Lumeleopard (1999)

Filmi autorit Riho Västrikku seob Jaan Künnapiga ühine kirg mägede ja mägironimise vastu. Künnap on osalenud paljudes Västriku alpinismiteemalises dokumentaalfilmides: „Cho Oyu“ (1998), „Nelikümmend aastat hiljem“(1998), „Eestlased Ameerika katusel“ (1998),  "Lenin - inimene ja mägi" (2001), "Teekond Araratile" (2011). 

Riho Västrik oma loo kangelasest

Sinu eeskuju on ilmselt Jaan Künnap, oled temaga koos filme teinud ja teda portreteerinud "Lumeleopardis", milline ta on mägedes ja tavaelus?
Nagu mainisin, on puhtalt Jaan Künnapi süü, et mägedesse sattusin. Kaudselt ka see, et kaamera kätte võtsin, tõenäoliselt oleksin millalgi seda ise teinud, olin just raadiost televisiooni üle minemas. Mägedes olen tema alpinistlik poeg olnud. Künnapiga on mägedes kindel tunne olla, ta on kogenud inimene ja suurepärane pedagoog, mida vahest raske aimata tema karuse loomuse alt. Eestis on ta sadade kaupa toonud noori alpinismi juurde, kindlasti oma põlvkonna üks andekamaid sportlasi sel alal.
Teinemaa, S. (2012). Vastab Riho Västrik. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 8.

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Kändler: „Film võib minna korda, film võib minna untsu. Riho Västriku “Lumeleopard” on läinud lõpuni. See tõsielufilm on põiminud endasse vastuolude niidistiku ning suhete rägastiku, millist annab otsida paljudes kunstfilmides.

Lumeleopardiks kutsuti N Liidus alpiniste, kes olid roninud kõigi nelja riigi piires olnud üle 7000 meetri kõrguse mäe otsa. Jaan Künnap oli üks neist. Ja nagu küllap paljud teisedki lumeleopardid, tahtis temagi ronida veel kõrgemale, kaheksa kilomeetri taha merepinnast pilvede poole. Ametlikult nimetati lumeleopardi NL ajal hoopis “NSV Liidu kõrgeimate mägede alistaja”. Ning polnud just paljudel võimalik minna edasi kaheksanda kilomeetri poole, sest see asus väljaspool NSV Liidu kõrgemaid mägesid. /---/

Ja Künnap poleks Künnap, kui ta ei oleks fotograaf ja õpetaja. Ning lisaks kõigele suhtleja. Mis seal pikalt rääkida, üks hea filmikangelane.

Riho Västrik on oma tõsielufilmi põiminud sisse nii mõnedki intriigid, mis seda pingestavad. Kohati isegi tundub, et film on lavastatud. Kuid ei ole. Seda on tehtud kaks aastat ja saadud 52 minutit. Selles ekstraktis on oma positiivsed kangelased ja taustafiguurid, meeskujud ja naistegelased, eraellu sekkujad ajakirjanikud ja riiukukedki. Siin on traagikat ja koomikat, labasust ja rafineeritust.

Kogu see tohuvabohu keerleb justkui ühe suure mäe jalamil, et aeg-ajalt sinna otsa tõusta.

Tuleb kohe ja otse ütelda — “Lumeleopardi” väärtustab asjaolu, et filmi autor ja ülesvõtja on mitte ainult et mäe jalamil kaasa keerelnud, vaid ka selle otsa tõusnud. Mitte ainult mängufilmid, vaid ka tõsielulood kannatavad alatasa selle lihtsa vea all, et filmi tegija ei ole jaksanud, viitsinud või hoolinud tõusta ühes tegelaskonnaga mäe otsa. /---/

“Lumeleopardi” filmides pidi Västrik tõusma mäe otsa ka sõna otseses mõttes. Mina küll ei tea, et Eestis oleks keegi teinud sellise vägitüki ning püüdnud “National Geographicu” seltskonna laadselt võtta ette ka rasket füüsilist pingutust nõudvaid filmiretki. Tavaliselt tehakse kõik, mis vähegi saab, ära ikka kodupargis ja Munamäel.

Omaette nauditav ongi “Lumeleopardis” see tunne, et kohati näib Västrik oma nimekaimust linnu kombel lausa lendavat. Kui elukutselised alpinistid on jõudnud füüsiliste võimete viimase piirini, mil sammule järgneb samm nii raskelt, et kuulda on mäe hingamist, siis kaamera võtab toimuvat üles kord kusagilt taamalt, kord siitsamast kõrvalt, kord on see ronijatest ees, kord järel. Jakid ja šerpad ju ometi telekaamera taha ei asu, nii et tuleb siiski uskuda, et Västrik ei tee sohki ja on ikka ise, kaamera seljas, pidevalt oma kangelaste ümber ringlemas. Zoom ühes, kepid teises käes, on ta tassinud oma lindid sinna, kust paljud omal jalal üldse alla ei tule. Ning täisvõetuna kassetid ja kaamera veel 7100 meetri kõrguselt tagasigi sikutanud. /---/

Ingel kaamera taga, ninakrimpsutaja mäe tipus, nooruslik härrasmees Katmandus, rauk Cho Oyu turjal. “Alpinistid ja fotograafid on ühesugused inimesed — nad lähevad alati lõpuni,” ütles Künnap kunagi mulle. Küllap iseloomustab see lause ka filmi temast, mille on teinud Riho Västrik, kes on ise nii alpinist kui ka kaameratagune mees. Selle filmi kohta ei saa kasutada sõnu kordaläinud või untsuläinud. See on läinud lõpuni.“
Kändler, T. ((2000). Lõpuni läinud film.  Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 102-104.