Avaleht » Filmiliigid

Laulurahvas (2004)

Dokumentaalfilmid Kestus: 25:44

Huviinfo

Dokumentaalfilmide sari „Europe’s Old New Faces“

10-osaline pooletunniste dokumentaalfilmide sari „Europe’s Old New Faces“ valmis Prantsuse – Saksa telekanali ARTE initsiatiivil. Kümme noort režissööri kümnelt Euroopa Liiduga ühinenud maalt heitsid pilgu ühele monumendile, mis iseloomustaks nende maad, sümboliseeriks ja tooks esile nende rahva olemuse. Meie poolt sai Eesti sümboliks ning rahvast ühendavaks ja iseloomustavaks monumendiks valitud Laululava ning sellega seostuvad üldlaulupeod. Eesti rahva ühisteadvuses on teatavasti kaks üldlaulupidudega seotud veendumust. Esimene ütleb, et 1869. aastal laulis nimetu maarahvas ennast euroopalikuks rahvaks. Teine, hilisema ajaga seotu, kinnitab, et eesti rahvas laulis ennast vabaks. Tänaseks on aga maailm ja ühiskond tundmatuseni muutunud. Selline massiline kogunemine ja rahvustunde hoidmise vajadus tundub pisut veider. Uus eesti põlvkond elab omas rütmis ja maailmas, kus areng on kiirem kui silmapilgutus, kus rahvuslikud traditsioonid on vaid märge ajalooraamatus. Inimesi toovad kokku hoopis teised nähtused, teised huvid: uued muusikastiilid, trendid, vaated jne.

Filmis saavad kokku kaks vastandliku poole esindajat – traditsioonide hoidja ja koorilaulu fanaatik Heinrich ning noorte sõpruskond Ühendatud Inimesed. Heinrich väidab, et koorilaul on eesti rahva ema. Ühendatud Inimeste jaoks on individuaalne muusikaline väljendus kõige alus.

Sari linastus 2005. aasta kevadel Prantsusmaal ja Saksamaal (ARTE/RBB) ning Tšehhi, Slovakkia, Malta, Küprose, Poola, Ungari, Sloveenia, Leedu, Läti ja Eesti telekanalites.

Allikas: EFI andmekogu

„Laulurahva“ idee sünnist

Režissöör Andri Luup: Idee sündis tellimuse peale – ARTE telekanal tellis kõigilt uutelt ELi liikmesriikidelt filmi, mis kujutaks ühte rahva monumenti. Eestis valiti selleks laulukaar ja laulupidu. Ja siis ühel hetkel küsiti muuhulgas ka minult, kas äkki mul tuleb mõni hea mõte, et kuidas laulupidu oleks lahe kujutada. Siis mul tekkis see arusaam, et laulupidu on praeguses ajas absurd. Meil siin võib ta tunduda suure asjana, aga maailma mastaabis on koorilaul olematu nähtus praeguse levimuusika kõrval... praktiliselt keegi seda muusikat ju kodus plaadi pealt ei kuula (sõnad imelikud, viis aegunud, teemaks isamaa, mida justkui pole olemas globaliseerunud maailmas).

Mis on su enda suhe laulupeosse?
Minu suhe laulupeosse on vastuoluline. Ta on nagu lähedalt sugulane, kes käitub nõmedalt, aga kes kõigest hoolimata on minu veri. Ta on sellepärast kallis, et ta on vastand kogu tänapäeva ühesugususe-maailmale – teistmoodi sellest, kuhu maailm liigub. Samas ma ei salli teda ennast selle ühetaolisuse pärast, sest ta on muutunud äkki lühikese ajaga tühjaks... need laulud, need viisid ja eriti need sõnad ei kõnele mulle enam ja ma igatsen totaalseslt midagi, mis mind liigutaks. Pisarateni.

Miks sa valisid tegelasteks just Ühendatud Inimesed ja Saaremaa Ühendatud Meeskoori?
Jarek Kasar ehk Chalice tuli enne, sest tema muusika mulle meeldis, tema sobis ideaalselt oma maailmavaate ja kogukonnaga esindama tänast aega. Ta vajas enda kõrvale ühte tugevat traditsiooni esindajat, kelleks sobis hästi härra Heinrich Männa, kes on tõeline jändrik Saaremaalt.
/---/

Intervjuu täistekst:
Ulfsak, M. (2004). Laulupidu versus hip-hop. Eesti Ekspress: Areen, 9. dets, lk B6.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm