Lehmakauplemine (2006)

Filmist kriitiku pilguga

Maria Ulfsak: "Need lühilood, mida rahaliselt toetavad ETV, Eesti Filmi Sihtasutus ja Eesti Kultuurkapital, on väga hea võimalus vanematel režissööridel vormi hoida ja noorematel debüüte teha. Filmid peavad keskenduma millelegi, mis on omane tänasele Eestile, pooletunnine formaat ja väike eelarve annavad kõigile sama stardipositsiooni.
Aivo Spitsonoki «Lehmakauplemine» on maaelust. Inimesed ja lehmad, kelle ellu see film meid pooleks tunniks külla viib, on päris huvitavad – noorema põlvkonna jaoks on talu ja lehmalaut vist juba eksootilisem koht kui mäestik või džungel.
Iseenesest toredat ideed ei lase tõeliselt heaks filmiks areneda see, et Spitsonok pole värvikat materjali väga selgeks narratiiviks seadnud ja seega jääb õhku küsimus, mida ta täpselt kogu selle looga öelda tahab."
Ulfsak, M. (2006). Dokumentalistika seis ehk Eesti lood omas mahlas. Postimees, 2. okt, lk 22.

Andris Feldmanis: "Veidi arusaamatuma ülesehitusega on ruraalsest elustiilist pajatav Aivo Spitsonoki “Lehmakauplemine”, mis näitab meile otsapidi ühe huvitava talu eluolu, kuid jääb struktuuri poolest veidi mõistmatuks, et probleeme ning tegelaskujusid mõistetavaks mängida.“
Feldmanis, A. (2006). Tänavused "Eesti lood" alustavad teed teleekraanil. Eesti Päevaleht, 4. okt, lk 19.

Huvitavat lugemist lisaks:

Selder, S. (2005). Pensionär Õõda - 23 aastat lehmaks olemist. Eesti Päevaleht, 14. mai.   
Lahkus Eesti vanim lehm Õõda (2005). www.Publik.ee, 29. dets. (23.10.2013).