Lend (1988)

Filmi valmimine

Valmib joonisfilmi stsenaarium "Lend": 02.03.1987
Valmib kinostsenaarium: 15.11.1987
Režiistsenaariumi valmimine: 30.11. - 31.12.1987
Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.2735 Joonisfilmi "Lend" stsenaariumid, leping, akt, kunstinõukogu protokoll ja otsus.

Filmi ettevalmistusperiood: 01.01. - 31.03.1988
Võtteperiood: 01.04. - 25.08.1988
Montaaž: 26.08. - 26.09.1988
Üleandmine: 26. september 1988
Venekeelse dublaaži valmimine: 31.10.1988
Filmi maksumus: 55 700 rubla
Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.2736 Joonisfilmi "Lend" loomingulised lepingud, aktid, eelarved, kalkulatsioon.

Stsenaariumi arutelult Tallinnfilmi kunstinõukogus

3. juuli 1987

S. Kiik: Paistik on mõtte kallal töötanud mitu aastat, käesolev variant on kõige tugevam.

R. Raamat: Stsenaarium on terviklik, mõte on huvitav - eneseteostus oma idee nimel. Siin on lennu idee tagurpidi pööratud. Monument on ju püstitatud lennule, vabadusele.

P. Pärn: Praegu tundub, et Paistik tahab teha uut "Hüpet". "Hüpe" oli sirgjooneline kulgemine lõpuni, kuid siin on lõpp see, mis avab eelneva tegevuse sisu, ja on, mille üle mõelda. Idee on kandvam "Hüppe" omast.

R. Karemäe: Näen natuke "Hüpet", kuid mitte halvas mõttes. See on Paistiku teema - elus on palju selliseid meeletuid eneseületamisi, mis ühiskondlikus mastaabis ei oma tähtsust, kuid inimese jaoks küll.

Filmi arutelult Tallinnfilmi kunstinõukogus

28. september 1988

R. Lintrop: Arvan, et ei eksi, kui ütlen, et see film on nähtuseks ja sündmuseks nii Paistiku loomingus kui ka meie multiplikatsioonis üldse. Avo Paistikul on õnnestunud luua väga isikupärane, tugev, sügavalt filosoofiline teos, mis on täpne ja loogiline kõikides oma komponentides. Kui filmi toimetuses arutasime, siis võtsime hinnangu kokku sellise lausega: on valminud film, mis kuulub eesti multiplikatsiooni viimase aja tippteoste hulka.
Eraldi peatun filmi muusikal. See on hea näide sellest, kuidas muusika ja pilt teineteist õnnestunult täiendavad, seejuures teineteist üle mängimata.

R. Raamat: On sündinud üks tõsine kunstiteos. Hea meel on Leo Lätti kujunduse üle, mis filmi lõpupoole muutus aina jõulisemaks. Õnnitlen gruppi, film teeb suurt rõõmu.

K. Kivi: See film paneb teisiti mõtlema, kui inimene on harjunud.

S. Elling: Avo Paistik teadis väga täpselt, mida ta tahab.

A. Nuut: Ma ei oska seda filmi analüüsida. Kadedaks teeb, et selline film tehti joonisfilmis, mitte nukufilmis.

H. Volmer: Väga sügavate filosoofiliste üldistusteni pürgivate filmide hulk on hakanud väsitama. See on "Hüppe" liinis minev film, visuaalselt ületades viimast. Tugev film, aga mind ei üllatanud, olen natuke väsinud seda laadi filmidest-mõistujuttudest.
Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.2735 Joonisfilmi "Lend" stsenaariumid, leping, akt, kunstinõukogu protokoll ja otsus.

Intervjuu Avo Paistikuga

Tuleme nüüd täiskasvanutele mõeldud filosoofilise tetraloogia juurde. „Hüpet“ tahtsid juba õige ammu teha?
Olin Rein Tammikuga 1978. aastal Võrtsjärve ääres „Tolmuimeja“ kujundust tegemas. Tammiku naine valmistas lõunat, sõime ja siis läksin vanasse paati päikest võtma ning korraga tuli „Hüppe“ mõte. Ent sellal ei tahetud täiskasvanute filmidest kuuldagi. Alles seitse aastat hiljem sain töö teostada. Ka „Lennu“ stsenaarium oli tunduvalt varem valmis, „Silmusega“ kulus kolm aastat.
Aastatega koguneb mul ühe filmi kohta kaustade viisi materjali, mõte setib, stsenaariumi kirjutan vahel, nagu „Lennu“ või „Silmuse“ puhul, paari tunniga valmis.
Täiskasvanute animafilmis ei pea kõike detailselt näitama, inimene saab ise aru, keerulisemadki mõistatused lahendatakse. Viimased tööd olengi teinud mõttega, et just kohe ei saadaks aru. Praegu on video vaatamise võimalus, filme saab edasi-tagsi lasta. Teisel-kolmandal korral leiad uusi seoseid, uusi tasandeid ning filosoofilise koega tööd eeldavad süvenemist. „Hüpet“ on lihtsaks looks peetud, kuid vähesed said temast täielikult aru. Tihti vaadatakse sõrme, mis osutab Kuule, aga Kuud ei nähta. Vastu võetakse kõige pinnalisem teave.

