Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Lenin - inimene ja mägi (2001)

Sisukokkuvõte

Riho Västriku dokumentaalfilm Lenini-nimelise mäetipu (7134m) vallutamisest Kõrgõzstanis noorte mägironijate poolt.

Kõrgõzstani ja Tadžikistani piiril, Alai-Pamiiri mäestikus asub Lenini mäetipp, mida 2001. aasta suvel asub ründama 8-liikmeline Eesti alpinistide rühm Jaan Künnapi juhtimisel. Seda seitsmetuhandelist mäge peetakse heaks hüppeplatvormiks kõrgemate tippude vallutamisele. Enamik noori eesti alpiniste on nii kõrgel mäel esmakordselt. Kohalike kirgiisi rändkarjuste elu-olu Alai orus, kus on hinnatud mägikarjamaad. Siin, 3600 m kõrgusel seatakse sisse baaslaager, kus veedetakse paar päeva, et kohaneda kõrgustega. Edaspidi liigutakse üles-alla, tõustes iga kord 1000 meetrit kõrgemale, kus ka ööbitakse. Kõrvuti alpinistide tegemistega näeb köitvaid loodusvaateid ja olupilte rändkarjakasvatajatest. Esimesse vahelaagrisse (4500 m) minnes tuleb noortel alpinistidel ise otsuseid langetada, sest nende juht Jaan Künnap on seljavalu tõttu mängust väljas. Raske seljakott seljas, rühitakse kuuma päikese käes ülespoole. Ootamatu lumesadu lööb ajakava sassi. Orientiire pole näha, tuleb lumehanges telkima jääda ja ilma paranemist oodata. Riho Västrik õpetab, kuidas magamiskotis märgi riideid kuivatada.

Tõus teise vahelaagrisse (5300 m) on raskem, ees on ohtlik nõlv ja hulk jääliustikulõhesid, mida vaja ületada. Sama vaevaline on allatulek 10-kiloste seljakottidega. Pärast puhkust telgis kolmandas vahelaagris (6200 m) algab retke otsustav etapp – tipu ründamine. Retke algusest on möödas 10 päeva ja neli alpinisti seitsmest on juba loobunud mõttest jõuda tippu. Kolm meest jäävad eesmärgile kindlaks, neid ootab ees pikk järsk tõus ja võitlus iseendaga. Heast füüsilisest vormist veel ei piisa, tähtis on ka moraalne valmisolek ja motivatsioon, seletab kogenud vene alpinist Nikolai Totmianin.
Üksteise järel saabuvad kurnatud tipuvallutajad tagasi laagrisse. Kõik on täitsa läbi. Üks noormees tunnistab, et üles minnes oli tunne, et süda hüppab rinnust välja, allatulek oli aga košmaar, jalad ei kandnud enam. Kõigil on eneseületamisest siiski hea meel. Kirgiisi karjused uudistavad tipust naasnud kurnatud mehi, justkui imestades, mis küll sunnib end nii rängalt proovile panema. Ent nähtud vaev tasub ära – peagi asendub veremaitse suus õnnetundega.