Lugu jänesepojast (1975)

Filmi valmimisest

Valmis stsenaarium "Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda" (Ando Keskküla): 3.04.1975
Režiistsenaariumi valmimine: 15.07.1975
Tootmine: 1.07. - 25.11.1975
Montaaž: 26.11. - 17.12.1975
Filmi üleandmine: 17. detsember 1975
Filmi maksumus: 34 798 rubla.
Valmis venekeelne dublaaž: 12. - 23.01.1976

Linastusluba nr 120/75 väljastati filmile 24.12.1975. aastal: Filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajatult.
Linastusluba Nº 2071/76 väljastati filmile 12.03.1976. aastal: Filmi võib demonstreerida  NSV Liidu kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajatult.
Rahvusarhiiv: ERA.R-1707.1.1481 Joonisfilmi "Lugu jänesepojast" põhidokumentatsioon.

Arutluselt Tallinnfilmi Kunstinõukogus 18.12. 1975

Kiik: See film on Ando Keskküla debüüdiks meie majas. Ta on tuntud kunstnik, kuid ega ta filmide tegemisest midagi ei teadnud. See on keerulise liikumisega film ja multiplikaator on väga hästi oma ülesande täitnud. Mulle kui toimetajale film meeldib, on tunda omapärase käekirjaga kunstnikku.

Rekkor: Väga meeldiv film, huvitava joonega, värvikas.

Käsper: Debütandi kohta eriti hästi tehtud. Rein Rannapi muusika on nii omapärase laadiga, väga meeldejääv muusika.

Raamat: Sellises laadis tehtud filmi juurde see muusika sobib. Pilt on tehtud minu arvates hea lasteraamatu graafika tasemel. Hästi fantaasiarikas. See film läheb rahvusvahelisele festivalile.

Filmile omistati I tasustamiskategooria (poolt 9, II kategooria poolt 4).
Rahvusarhiiv: ERA.R-1707.1.1480  Joonisfilmi "Lugu jänesepojast" toimik.

Filmist ajakirjanduses

Andres Trossek: "Tegelikult oleks Keskküla lavastajadebüüdiks pidanud olema kasvatuslik film „Täheke”, mis põhines samuti ühel Ellen Niidu lastejutul, kus pajatati oktoobrilapse tähekese sünniloost, ent noor disainer pääses tolle filmi tegemisest tänu sõjaväeteenistusele. Niisiis jäi Keskküla lavastada järgmine stuudio tootmisplaanides figureeriv lastefilm, film „Lugu jänesepojast”.

Keskküla ei võtnud oma filmidebüüdi visuaalset poolt enda kanda. „Lugu jänesepojast” kunstnikuks kutsus ta hoopis „Visarite” liikme Rein Tammiku, sest töötades ise samaaegselt kunstnike liidus ning keskendudes peamiselt maalile, poleks ta algaja režissöörina lihtsalt jõudnud kahte asja kontrolli all hoida. Põhitöö kõrvalt filmi lavastamine tundus režissöörile piisav koormus. Pealegi moodustus Tammikust ja Keskkülast pealtnäha piisavalt sümbioosne loominguline tandem, sest lisaks põlvkonnakaaslusele ühendas mõlemaid veidi anarhistlik absurdi väljatoomise oskus.  /---/
Ka „Lugu jänesepojast” sisaldas mõnes kaadris ehttammiklikke autotsitaate – ruudulist laudlina ja täpilist tassi. Samas pidi Tammik lähtuma ka Keskküla stsenaariumist, kuhu osa tegelaste välimus oli sisse kirjutatud: näiteks omalaadsel mootor-hundil olid stsenaariumi järgi „ratast väntavad jalad”, tema „silmades põlevad rohelised elektripirnid” ning „seljas on lülitid ja kangid” jne. Filmis juleti katsetada üsnagi teravmeelsete „Kollase allveelaeva” esteetikast kantud tegelaskujude ja ootamatute, psühhedeelilises võtmes rakursimuutuste ning foonilahendustega. Nii muutuvad näiteks kapsad millegipärast „maastikuks värvilistest kapsastest”.

Filmivariandis materialiseeruvad rebane, hunt ja karu mitte ainult jänesepoega magama heitma veenva jäneseema jutustuses, vaid ka „reaalsuses” – üks hullem ja imelikum peletis kui teine. Jänesepoeg kavaldab magamaheitmise asemel joonistatud-animeeritud kiskjad üle, igaühe mingil kummalisevõitu moel, ent piisab tavafilmilindil üles võetud pisikesel „päris” rotil korraks kaadrisse ilmuda, kui jänesepoeg juba hirmunult magama heidab.  
„Lugu jänesepojast” juures sulatati seega kokku joonisfilmi- ja dokumentaalkaadrid. Vähe sellest, kahe kujundilise maailma – imaginaarse ja fotograafilise – vastandamises peitus kogu filminarratiivi dramaturgiline mõte: see, kes ei tahtnud magama jääda ega kartnud joonistatud elajaid, pelgas reaalset rotti. Küsimus, kuivõrd selline ühest reaalsusest teise hüppamise „šokk” ekraanil välja mängiti, jäi pigem oskuste ja kogemuste tasandile, kuid nii sürrealismile kui popkunstile iseloomulik assamblaažilembus, julgus ühendada omavahel ebakonventsionaalseid materjale, kumab sellisest lahendusest igatahes läbi.
Režissöörina mängis Keskküla siin läbi tegelikult sama efekti, mis köitis teda maalikunsti juures. Kümnendi keskpaigaks töötas ta välja maalisüsteemi, milles kujutuslik pilt ja reaalsus sattusid (konfliktsetesse) vahekordadesse."
Trossek, A. (2009). Eesti popanimatsioon 1973-1979 : joonisfilmist lähikunstiajaloo kontekstis. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft, kd 18, nr 1-2, lk 69-107, ill. 

