Lepatriinude jõulud (2001)

Autorite sünopsis

Häbelik lepatriinupoiss Tim võtab Jõululaupäeva hommikul julguse kokku ja läheb lepatriinutüdruk Miale külla. Mia väike majake ripub metsas kuuse otsas. Naaberkuuskedel ripuvad teiste metsalepatriinude majakesed. Ootamatult tuleb metsa inimene, saeb kuuse Mia majakesega maha ja viib koju jõulupuuks. Koos kuusega satuvad ka lepatriinud inimese majja. Otsides tagasiteed metsa, kohtavad Tim ja Mia toas mitmesuguseid toaputukaid. Erinevalt metsaputukatest on enamik toaputukaid kapseldunud vaid omaenda tegemistesse. Sitikas Ronaldi unistuseks on ehitada rakett ja lennata sellega kuud meenutavale laelambile. Ronaldi lennukatsetusi tabab pidev ebaõnn. Kärbes Felix, soovides olla moodne ja kaasaegne, käib laualambi all päevitamas ja inimeste tualettlaual lõhnaõlisid degusteerimas. Sipelgas Leo on kirglik kalamees, teda huvitab vaid külmikus läbi kompotikaussi katva jää marjakeste õngitsemine. Toaputukad ei ole metsast kuulnud midagi. Ja milleks üldse mingisugune mets, kui toas on ju kõik olemas? Metsaotsingud viivad Timi ja Mia hiiglasliku riidekapi otsa. Seal leiavad nad tolmukorra alt vana postkaardi, kuhu on joonistatud  mets. Kurvalt istuvad lepatriinud teineteise kõrvale. Nii paljutõotavalt alanud päev näib lõppevat lootusetuna.

Siis aga saabub inimestele Jõuluvana suure kingikotiga. Jõuluvana taskust ronib välja  päkapikk- putukas väikese kingikotiga, et jagada toaputukatele kingitusi.  Kui kõik toaputukad on kingitused saanud ja kingikott tühi, märkab päkapikk üksikuna  seisvaid Timi ja Miat. Päkapikk viib lepatriinud otse Jõuluvana kindale. Jõuluvana tõstab kinda ja - Tim ja Mia on tagasi metsas! Tagasi sealsamas, kust nende seiklused algasid. Ja jälle, justnagu polekski vahepeal midagi juhtunud, vaatab Tim Miale kohmetunult otsa. Ja Mia keerab pea kombekalt kõrvale.

H.Ernits, A.Kivirähk, J.Põldma
Eesti Joonisfilm

Filmi saamisloost ja levist

«Lepatriinude jõule» tegid Ernits ja Põldma poolteist aastat jutti. Ilma puhkuseta. Algselt 24-minutilisena kavandatud film pikenes ühel hetkel Soome levitaja soovitusel 50-minutiliseks, sest sellist formaati on maailmas parem müüa.
«Tahtsime teha jõulufilmi, sest sellel on turg suurem. Mõtlesime «Lotte» järjele, aga ühte rauda ei saa kogu aeg taguda. Võibolla see hoiabki meid vormis, et me tuleme iga kord välja uue projektiga,» räägib Põldma.

Pahatahtlikud kriitikud on mehi süüdistanud kunstfilmi ideaalide hülgamises ja kaldumises kommertsi. Põldma ja Ernits lükkavad need süüdistused kategooriliselt ümber. «Me ei sea lastefilme tehes kunagi latti nii madalale, et selle alt saaks läbi joosta. Meile pole vahet, kas me teeme autori- või lastefilmi, latt on ikka sama kõrgel,» ütleb Põldma. «Kõige tähtsam on see, et pärast poleks endal piinlik.»
Tuumalu, T. (2001). Eesti animaatorid ekspordivad vägivallatust. Postimees, 28. nov, lk 11.

"Jõuluvana on see, kes teeb tõeks jõulumuinasjutu," kõneleb üks stsenaariumi autoreid ja režissöör Janno Põldma.
"Me ei tahtnud teda mingil juhul näidata karikatuursena," lisab kunstnik Heiki Ernits. "Mitte sellisena, nagu ta on kujutatud postkaartidel: harkis jalgade ning punase nina ja põskedega. Nagu oleks ta mõni pätt või joodik. Meie jõuluvana on nagu jumal."
Filmi stsenaariumi autorid Heiki Ernits, Janno Põldma ja Andrus Kivirähk rõhutavad, et nad on loonud oma teose lastele. Mitte emmedele-issidele, kes otsivad sealt puänti või vaimukat lahendust. Filmitegijad ei saa vastutada selle eest, mis juhtub elus tegelikult.
"Inimesed on ju ise kõik need müüdid endale loonud, et kergem elada oleks," naerab Ernits. "Me ei lõhu neid, laste omi veel vähem."
Jõgi, A. (2001). Uus eesti animafilm hoiab jõuluimet. Sakala, 1. dets, lk 5.