Tetraloogia üksikud filmid on omavahel seotud, neid saab ühe teema arendusena tõlgendada?
Küllap see on nõnda. /---/ Püüdsin kiiresti kogunenud mõtted teoks teha – üks film lõppes, teine algas. Poleks mind nagu vedru kõigi nende keelamistega kokku surutud, ei oleks ma „Hüpet“ teinud. Minu emotsioonid läksid üksüheselt nendesse filmidesse, teatud määral on need autobiograafia.

Kuidas on sinu mõte, maailma nägemine tetraloogia valmimise ajal muutunud?
Olen maailma paremini tundma õppinud, selle aja jooksul sain usu Jumalasse. Usu teema on kõigis neljas filmis, mõnes varjatumalt, mõnes selgemalt. Materialist võtab neid filme teisiti vastu kui usklik.

Lind on „Lennus“ sümbol; ta on vahendaja reaalse ja irreaalse, maise ja jumaliku vahel. „Lennus“ valib inimene kohe filmi alguses endale tee, mida peab terve elu järgima. Ta kaevab süvendit, et üles tõusta - läbi negatiivsuse saavutab ta õndsuse ja vabanemise. Kogu elu järgib ta üht eesmärki, et jõuda lõpp-punktini ning saada ristisümboliks, minna kaugusesse, valgusesse, saavutada surematus.
Goskino lükkas „Lennu“ stsenaariumi alguses tagasi, mees olevat hull ja kaevavat ilmaasjata süvendit. Vahest on see tõesti absurdne mõte, kuid usklik ei ütleks nõnda. Ühest küljest on see film, kogu meie tegevus hullumeelsus, kuid teiselt poolt ainuõige.

Kui „Lend“ on mõneti helge film, siis tetraloogia ülejäänud kolm osa tunduvad küllalt pessimistlikena.
Vahest tõesti, pidades silmas kasvõi „Silmust“. Teisest küljest on see film sama pessimistlik kui meie elu ja tegevus maamunal. /---/ Maailm koosneb kahest poolusest: yin ja yang, jumal ja kurat, vaim ja keha. Need poolused on täheldatavad nii „Hüppes“ kui „Lennus“.

„Minekus“ tajume selgesti sinu fataalset elunägemist – kõige pisemgi tegu avaldab mõju meie edasisele teekonnale siin ilmas.
Nii ta on, kõik head või halvad teod tulevad sulle endale tagasi. Oleme kahe võimu, hea ja halva, omavahelise võitluse tallermaal. Kummale poole, keda kaldume teenima, on küsimus. Paljud suured kunstnikud ajavad taga raha ja au ning jõuavad kaugele – tegelikult on see kuradi teenimine. Kui inimene sünnib, eraldab ta vahest üksnes alateadlikult head halvast. Inimene eksib kogu elu, ja kui palju on ahvatlusi. Ainult vaimne rikkus jääb igavesti. Tahtmatult teeme halba, nagu Paulus ütles, väga kavalalt viiakse meid vastavate olukordadeni. /---/

Oma filmides võitled sa pahedega iseendas?
Täpselt nõnda. Paljud asjad olen enda peal ära proovinud. /---/
Kõige suurem, kindlam ja tähtsam asi meie vaimule ning tervisele on pehmus ja armastus. On öeldud, et nõtruses saavutab inimene suurima väe.