Jaak Olep: "On juba teada tõsiasi, et eesti joonisfilmid tegelevad nendesamade esteetiliste probleemidega, millega eesti kujutav kunstki, ning ehkki see muudab nende režii ja rõhuasetused mõnevõrra ühekülgseks, on teise kunstiala vereringesse kuulumine tõstnud joonisfilmid «Tallinnfilmi» muust toodangust kõrgemale. Nii lähevad ka jänesepoja loo plussid põhiliselt igati naudi­tava tervikliku visuaalsuse arvele.

Kõigile tegelastele on antud jõuline ja intrigeeriv välimus, askelduste fooniks on art-deco'likult kujundatud ruum, ei puudu ka laud ehtreintammikuliku triibulise linaga. Tabasin end mõttelt, et filmi võib vaadelda teatud ruumikujunduslike põhimõtete reklaamina. Kuid juba nimetatud kunstikultuur ei avaldu mitte ainult visuaal­suses, vaid ka tegevuses endas, mis suures osas oli muutunud kummaliseks bufonaadiks, mille keerdkäikude ja nüansside jälgimine pakkus rohkem naudingut kui teadmine selle süžeelisest sihipärasusest. Tuleb kiita autorite oskust rakendada joonisfilmi spetsiifilisi väljendusvahendeid oma esteetiliste taotluste teenistusse. Õhupalliks muutuv rebane, mehaaniline hunt, karu, kes muutub kohvriks, jne. on parimad sellekohased näited eesti joonisfilmipraktikas. Ootamatud muutumised, paisumised, lennud, ei-tea-kust ilmunud panoraamid teevad õhkkonna tunduvalt muinasjutulisemaks ja mängulisemaks, kui eeskujuks olnud raamatus.

Mõistetav, kuigi problemaatiline oli dokumentaalkaadrite sissetoomine : nii sai küll forsseerida filmi visuaalsust, ilma et puändiga hätta oleks jäänud, kuid samas lõhkus see ära keskkonna terviklikkuse. Nimelt oleks viimase huvides pidanud ka elusaid hiiri filmima samas art-deco miljöös, milles esinesid teised tegelased, ent ka see oli tehniliselt või­matu. Nüüd aga ekraanitöö suuremast ebakohast. Selleks on filmi kommenteerida püüdev inimhääl. On selgemast selgem, et ei tekst ise ega ka pealelugemise laad ei sobi kokku A. Keskküla — R. Tammiku kontseptsiooniga. Tekst püüab oma tuumalt maskuliinsele ja rämedale filmile lisada mingit mannapudru ja pudipõlle meeleolu. R. Rannapi muusikat segab see aga lausa avalikult. Teksti pealelugemine oli seda kummalisem, et režissöör ei pidanud seda vajalikuks ega ole tänaseni asjaga rahul. See on näide toimetuse oskamatust sekkumisest filmiloomisprotsessi."  
Olep, J. (1975). Film jänesepojast. Sirp ja Vasar, 23. jaan, lk 7, ill.

Viimase aja paremad tulemused oleme saavutanud täiskasvanutele määratud multiplikatsioonis, lastefilm seevastu näitab tagasilanguse tendentsi. Selles seoses rõõmustavad aga kaks debüütfilmi, mis on määratud lastele. Aarne Ahi «Lapsehoidjad» ja Ando Keskküla «Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda». Mõlemad on huvitavalt, andekalt tehtud ning lubavad loota, et meie multifilmirežissööride pere on täienenud kahe loominguliselt võimeka lavastajaga.
Väljavõtteid Eesti Kinematografistide Liidu juhatuse esimese sekretäri Kaljo Kiisa ettekandest (1976). Sirp ja Vasar, 30. apr, lk 3.

Rein Tammiku fotorealistlik pildimaailm on iseseisev organism, mis ajuti genereerib ootamatuid tähenduslikke lühiühendusi. Erinevalt loodusmaalijatest, portreemaalijatest, meremaalijatest ja teistest maalib Rein Tammik pilte. Ta on pildimaalija. Tammikut huvitavad eelkõige visuaalsed paradoksid.
Epner, E. (2007). Rein Tammik : Pidu katku ajal = Feast during the plague (tõlkija Anneli Porri). Rmt: Eesti kunstnikud. 3 = Artists of Estonia. 3. Tallinn, lk 216-225, ill.