Esimene täispikk animafilm üle-eestilises kinolevis

Eesti kinolevis loob /---/ Tallinna ja Tartu kinodes linastuv «Lepatriinude jõulud» pretsedendi. Kunagi varem pole täispikk eesti animafilm üle-eestilisse kinolevisse jõudnud.
«Me peame toetama eesti lastefilme ja nende jõudmist Eesti lasteni,» põhjendas Eesti Filmi Sihtasutuse peaekspert Jaak Lõhmus.
Lõhmus peab «Lepatriinude» ja «Lotte» edu põhjuseks filmis leiduvat heatahtlikku huumorit ja optimismi, aga ka seda, et need ei sisalda vägivalda.  «Selliseid animafilme, kus pole kaikaga-pähe nalju, on suhteliselt vähe,» tõdeb ta.
Animafilmi näitamise õiguse on ostnud juba ette kümmekond riiki: lisaks Soomele, Taanile, Hollandile ja Euroopa itaaliakeelsetele maadele jõuab see teleekraanidele ka kauges Hongkongis, Indoneesias, Malaisias, Filipiinidel ja Singapuris.
Tuumalu, T. (2001). Eesti "Lepatriinud" lendavad Filipiinidele ["Lepatriinude jõulude" edukast levitamisest]. Postimees, 1. nov, lk 1.

Filmist meedias

Aime Jõgi: „"Lepatriinude jõulud" on soe, südamlik ja pisut kurb lugu kahest äraeksinud lepatriinulapsest ning nende seiklustest putukamaailmas. Kõik lõpeb aga õnnelikult nagu jõululood ikka, sest kuidas muidu me saaksime lastele jutlustada jõuluimet. /---/
Metsas hoolitakse üksteisest sedavõrd, et arutatakse üksipulgi läbi, kuidas jõuluõhtul oma naabrit või sõpra tõeliselt rõõmustada ning millist kingitust talle valida. Seepärast ongi lepatriinude lugu eelkõige koguperefilm, milles on keerulisemaid tasandeid, kui vaid jõuluvana ootamine. Seal on kummastavat filosoofiat, õpetussõnu ning väga head huumorit.“
Jõgi, A. (2001). Uus eesti animafilm hoiab jõuluimet. Sakala, 1. dets, lk 5.

Andrus Norak: „Väärib märkimist, et filmi tegijad on diskreetselt vältinud viiteid meid, metsarahvast, kõige vahetuma akulturatsiooniga ähvardavatele slaavlastele ja indogermaanlastele ning asendanud need ladina tõugu hispaanlaste ja prantslastega. Pedro parimadki kavatsused jäävad ta ilmse etnotsentrismi tõttu viljatuks. Timi ja Mia jaoks ei ole “eesti asi” pragmaatiline sinine pliiats, millel istudes võõrast ladina kultuuri viljeleda ja TexMex-toitu süüa, vaid pigem terve elukeskkond ja omaette maailm. Enamat ei suuda siinkohal ka prantsuse kultuuri esindav kärbes Salvadore. Kärbes on ilmne kõrgkultuurlane, esteet ning ka tema erinevast seksuaalsest orientatsioonist ei tee filmi autorid saladust. Kärbse veider eklektiline esteetika ning postmodernse vähemustekeskse maailma veidrused jäävad me maalähedastele lumelepatriinudele lootusetult võõraks.

Abi tuleb sealt, kust ta ikka on tulnud. Omaenda kaduma kippuvast identiteedist, etnofuturistlikult kaasugrilaselt, kes isegi võõras ja indogermaanlikus jõuluvanas leiab oma võimaluse kohaneda ja ellu jääda ning kõige kiuste ugri asja ajada. Püha Nikolause taskust ronib välja väike ugrijõuluvana ja ajab Soome Nokiaga asjad korda. Ehkki Mia ja Tim on selle maailma vägevate nimekirjadest välja jäetud, on väike ugrimees nende eestkostjaks vägeva indogermaanlase (euroliidu) ees. “Ainult pidage meeles, selge ja kõva häälega,” õpetab ta nagu siil Kalevipoega. Ja juhtubki ime, indogermaanliku makromaailma kangelane, kõikvõimas jõulumees, võtab väikesi ugriputukaid kuulda ning viib nad tagasi nende viimasesse kiiresti kaduvasse reservaati, metsa. Seal saavad nad oma väikest armastust edasi armastada ja harjumuspärast eluviisi jätkata. Ainult et kui kaua veel?“

Arvustuse täistekst:
Lepatriinud kui häiritud maarahvas - Sirp
Norak, A. (2002). Lepatriinud kui häiritud maarahvas. Sirp, 11. jaan, lk 10.

Silja Joon: „Lugu on lihtne ja läbini heatahtlik, seda vaatama hakates meenusid armsad nõukogudeaegsed multifilmid, kus head olid ülekaalus ja peategelaste dialoogid olid kantud helladest ning soojadest tunnetest.