Tetraloogia filmid erinevad üksteisest tundelaengult ja kujunduselt küllaltki tugevasti.
Viimast filmi „Minek“ on lihtsaks ja sirgjooneliseks peetud. Panin sinna tõesti vähem emotsioone. „Lennus“ ja „Silmuses“ oli neid palju rohkem, lisaks sürrealistlikud kujundid. Muide, kõike seda olen filmide tegemise ajal unes näinud, kunstnikud on minu läbielamised ja unenäod üles joonistanud. /---/
Mingil määral võin öelda: tahan pildi- ja mõtterida selleks luua, et kuulda oma filmides Sven Grünbergi muusikat. Ma ei pea Grünbergile eriti palju seletama, ta tabab intuitiivselt minu filmi iseloomu.
/---/

Nüüd oled „Tallinnfilmist“ rohkem kui aasta ära olnud. Oled kodus ja maalid. Kas sa filmitegemisele enam ei mõtle?
/---/. Ma ei kurda, olen õnnelik, et sain filosoofilise tetraloogia valmis ning kõik südame pealt ära öelda. Ülejäänud filme tehes pidin tihti kavaldama. Kui ma poleks sellele läinud, oleksin vaid ühe filmi, „Värvipliiatsid“, teinud ja kõik.
Tegelikult ei saa minu filmidest suurem osa inimesi üldse aru, eriti viimastest filosoofilistest töödest. Arvustajatest on kõige lähemale jõudnud Avo Üprus ja Jaan Paavle.
Teinemaa, S. (1992). Vastab Avo Paistik. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 3-10.

Arvamusi filmist

Jaan Paavle: ""Lend" lubab rääkida Avo Paistikust kui ühest juhtivast ja suutlikumast multifilmimeistrist Eestis. Tal on oma kreedo, oma tõsine, maamehelikult raskepärane mõtlemisviis, mida annab edasi hakitud pildireaga, kokkuvõttes siiski nauditavat tervikut luues. "Lend" on mosaiik, mille viimase killu puudumiseni ei oska kirjeldada, millest teos räägib, MIDA ütleb - kuni viimased detailid pole ekraanil meie ees paika pandud.   
/---/
Minimaalselt vahendeid, maksimaalselt sisukust - nii näib olevat taotlus. Selle filmi puhul kasvab filmi alguses tekkiv fragmentaarsusetunne filmi lõppedes üle mingi puhastuse läbitegemise, lõpetatuse tundeks. Kas see on film lennuvõimalusest, lennuvõimetusest, lennusoovist inimeses, või siis valikuvõimalusest: jääda (muutuda?) Sisyphoseks, hauakaevajaks iseendale, või - haarates lindu, muutuda ise linnuks? Need küsimused on vaevanud inimest aastasadu ja filmgi ei anna neile ühest vastust. Või siiski?
Lennu v õ i m a l u s e l e  viitab filmis paljugi: eelkõige linnud, siis lendavad käed, siis ka lendavad inimesed, poiss, kes tõuseb küll lendu, kuid muutub taevaavaruses mustaks ristiks. Lennuvõimetust eneses või viha lendajate vastu kujutab lindudelt tiibade ärarebimine; lennuvõime hülgamist - suurte kivimunade veeretamine, nende peitliga toksimine, aga need on ka ränkraske, maise töö sümbolid.
/---/
Lennuvõimalus jääb alles siiski,
olgu lootust või üksainus piiskki."
Paavle, J. (1989). Lennuvõimalus jääb siiski alles [joonisfilmist "Lend"]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 57-58.

Mihhail Lotman: "Vastandina R. Raamatule lähtub A. Paistik igas filmis põhimõtteliselt samast maailmamudelist ning kasutab selle representeerimisel küllaltki lähedasi visuaalseid vahendeid. Uus teos täiendab ja arendab juba osaliselt eelmistest filmidest tuttavaid ideid (vrdl. isegi filmide pealkirju, näit. „Hüpe“ ja „Lend“).
Ma ei taha nõustuda vaatajatega, kes peavad „Hüpet“ „Lennust“ õnnestunumaks; minu arvates on „Lend“ küll palju raskemini jälgitav, kuid samas ka sügavam teos. Mõlema filmi idee on enam-vähem sama: eesmärgi ja vahendi vahekord, eneseületamine eesmärgi saavutamisel ning kõige olulisem - eesmärgi ja resultaadi dissonants. Eesmärk on põhimõtteliselt saavutamatu ning inimene kulutab kogu oma elu ja jõu sealjuures siiski midagi saavutades. Kui mitte lennu, siis vähemalt hiiglasuure lendava inimese kujundi.
Kuigi animafilmi nimetatakse sageli piiramatute võimaluste kunstiks, on täheldatud, et tema vahenditega on peaaegu et võimatu edasi anda keerulisi psühholoogilisi läbielamisi või komplitseeritud kontseptuaalseid konstruktsioone. A. Paistiku loomingus, eriti aga just „Lennus“ (kunstnik L. Lätti) näeme sellist kunstilist keelt, mis võimaldab manifesteerida nii küllalt keerulisi tundeid kui ka sügavalt filosoofilist sisu.
Pean sügavalt lugu nii R. Raamatu pidevaist otsinguist animafilmi kunstikeele arendamisel kui ka A. Paistiku visadusest juba leitud kunstikeele võimaluste arendamisel.“ 
Lotman, M. (1989). Tööd ja tegemised. Mõtteid Eesti animafilmist 1988. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 14-22.

