Laulud mere tagant (2003)

Filmi saamisloost

Portreefilm "Laulud mere tagant" jutustab Kihnu rahvalaulikust Järsumäe Virvest, kelle kodanikunimi on Virve Elfriede Köster. Kuulsa Kukerpillide laulu "Meri on, meri jääb..." autor on just seesama tegus ja ettevõtlik saare naine.

Filmi autor Veiko Taluste ütleb, et vastupidiselt "Kajuri"-filmile – kus tal ei olnudki algselt plaani tulevasest filmikangelasest filmi teha –, oli tal plaan Järsumäe Virvet jäädvustada. "Kõik algas ühest peost Kloostriaias, kus Virve esines. Pärast veerandtunnist vestlust temaga sain aru, et ta väärib filmi. Ja kui olin talt küsinud, mis ta arvab sellest mõttest, vastas tema, et see on nii hea mõte – miks keegi varem pole sellele tulnud?!"

Seegi, et isikulugude tegemine pole sugugi ohutu amet, selgub Veiko jutust. "Kohaliku naisteansambli juht arvas, et film tuleb temast – kui selgus, et film tuleb hoopis Virvest, oli kuri karjas – see naine sõimas mind ikka nii hullusti, et keegi pole mind kunagi nii sõimanud... See on ka väikese saare omapära."
Korsten, T. (2006). Veiko Taluste portreteerib värvikaid tegelasi. Põhjarannik: Laupäev, 28. okt, lk 3, fotod.

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „Eestis on sadu sümpaatseid laulumemmesid, kes teavad sadu laule. Paljudest neist võiks teha järjekordse filmi taastatavate rahvamajade kinolinade jaoks. Pole siin mingit irooniat, kindlasti peab ka külakino tegema, aga seda peab tegema huvitavalt, terve Eesti külade ja filminäitamispunktide tarvis, mitte vaid ühe küla asjaosaliste ja kiratseva stuudio produtsendi tarvis. Taluste väga suvaliselt, justkui juhuslikult võetud maastikud ja mõned palged, laulud ja kommentaarid ning nende infantiilne, et mitte öelda debiilne montaaž moodustab audiovisuaalrosolje, millele igaks juhuks tuhksuhkrut ja banaanitükke peale visatud. Kui autor arvas, et palub aga oma lemmiku memme kaamera ette laulma, liidab sellele tütre tänusõnad ja viitab järjepidevatele tütrelastele, lööb see eesti naise suulise väe ja juurte kestmise pildikonserv vaataja pahviks ja silmad härdusest niiskeks. Ei, kõik see on ammu hästi teada, mis ei tähenda, et seda aina teadvustama ei peaks. Aga kui seda tehakse käpardlikult, ilma ühegi uue aspektita, siis võib see muusikaliselt spekuleeriv, vaheldumisi nägusid-jutte tassiv ja neile maastikega hinge sisse puhuv, justkui filmidiplomit õigustama pidav möga parimal juhul vaataja vaid vihaseks ajada. Millegipärast läks Taluste siira tehatahtmise õnge ka filmi finantseerinud EFS, kus kinokateedri diplom kui professionaliseerumise argument võis filmiprojekti “tugevdada”. Jah, kindlasti tuleb lasta noortel režissööridel filme teha, aga Taluste stsenaariumi moodi paberid ja hiljem ka ette näidatud materjal ei veennud kulka praegust AV-sihtkapitali ka nelja-viie korduva taotlusega.

Hea oleks, kui 26minutilisest “Meretagustest lauludest” võiks paar minutit ajaloo tarvis miskisse, näiteks Eesti Rahva Muuseumi arhiivi lõigata. Aga kas tasub selleks raisata ca 300 000 krooni? Taluste jama film on hea veel selleks, et anda filmitudeerijatele näitlik õppetund, kuidas filmi teha ei tohi – Tõnu Virve viimane, nahaalne film “Armuunelmad” kumab “Meretaguste laulude” piinliku halluse taustal omaette päikesena.“
Teder, T. (2003). Tehatahtmise hoiatav näidis. Sirp, 6. juuni, lk 14.

Andres Laasik: „Kes meist ei teaks laulu “Meri on, meri jääb, meri olema peab...”? Nüüd on selle laulu autor Järsumäe Virve dokumentaalfilmi jäädvustatud kui elava rahvakultuuri kange memm.
Tõsielufilm “Laulud mere tagant” potreteerib üle 200 laulu loonud naist, kelle kodanikunimi on Virve Köster ja kellel eluaastad jooksevad kaheksandat kümnendit. Vahva Kihnu naine, kellel taeva poolt kingitud anne viise sepitseda, mis kajastavad laulikut ümbritsevat elu. Et aga Kihnut ümbritseb meri, siis on ka Virve lauludel alati mere hõng juures.

Jäädvustatud on midagi üliolulist, mis käib eestluse sügava aluskihi juurde. Tükike ehedat rahvakultuuri, millel on tugev side rahvaluulega. Filmi vaadates käib peast läbi mõte, et tingimata tuleks alles hoida ka nn must materjal – tegu on suure kultuuriloolise väärtusega dokumentatsiooniga.
“Laulud mere tagant” lausa sunnivad võrdlema end ühe sama filmistuudio kolme aasta taguse tööga, Tõnis Lepiku filmiga “Kõue Liisu lood”. Samamoodi on mõlemas filmis peategelaseks kange saare naine. Mõlemal juhul on tegu ereda isiksusega, kel sügav rahvapärimuslik taust ning mõlemad filmid on pooletunnised.
Ometi on filmid erinevad. Tõnis Lepikul domineerib ühiskondlik-ajalooline vaatenurk, Veiko Talustel folkloorne-antropoloogiline. Lepik portreteerib inimest ajaloos, Taluste suurt rahvalaulikut. Mõlemad vaatenurgad on võimalikud ja aksepteeritavad.
Talustel on silmnähtavalt hea dokumentalistinina, mis aitab leida põnevat ainest ja inimesi. Ta on võimeline looma usaldusväärse õhkkonna, kus ta filmi kangelane end avada julgeb. Tahtmist olla põhjalik on filmis tunda igal sammul.
Talustel on silma püüda kaamerapilti kõnekaid argielu detaile, millest võiks midagi kasvatada. Kuid filmi vaadates on tunne, et Taluste võttis filmi üles ilma stsenaariumita, üritamatagi ette kaardistada pildilist teekonda, mida ta kavatseb läbida. Ka montaaž ei suuda korvata filmi hajusust. Lood ei hakka “jooksma”. Taluste on vaieldamatult andekas, kuid filmis jääb vajaka dokumentalistika algtõdedest, ilma milleta ei tohiks läbi saada akadeemilise filmiõppe eksameidki.

Nii ongi “Laulud mere tagant” kui rahvalooming, mis kajastab ehedat kaasaegset rahvalaulikut. Ja patt oleks tunnistamata jätta, et rahvalaulik pääseb kummalisel intiimsel moel esile. “Laulud mere tagant” pole terviklik tõsielufilm, vaid kui erapooletu dokumentatsioon Järsumäe Virvest. Vaatamist see igatahes väärib.
Hea uudis on see, et Eesti Televisioon on sõlminud tegijatega lepingu ja “Laulud mere tagant” peaks teleekraanile jõudma veel sel kevadel.“
Laasik, A. (2003). Virve laulab mere südamesse. Eesti Päevaleht, 24. märts, lk 17.