Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Liivlaste lood (1991)

Restaureeritud 2014. aastal

Sisukokkuvõte

Enn Säde dokumentaalfilm ühe soome-ugri rahvakillu, liivlaste hääbumisest.

Riia linna agulimaja hoovis laulavad kaks tüdrukut liivikeelset mängulaulu, täishabemega vanaisa Oskar õpetab Julgῑle õiget liivi keelt. Maakaardilt näeb liivlaste põlist asuala Riia lahe rannikul ja praegust kitsast ribakest Kuramaa Kuolka neemel. Endine meremees Oskar Stalt on üks väheseid liivi keelt emakeelena kõnelejaid, mererannas seistes jutustab ta oma maast ja rahvast, meresõitudest, kalapüügist ja tuletornist. Rannas seisavad Liivimaa kunagiste vallutajate mälestuskivid 18. sajandist – saksoon, rootslane, moskoviit... Mustvalged kroonikakaadrid jutustavad külarahva töödest ja argielust. Piza majaka tipust on näha küla 1940. aastal ja viiskümmend aastat hiljem. Vana kalur Alfon Berthold kirjeldab maja ees pingil istudes omaaegset lestapüüki. Elfrīda Žagare eestlannast ema õppis ära liivi ja läti keele, sest tollal räägiti külas liivi keelt, läti keelt kõneldi vähe. Ta näitab fotot Soomest siia sõitnud professor Kettuneni mootorrattast, mille peal istuvad Elfrīda õde ja vanaema. Hääbuva hõimu traagiline käekäik läheb südamesse keeleteadlastele, igal suvel käiakse Tartu ülikoolist siin liivi rannas. Elfrīda mäletab keeleteadlast Oskar Looritsat, kellele vanaema õpetas liivi sõnu. Poulῑn Kļaviņa jutustab loo mereemast ja meenutab liivlaste saatust II maailmasõjas.

Rätsep Aņdrõks Zēberg on alles vana mõõdupuu ja teised tööriistad. Oskar Stalt näitab kalmistul Julgile liivi kultuuritegelaste ja vanade tuttavate haudu.
1941. aasta 14. juunil küüditab nõukogude võim Siberisse Kūolka kaluri Aleks Fridrihsoni koos naise Irma ja lapsega. Irma Frῑdrihson jutustab tundeliselt valusat lahkumist oma haigest emast. Ta mõtles, et antagu talle kasvõi viiskümmend aastat vangistust, aga ta tahab ükskord veel näha oma isamaad. Ta põgeneski ära ja sõitis siia, aga kedagi polnud enam ootamas. 1949. aastal võetakse Irma Frῑdrihson jälle kinni ja saadetakse uuesti Siberisse, Solikamski laagrisse, kahekümne viieks aastaks.

On 1988. aasta, Pizā pühakoja seintele on kinnitatud nõukogude sümboolikaga plakatid. Oskar Stalt unistab suure mälestuskivi püstitamisest, kuhu oleks peale raiutud: „Siin on elanud, surnud liivi rahvas, magab sellel surnuaial.“ Kaks aastat hiljem on Irē kirik kokkuvarisemise piirilt taas üles ehitatud, Pizā pühakoda on puhastatud militaarsest taagast. Tädi Friida on jõudnud koostada liivi-läti vestlussõnastiku ning taasloodud on Liivi Selts. Stalte perekoor laulab kandle saatel liivi rahvalaulu "Puhu tuul ja tõuka paati".