Liivlaste lood (1991)

Enn Säde: Kui oleme septembris 1988 Riias liivlasest vana kapteni Oskar Stalte kodus oma filmi esimesi võtteid tegemas, on kõrvaltoas veel riiulitelt mahapaisatud raamatud põrandal segi riideesemetega - eelmisel päeval oli KGB teinud siin läbiotsimise. Oskari tütar Helmi ja lätlasest väimees Dainis on hakkajad liivi ja läti rahvuslased, nad on käima pannud liivi lauluansambli. Eestis on Laulev revolutsioon juba sündinud, ka Lätis käärib kõvasti. Meie filmi liivi keelejuhiks-konsultandiks tulnud Mati Hint sõidabki tagasi Tallinnasse kõnet pidama, kus 11. septembril on Lauluväljakul "Eestimaa laulu" hiigelsündmus. Püüame Liivi rannas läbi kähiseva eetri kuulata kesklaineraadiost, mis toimub Tallinnas. Ja nii, üks kõrv Eestis ja teine siin, Kuolka neemel, teha dokumentaalfilmi ühe rahvakillu hääbumisest. Küllap ei ole etnograafilisus täna esiplaanil: Ire kiriku lähedal on ladinakeelse raidkirjaga kivi - "1701 - saksoon, 1702 - rootslane, 1706 - moskoviit, 1707 - rootslane, 1710 - moskoviit ja suur katk. 1600st inimesest jäi ellu 10". Ja uusaja küüditamised, Siberi vangilaagrid, rannaliivlaste kalapaadid saetakse pooleks, passis seisab rahvusena lätlane. Ning siis Oskari suurte prillidega rüblikust lapselaps Julgi Stalte laulmas liivikeelset lastelaulu. Ta pole enam lätlane, aga ta pole veel ka liivlane. Kümne aasta pärast, mil ta on Viljandi Kultuurikolledži tudeng ja nimekas lauljatar, räägime me temaga puhtas eesti keeles... Lennart Meri sukeldub poliitikasse, film jääb ootama lõpetamist. Veel novembris 1990, juurdevõtete päevil, sõidab Liivi rannadüünides vene piirivalvurite roomikmasin, Riia ja Vilniuse veriste sündmusteni jääb kaks kuud.  Ja selles maailmas püüavad mõnikümmend liivlast liivlastena ellu jääda:
 "Millal jälle kokku saavad
külavahel kauged kaimud,
esivanemate vaimud?"
Kalju Lepik 1985

Hõimukalender 2012-2013 (2011). [Lennart Meri filmirännakud 1969-1988]. Tallinn: MTÜ Fenno-Ugria Asutus.