Ent tahtmatult hakkab vaataja paralleele otsima varem linastunud joonisfilmiga “Putukalugu”, sest satikate maailm tundub olevat joonisfilmitegijate viimaste aastate inspiratsiooniallikas. Lapsvaatajad viiakse sipelgapessa või muru sisse, et näidata, kui müstiline paistab elu rohujuure kõrguselt. Selline lähenemine on vist aja märk. Filmidesse jõuab otsapidi reostatud loodust ja võitlust ellujäämise nimel, kuigi putukalistel on inimeste loomujooned.
/---/ Tulemus on huvitav ja tervitatav. Suur pluss on kohalike näitlejate hääletööd: Marko Matvere esitab vaimustavalt laulvat äädikakärbest ja Anu Lamp on mudilastele see tuttava häälega näitleja, kes televisiooni kaudu ka kõige võõrapärasema multifilmi omaseks oskab lugeda.“
Joon, S. (2002). "Lepatriinude jõulud" võlus heasüdamlikkusega. Pärnu Postimees, 19. veebr, lk 9, ill.

Margit Tõnson: „Aga ega siis Janno Põldma, Heiki Ernitsa ja Andrus Kivirähki tandemi loodud kaasahaarav film “Lepatriinude jõulud” räägi meile putukate elust, nagu tegi seda näiteks Heino Parsi “Meemeistrite linn”. Siin räägitakse ikka inimestest ja nendevahelise kommunikatsiooni iseärasustest, lihtsalt suur hulk imetlusväärseid ja tasakaaluks ka mitte nii väga imetlusväärseid inimlikke omadusi on kiletiivalistele, mardikatele, ämblikele, kirpudele jt üle kantud. Nad kõik ajavad filmis väga inimlikke asju – kes mässab kosmosevallutamisega, kes loob kõrgmoodi, kes korraldab revolutsiooni ja diversiooni, kes jällegi kalastab või treenib stoilise rahuga lähenevateks võistlusteks. Lepatriinulapsed Mia ja Tim on empaatilised putukad, nad üritavad ka kõige agressiivsemalt käituvaid tegelasi mõista, ja mitte kohe hukka mõista.
/---/
Astrid Lindgren võttis 1959. aastal ajaleheintervjuus kokku lastele jutustamise põhitõed: “Inimkonna mõte on hõivatud kahe suure teemaga – surma ja armastusega. Need pälvivad igas vanuses inimeste tähelepanu. Lapsi ei tohiks surmaga liiga palju hirmutada, aga nad vajavad – täpselt nagu täiskasvanudki –, et kunst neid liigutaks.”
Kui tulla tagasi “Lepatriinude jõulude” juurde, siis on selge, et Janno Põldma, Heiki Ernits ja Andrus Kivirähk on Lindgreni põhimõtte hästi omandanud – need kaks habrast ja tagasihoidlikku lepatriinut, kes satuvad kahekesi turvalisest avarast metsast hirmutavasse neljakandilisse korteriuniversumisse, peavad leidma endas julguse astuda vastu kõigile ohtudele, mis neid linnadžunglis varitsevad. Ja kuigi nad kohtavad oma teel new-age gurut, musta habemega ämblik-filosoofi, kes teab täpselt, kuidas maailmas asjad käivad, et mitte kuhugi pole vaja minna ja maailm on sinu enda sees, ei kaota nad lootust ning otsivad sihikindlalt tagasiteed metsa, sest seal on nende kodu.“
Tõnson, M. (2013). Mia ja Tim linnadžunglis. Eesti Ekspress, 12. dets, lk 70.

Kiwa: „Väljatoomist väärib sündmuste käivitumine. Lotte hedonistlikus maailmas on reis päikselis-positiivne, seiklus ja action, kus midagi paha ei juhtu ega saagi juhtuda. Lepatriinud aga ärkavad pärast blackhole'i ja arvavad, et katus on ära sõitnud. Aasta pühalikem päev ja intiimseim hetk kahe noore elus on asendunud millegi nimetuga. Timothy Leary leksikat ekspluateerides võiks üht juhtu nimetada good trip'iks, teist bad trip'iks. Kummalisel kombel tundus mulle lepatriinude film ka nii stilistiliselt kui visuaalselt samuti õõvasem. /---/
Lahendus tuleb nagu jõuluvana, tuleb nagu deus ex machina, külaline hoopis kolmandast maailmast, kes lahtised otsad, fiktsiooni ja tõelisuse ühendab. Kristlik pseudomütoloogia - kas sümbol või kommertsimasin, mõlemat näikse, vältimatult.“
Kiwa, pseud. (2002). Lennuvõimetute lumelepatriinude bad trip. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 109-111.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

„Lepatriinude jõulud“ on sarja 12. film, ilmunud 19.12.2013.