Saja aasta pärast mais (1986)

Tallinnfilmi annotatsioon

Film on ajaloolis-psühholoogiline draama, mille aluseks on neli viimast päeva silmapaistva revolutsionääri Viktor Kingissepa elust.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 400.

Stsenaariumist

Kaljo Kiisa elulooraamatust: „Mõte teha film Viktor Kingissepast oli peaaegu niisama vana kui Tallinnfilm ise. Ka stsenaariume nõukogude ikooniks tehtud revolutsionäärist oli stuudio tarbeks kirjutatud mitu.
/---/
Film „Saja aasta pärast mais“ oli teemasid pidi seotud Mati Undi eelmise stsenaariumiga, mille järgi tehti „Surma hinda küsi surnutelt“. /---/ Enne lõpliku pealkirja saamist oli käsikirjal teisigi pealkirjavariante, algperioodil olid nendeks „Põrandaalune“ ja „Ma tulen veel tagasi maikellukesi noppima“.
/---/
Mati Unt oli raamatutarkust otsast otsani täis ning mõistis igasugu võõramaiseid mõttevoolusid. Ja mis kõige tähtsam – oskas neid andekalt rakendada nii, et nad muutusid kunstiteose loomulikuks koeks, mis innustas nii lugejaid kui ka näitlejaid. Kui Undi eelmises filmis „Surma hinda küsi surnutelt“ oli revolutsionääril veel valikuvõimalus olemas, siis filmis „Saja aasta pärast mais“ jätkas Unt eksistentsiaalse peategelasega, kellel valikuvõimalus puudub. Sealjuures on peategelase psühholoogiline joonis põhjalikult läbi töötatud. /---/ Stsenaariumis peituv eksistentsiaalne märter oli hoopis erinev sellest märtrist, kellena püüdis teda serveerida kommunistlikust ideoloogiast lähtuv võim. /---/ Juba kirjanduslikus käsikirjas on olemas väga hea pingestatud dialoog, kus tekstilisele sõnumile lisanduvad ka alltekst ja tegelasi avavad lisatähendused. Hoolimata teema tõttu ligi hiilivatest poliitilise angažeerituse kahtlustest on filmi „Saja aasta pärast mais“ nagu ka „Surma hinda küsi surnutelt“ käsikirjad eesti filmistsenaristika kullafondi kuuluvad teosed, mille kunstitaset on tänapäevalgi raske ületada.“
Laasik, A. (2011). Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast. Tallinn: OÜ Hea Lugu, lk 405-418.

Kaljo Kiisk: „Jüri Krjukovi ees, kes mängis Kingisseppa, võtan mütsi maha. Film oleks võinud olla veel palju huvitavam, sest Mati Unt kirjutas stsenaariumi, ent sealt võeti kümned episoodid välja, lihtsalt ei lubatud.
Koppel, A. (2005). Kaljo Kiisa ebatavaline elu. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 124..

Filmi tootmine

Tootmine 30.12.1985 - 16.10.1986
Stsenaariumi ettevalmistusperiood - 8.07.1985 - 18.09.1985
Režiistsenaarium - 19.09.1985 - 29.12.1985
Ettevalmistusperiood - 30.12.1985 - 30.03.1986
Võtteperiood - 31.01.1986 - 15.07.1986
Montaaži-helindamisperiood - 16.07.1986 - 16.10.1986

Maksumus - 479 266.-  (s.h. stuudio kulud 104 840.-)

Trikkvõtted:

Lavastaja Aldo Tammsaar
Trikkvõtete näitlejad: Oleg Korõtin, Stepan Maurits, Andres Sauter, Urmas Veispal
Episoodid:
Tänavad: Ootamatult ilmub nurga tagant rong, Kreuks hüppab täielt kiiruselt rongile.
Russalka: Rahva hulgas lõhkeb suitsupomm.
Russalka: Suitsupomm hüppab rahva hulgas, tekib paanika, tunglemine, inimesed tallavad üksteist.
Russalka: Hobused tungivad rahva hulka, ratsapolitsei tõukab inimesi pikali.
Russalka: Ratsapolitsei hobune tõukab pikali mehe, see kukub kapjade alla, hobune tallab teda.
Russalka: Mees haarab last, sel momendil tõukab ta pikali hobune, mees kukub, katab last oma kehaga, jäävad kapjade alla.
ERA.R-1707.1.2489;  ERA.R-1707.1.2499.

Film läbib sujuvalt kõik instantsid ja NSVL Kinokomitee otsusega kinnitatakse filmile I tasustamisgrupp.

Filmi saamisloost põhjalikumalt:
Laasik, A. (2011). Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast. Tallinn: OÜ Hea Lugu, lk 405-423.

Filmi vastuvõtust

Kriitika vastuvõtt oli soe ja andis põhjust intellektuaalseteks konstruktsioonideks. /---/ Krjukovi Kingissepa-tõlgendamisest olid vaimustuses ka need arvustajad, kes Kingissepa filmi tegemisse pigem skepsisega suhtusid.

Tiit Pruuli: „Me võime panna tegelase padjasõda mängima, naerma, nutma. Aga Jüri Krjukovi silmad märgivad eelkõige XIX sajandi „vene nihilistide“ järeltulijat. Märgivad oma rollist teadlikku inimest...“
Pruuli, T. (1987). Kingissepa juurde. Edasi, 31. mai, lk 4.

Filmi toimetaja Tiina Lokk: „Olgugi, et osa filmi „Saja aasta pärast mais“ tegemisel olnud kavatsustest jäi realiseerimata, oli tegu omas ajas novaatorliku filmiga. Keegi ei olnud Nõukogude Liidus tõlgendanud selliselt revolutsionääri-kangelast.“
/---/
Teosel „Saja aasta pärast mais“ on tänaseni filmirahva seas hea maine. Jüri Sillarti loodud Kiisa eluloofilmis kiidab seda Kiisa parimat teost juba Eesti kineastide ülejärgmise põlvkonna esindaja Andres Maimik. Hoolimata sellest on see teos omamoodi tabu. /---/
Laasik, A. (2011). Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast. Tallinn: OÜ Hea Lugu, lk 420-421.

Poliitilisest angažeeritusest

Poliitiline angažeeritus on sama ajaloolise teema käsitlemisel tulnud jutuks juba pärast Kaljo Kiisa surma, kui valmis uus mängufilm „Detsembrikuumus“. Hilisminevikus toimunud arengute taustal saab julgesti öelda, et Mati Undi käsikiri ja Kaljo Kiisa film seadsid endale päris kindlasti kunstilisi eesmärke, mis vähemalt osaliselt täideti. „Saja aasta pärast mais“ oli vaba karakterite skemaatilisusest, millest „Detsembrikuumus“ ei suutnud kuidagi eemalduda. Kakskümmend viis aastat hiljem tehtud filmis on aeg ja inimesed kujutatud poliitilisest skaalast lähtudes mustvalgelt, jagatuna halbadeks ja headeks, ja lihtsakese põnevusfilmi loogika kohaselt võidutsevad finaalis „head poisid“. „Saja aasta pärast mais“ oli õnnestunud teha viisil, mis välistas primitiivse hukkamõistu ja lihtsameelse poliitilistesse laagritesse lahterdamise. Hinnangute andmine oli jäetud publikule.
Laasik, A. (2011). Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast. Tallinn: OÜ Hea Lugu, lk 412-413.