Lemming Nagel 2001 (2001)

Filmist kriitiku pilguga

Juta Kivimäe: „“Lemming Nagel” on film võimalusest teha head ja samal ajal paljudele arusaadavat kunsti. Algab nagu muinasjutuline joonisfilm. Kusagil linna ääres elab kõrghoones maalija Lemming Nagel (sünd. 1948), kelle aknast paistab laulva revolutsiooni ajal eestlase vaimsusele, iseolemisele ja järelkasvule ülimalt vaenulikuks kuulutatud Lasnamäed ääristav metsik loodusmassiiv. Ja selle võseriku varjus peitub kõiksugu imelisi võimalusi pakkuv prügi mahapaneku koht. Tarvitseb Nagelil vaid jalutada seal pisut oma lonkava koeraga ringi ja ennäe: nagu imeväel valmivad seitsmekümnendate rockigeneratsiooni parimat vaimsust kandvad kolmemõõtmelised installatsioonid. Euroopa Liidu kahtlased ideed, ohtlikud allveelaevad ja väsinud aega varjavad käokellad jõuavad Nageli Lasnamäe ateljeelaboratooriumist näitusele, et pälvida seal publiku üldrahvalikku armastust ja kriitikute südamlikku, pisut nõutut huvi.

Nagel on peenetundelisele vaimustujale Raamatule erakordselt sümpaatne, nagu kõik tema filmides kujutatavad. Aga end kujutatuga samastades on raske säilitada analüütilist distansi oma objektiga. Rein Raamat on enamasti sellistel puhkudel lasknud ilmuda autoriteetsel deus ex machina’l ja nüüdki astub näitusepiltide vahelt välja Ants Juske, kes oma karusel, ent usaldusväärsel ja sümpaatsel moel määratleb mitte ainult Nageli sürrealismi olemuse, vaid lahterdab mõne minutiga lühidalt ja asjalikult ka kogu maailma kunsti põhitõed.

Nii et — selline film peaks olema igas Eesti koolis käepärast võtta ja ka kõik ülejäänud Raamatu aastate jooksul valminud kunstidokumentaalid ehk jäädvustused Eesti kunstnikest. Ka siis, kui olen teinud selles arvustuses mõningaid etteheiteid või olen ehk näidanud oma taipamatust filmialastes finessides, tahaksin öelda, et kunstiteadlasena, museoloogina ja õppejõuna pean ma Rein Raamatu filme kultuurijäädvustusena oluliseks ja korvamatuks valdkonnas, mis on olnud ja on ka ilmselt tulevikus aina alarahastatud ja ilma jäetud jagajate tähelepanust.“
Kivimäe, J. (2003). Rein Raamatu isetud kunstidokumentaalid [R. Raamatu dokumentaalfilmid kunstnikest : "Hansuke ilmub vahest linnuna" (2002), "Valdemar Väli" (2003), "Enn Johannes" (2002) ja "Lemming Nagel" (2001)]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 100-105, fotod.

Lemming Nagel 2009

Tam Galerii pressiteade: Neljapäeval, 8. jaanuaril [2009] kell 18.00 avatakse Tam Galeriis Lemming Nagel`i personaalnäitus „Vaikelu pronksööga“. Teiste seas on näitusel eksponeeritud ka omanäoline väljapaneku nimitöö.

Kunstniku enda sõnul on tegemist Eesti depressiivses väikelinnas, Tallinnas, toimuva depressiivse näitusega, kuhu ilu otsima ei ole mõtet tulla: “Ilusaid töid tegin siis, kui olin viieteist-kuueteist aastane,“ ütles Nagel.

Lemming Nagel on teinud kõik selleks, et temast saaks „normaalne“ inimene, nagu ta ise ütleb. Ta õppis seitsmekümmnendatel ERKI-s arhitektuuri, töötas disainerina Tallinna Kaubamajas ja koloreeris joonisfilmikilesid kinostuudios Tallinnfilm, kuid temast sai vaatamata kõigile pingutustele Kunstnik.

Nageli loomingus on läbi aegade mänginud olulist rolli loodusteadused, eelkõige kartograafia. Nii ei saa Nagel ka sellel näitusel ilma Euroopa kaardita, kuidas väljuda Euroopa Liidust „Evakuatsiooniplaan“ või galaktikat tähistavast teosest „Ajaratas“. Anneli Porri on nimetanud tema armastust kaartide vastu kui ühte vormi maastikumaalist. Kartograafia abil üritab kunstnik teoste väga ebakindlasse maailma korda luua, kokku segunevad miraažid, peegeldused, hallutsinatsioonid ja laialivalguvad värvilaigud.

Nageli jaoks on oluline autobiograafilisus ja isiklike tähelepanekute ülestähendamine. Äärmiselt hoolika vaatlejana on Nagel püüdnud teostes esile tuua igapäevaelu absurdi, nii nagu tema seda näeb - veidi kallutatult ja irooniliselt, on siis teose sündimislool olnud motivaatoriks naine, kes sülitab supipotti, mõni laul või sõbra toodud mälestusese (maailmarändur Tiit Pruuli inspireeritud teos „Veerevate eestlaste lennuk“). Oma hüperrealistlikel maalidel peegeldab ta seda eriskummalises vormis: põlenud lauajupid, laste mänguasjad, keraamilised plaadid, klaasikillud – kõik, mis ainult pähe tuleb ja kätte satub, kuid ikkagi kindlaks jäädes maalilistele probleemidele nagu koloriit ja perspektiiv.
Kasutatud on Anneli Porri teksti raamatust „Eesti kunstnikud. 3”, 2007.

Avamisel võib muuhulgas näha kunstnikust filmi “Lemming Nagel 2001” (stsenarist Ants Juske; režissöör ja operaator Rein Raamat; Raamat-Film, 2001)

Kunstnik Lemming Nagel avab personaalnäituse „Vaikelu pronksööga“ [Tam Galerii pressiteade] (2009). Postimees, 6. jaan.

Oma isikunäituse eest Tami galeriis pälvis Lemming Nagel 2009. aastal Kristjan Raua preemia.