Valter Uusberg: „„Minek“ (A. Paistik) näib lõpetavat A. Paistiku masohhistliku varjundiga süvaeksistentsiaalse tetraloogia, milles on vaadeldud indiviidi (mehe) fataalset sõltuvust kogu tema olemust läbistavaist absoluutseist programmidest.
Programmid oleksid:
— meheliku sotsiaalse edu pro­grammi täitmine filmis „Hüpe“;
— idee materiaalse väljenduse kal­lal töötamine kui mehelik ideoloogiaprogrammi täitmine filmis „Lend“;
— mees silmitsi meheliku mõtlemise, tunnetusliku program­mi täitmisega filmis „Silmus“ (sarja parim, esteetiliselt veen­vaim osa);
— ja nüüd „Minekus“, mees moraalsest programmist aru saamas ja seda täitmas."
Uusberg, V. (1991). Traditsioonid ja teadmatus [uutest esilinastunud animafilmidest, nende hulgas "Minek"]. Sirp, 29. märts, lk 7.

Jaan Paavle: "On "Minek" omamoodi vahetuks järjeks olemasolevale triloogiale "Hüpe", "Lend" ja "Silmus"? Stiililiselt ja teostuslaadilt on "Minek" kolme "vennaga" küllalti sarnane. Ent siin on ka midagi teistmoodi: sisse on toodud aktiivne värvielement, stoori aga, vastupidiselt kolmele varasemale, kulgeb sirgjooneliselt ja selgelt, sümboolikat ja assotsiatsioone ei ole piltideks manatud. Probleemi lihtsuse tõttu asetaksin "Mineku" kuhugi "Hüppe" ja "Lennu" vahele. /---/

Kolmes eelmises joonisfilmis olid esitatud inimese põhiprobleemid: kus on väljapääs olemise vangist, milles on väljapääs - vaimses eneseületamises või milleski muus? Või kas seda üldse ongi? Need olid filosoofilised pöördumised täiskasvanud, mõtleva inimese poole. Mis olnuks loomulikum kui loota nüüd VASTUST. Seni aga peame vastust teadma ise (või alles leidma).
/---/
Tagasi mõeldes "hüpetele-lendudele" ei saa kuidagi unustada nende erilist sugestiivsust, nende unenäos seesolemise ja sealt väljapääsmatuse tunnet, enne kui ekraan tuhmus. Nii et vormi atraktiivsus teeb teose küll kergemini jälgitavaks, kuid kaotada võib kunst. Eelnevat resümeerides ütlengi, et vormilt on film küll võitnud (ikka nende kolmega võrreldes), aga sisus kaotanud.
/---/
Minule, vaatajale, on kõik A. Paistiku neli joonisfilmi olnud otsesed küsimused. Seepärast peangi oma kohuseks talle vastata. Teen seda mr Bellow'lt laenatud sõnadega mr Sammleri suu läbi: "Enamik inimliku olemise vorme annab liiga vähe tegutsemisvabadust indiviidis toimivatele suurtele loodusjõududele, pillavalt ohtratele jõududele. Ärielus, ametis, tööl, avalikkuse esindajana, suurlinnade, nende kummaliste hauakoobaste asukana, sunduste ja manipulatsioonide talujana, kurnamise ohvrina, isana, abikaasana, kes teenib ühiskonda talle osaks langenud kohustusi täites, - kõigis nendes rollides näib üksikisik neid jõude ikka vähem ja vähem tunnetavat. Nii et minule paistab tõepoolest, et ta igatseb lahutust kõikidest senistest seisunditest, mida ta tunneb. [---] Võib-olla peakski inimene endast vabanema. Miks ka mitte! Kui ta suudab. Aga samal ajal on inimeses midagi, mille edasikestmine tundub talle tähtis olevat." [Saul Bellow. Mr Sammleri planeet. ""Loomingu" Raamatukogu" 1973, nr 8-11, lk 192.)
Paavle, J. (1991). Väikese olendi tapmine mr. Inimese planeedil [joonisfilmi "Minek" võrreldakse tetraloogia varasemate filmidega]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 40-42, ill.

