nii ei ole Soosaare „Lõputa lugu „Estoniast““ ainult „Estonia“ hukust, vaid üksiti inimloomusest üldisemaltki. Ja pole vist lausa juhus, et filmi lõpus ekraani täitev punane autobuss ja suur naisenäoga reklaamplakat toovad silme ette Kieslowski „Punase“. Mis sellest, mida Soosaar ise neid kaadreid filmides mõelda võis.

Muidugi olnuks võimalik mõni hoopis teistsugune film „Estonia“ hukust. Soosaare „Lõputa loo“ eest räägib aga see, et Soosaar on selle kaugeltki mitte veel selgunud lõputa loo puhul näinud seni vastuseta küsimuste ja konkreetsete asjaolude taga ka muud. Igavestki ja just selles mõttes lõputa lugu. Samas tahab olla tema jutustatav lugu aga ka ekraanil kujutatud inimesele lähedale jõudev lugu, et seeläbi vaatajanigi jõuda. Soosaare suurepärane kaamerakäsitsus oleks omaette teema – need nii kõnekad ja eripalgelised merekaadrid! Soosaar demonstreerib jätkuvalt oma üldteada professionaalsust. Jõuab oma ühemehestuudios ise korraga kõike teha. Seda siiski ühe väikese erandiga: heliga pole Soosaare viimastes fiilmides kõik korras. Ma ei tahagi väita, nagu peaks ühes dokumentaalis kõik olema perfektselt kuulda, aga mõnevõrra jälgitavam võiks Soosaare filmide heli küll olla. „Estonia“-film pole küll uueks oluliseks tähiseks Soosaare loometeel – kuid kas ta peakski seda ilmtingimata olema? Kokkuvõttes on „Lõputa lugu“andnud arvestatava tulemuse ja meie mulluse mängufilmiprii filmiaasta ühe kaalukama töö.“

Kärk, L. (1997). Sündmus ja kajastus: Mark Soosaare "Lõputa lugu "Estoniast". Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 85-86, ill.