Loodus ja inimene (1967)

Sotsioloogiline dokumentalistika

Valdeko Tobro: „Kaasaegse dokumentaalfilmikunsti üheks viljakamaks tendentsiks on osutunud tõsielufilmi lähenemine sotsioloogilise uurimise objektiivsusele. Tänapäeval on dokumentaalfilm mitte niivõrd tegelikkuse, ühiskonna elu nähtuste peegeldamise, kuivõrd aktiivse analüüsimise vahend. Tänapäeva dokumentaalfilm on tihtipeale omapärane süntees sotsioloogilise uurimise elementidest ja poeesia elementidest. Eesti dokumentaalfilmikunsti ilmus see progressiivne arengusuund 1968. aastal. Tõsi küll, üksikuid katseid teatud probleemide uurimiseks on meie tõsielulises ekraaniloomingus varemgi ette võetud — V. Andersoni filmid «Maailmaparandajad» ja «Reportaaž kuriteost», arhitekt M. Pordi «Inimene ja loodus» (TF), R. Karemäe, V. Kopli, M. Põldre film «Meestele» (ETF). Kuid reaalsuse analüütilise uurimise tendentsist võime rääkida alles läinud aastast alates, millal jõudsid ekraanile G. Kromanovi ja M. Põldre «Meie Artur», R. Karemäe ja M. Põldre «Perpetuum mobile» (ETF) ning E. Vetemaa ja A. Söödi «511 paremat fotot Marsist» (TF). Nimetatud kolmes dokumentaalteoses on elulise materjali jäädvustamise objektiivsus oskuslikult ühendatud selle materjali tõlgendamise veenvusega, uurimuslikkus lahutamatult seotud kunstilisusega.“
Tobro, V. (1969). Eesti tõsielufilm eile ja täna. Sirp ja Vasar, 18. juuli.

Linastusluba

28.07.1966. ENSV Riiklik Kinematograafiakomitee lubab dokumentaalfilmi "Loodus ja inimene" demonstreerida Eesti NSV  kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajaga kuni 1.01.1970.

Allikas: Filmiarhiiv, toimik nr 1774