Jaan Ruus: „„Vaatasin, et Priit Pärn hakkas oma tegelastega tegema trikke, Rein Raamat maalis filme, millega saan siis mina esineda? Tahtsin ka tähtis olla ja mõtlesin, et hakkan hoopis mängima mõttega, mitte vormi ega värviga. Esimene film, mis niimoodi tuli, oli „Hüpe” (1985). Pingutustest laguneb keha ja vaim läheb taevasse. „Silmuse” (1989) tegin Saatana sünonüümina.”
Oma eksistentsiaalfilosoofilist tetraloogiat (siia kuuluvad lisaks eelmisele kahele filmile veel „Lend”, 1988 ja „Minek”, 1990) pidas Paistik piiblimotiiviliseks. Kuid nagu hea kunsti juures ikka, mahub neisse ebasõbralikus keskkonnas inimpürgimusi kajastavatesse filmidesse rohkemat. Need on filmid üksildase inimese eluvõitlusest karmis maailmas. Filmidele on palju juurde andnud Mati Küti kunstnikutöö.
Paistik ei püüdnud kunagi järgmises filmis ennast järele aimata. Raske on talle omistada üht kindlat stiili. Siiski elas ta kõik oma filmid läbi ja arvas, et on kõigis oma filmides olemas, isegi debüütfilmi mustas pliiatsijupis.“
Ruus, J. (2013). Avo Paistiku kuus elu. Sirp, 6. dets, lk 26.

Chris J. Robinson: „Muutused Paistiku eraelus peegelduvad väga selgelt tema bergmanlikus filmitriloogias: "Hüpe" (1985), "Lend" (1988), "Silmus" (1989). Varasemate tööde värvikus, iroonia, huumor ja süütus on asendunud kahvatute ja ekspressionistlike söejoonistustega. Kadunud on tänapäevase inimese frivoolsused ning Paistik pöörab pilgu üldisematele küsimustele nagu vaimne tühjus ja lunastus. Kõigis kolmes filmis võitlevad valuliselt võõrandunud tegelased kõikvõimalike takistustega, et leida rahu ja harmooniat. Taassündinud Paistiku jaoks peitub seesugune meelerahu vaid jumalas.
/---/
Triloogia järel tegi Paistik veel vaid ühe filmi - selleks oli sobiva pealkirjaga "Minek" (1990). Iseseisvuse saabumise ajaks oli Paistik pöördunud maalimise ja jumala juurde.
"Ma ei suutnud Joonisfilmis" jätkata. Tundsin juba jumala vastu huvi ega suutnud ennast ümber pöörata“.“
Robinson, C. J. (2010). Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 124-125.

Helilooja Sven Grünberg ütleb, et ilmselgelt on ta teinud kõige rohkem filme koos Paistikuga. Alates „Klaabust“ on kuni Paistiku viimase filmini „Minek“ kirjutanud muusika Grünberg.
„Olime Avoga sõbrad kuni tema viimaste filmideni – kuni ta animaatorina hoopis lõpetas, oma kristliku koguduse lõi ja kui me enam väga palju ei suhelnud,“ meenutab helilooja Sven Grünberg oma küllaltki ootamatult lõppenud sõprussidemeid /---/ joonisfilmitegija Avo Paistikuga.
„Eks me olime temaga mingil perioodil ikka väga head sõbrad. Mitmed tema vaated elule haakusid minu omadega. Ning oma ekstreemses käitumises oli ta omamoodi võluv isiksus. Ilmaelu teevadki värvikamaks just värvikad inimesed, mitte hallid kujud. Avo puhul tuleb kindlasti rääkida ühest väga värvikast inimesest.“

Samas tunnistab Grünberg, et sõbra Avo viimased filmid „Silmus“ ja „Minek“ olid tõelised õudusunenäod, košmaarid. „Pealegi veel mustvalged, äärmiselt traagilised. Ma arvan, et Eesti filmiloos ei ole kõrvale panna midagi nii karmi. Ma ei tea, kas see oli just kristlik nägemus, mis ta nii agressiivseks tegi, aga ülemäära pealetükkiv ta selle teemaga oli, ja mille pärast paljud inimesed temast taandusid. Ta muutus tõeliseks Viiralti jutlustajaks.“
Kulli, J. (2013). "Avo Paistik oli oma ekstreemse käitumisega omamoodi võluv isiksus." Õhtuleht, 4. dets.