Avaleht » Filmiliigid

Laulud kevadele (1975)

Animafilmid Kestus: 14:57

Huviinfo

Fakte filmi valmimisest

Valmis stsenaarium "Karjapoiss Kaarel linnuriigis": 18.04.1972
Valmis stsenaarium "Kes laulab paremini": 10.09.1972
Režiistsenaarium "Kontsert kevadele": 15.04.1975
Nukufilmi nimetus muudeti - uus pealkiri "Laulud kevadele": 30.09.1975
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.1478 Ümarnukufilmi "Laulud kevadel" toimik.

Filmi ettevalmistusperiood: 20.01. - 30.04.1975
Võtteperiood: 01.05. - 03.08. ja 03.09. - 30.09.1975
Montaaž: 01.10. - 04.11.1975
Filmi üleandmine: 27. veebruar 1976
Filmi maksumus: 56 659 rubla

Loodust käidi filmimas Taevaskojas, Neerutis, Häädemeestel, Puhtus, talveobjekte ka Põlva- ja Tartumaal. Koos konsultant Leonid Germatskiga filmiti 5 päeva Valgevene pealinnas Minskis.
Ornitoloogilistes küsimustes andsid filmigrupile nõu Tiit Randla ja Leonid Germatski.

Linastusluba nr MB-10357 väljastati filmile 12.12.1975: filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.
Linastusluba nr 2072/76 väljastati filmile 20.03.1976: filmi võib demonstreerida  NSV Liidu kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.1479 Ümarnukufilmi "Laulud kevadel" põhidokumentatsioon.

Filmi arutelult Tallinnfilmi Kunstinõukogus

21. november 1975

Silvia Kiik: Heino Pars on teinud ühtekokku 7 looduspilti, mis kõik on olnud suure töömahuga ja filmigrupi jaoks rasked, probleemiks on olnud elava looduse ühendamine nukuga, mis mõnes filmis on õnnestunud paremini, teises kehvemini.
Mulle tundub, et selles viimases töös on Pars saavutanud optimaalse tulemuse, seda eeskätt tänu oskuste kasvule ja uuele tehnikale. Filmi kunstnik on olnud leidlik nukku välja mõeldes, nukumeistrid selle osavalt teostanud ning nukujuhid heal tasemel nuku liikuma pannud.
Vähem õnnestunud on pildi heliga seonduv. Muusika monotoonsus oleks nagu teinud ka pildi monotoonsemaks ja venivamaks.

B. Kõrver: See film võlus mind väga - huvitavalt võetud, nukk ja looduspildid on seotud toredaks tervikuks. Tormise muusika on väga tore, aga kohati koormatud - kõik on linnulaulu ja koori peale üles ehitatud, see natuke häirib, mõnes lõigus muusikat natuke pikalt. Film on algusest lõpuni ühes tonaalsuses, ka sellest ühekülgne mulje.

P. Dorovatovski: Pars on ära teinud huvitava ja keerulise töö looduse ja nuku ühendamisel. Film annab teadmisi, sest paljud ei tunne lindude laulu. Kuid film on natuke igav ja monotoonne, üleminekud ühelt linnult teisele on aeglased ning seda muljet süvendavad veel tehniliselt ebarahuldavad võtted lindudest.

E. Rekkor: Filmis toimub kogu aeg ilusa igavese sünni motiiv. Laul, mis oli filmi alguses, ei arene aga koos pildiga! Film väärib seda, et teda muusikaliselt parandada.

A. Põldmäe: Monotoonsus tuleb sellest, et koori on liiga palju, mõni instrument võiks sisse tulla, teha huvitavamaks.

K. Kiisk: Muusika pole halb, eraldi võetuna, kontserdipalana. Aga seda filmi muusika ei toeta.

L. Remmelgas: Selle filmi juures toimus imelik metamorfoos - kui vaatasime filmi ilma laulukoori ja muusikata, vaid linnulauluga, siis tundus see küllaltki pikk pilt hiiglama huvitav ja lühike. Täiesti omaette sümfoonia kevade ärkamisest. Kui muusika juurde kirjutati, toimus muutus - nüüd kinnitavad kõik, et on monotoonne. Hämmastav metamorfoos! Pildi ja muusika vahel on nagu ebakõla. Tormis on suurepärane helilooja, kes tegi ilusa muusika mängufilmile "Kevade", siin ei leidnud seda sünkrooni.

L. Laius: Arvan, et küsimus pole mitte ainult muusikas, ka pildis tõuseb esile kordusmotiiv, mis hävitab ennast. Samm edasi - jälle sama motiiv, pole edasiminekut, pole arengut. Üks ja sama fraas - dirigent, lind, lille avanemine. See on nii rangelt ühele ringile seatud, hakkab tüütama, pole uusi värve. Filmis tahaks kuulata puhast ööbiku laulu, kuid sisse tulev meeshääl annab emotsionaalse vastulöögi - ei taha seda.

V. Käsper-Anderson: Helilooja on kirjutanud ilusa muusika, kuid väga raske on siduda linnulaulu ja koorilaulu. Tonaalsus on muutumatu, ei teki finaalis tõusu, pole õiget lõppu. Momendid, kus vanamees-dirigent teeb pause, kus peaks olema vaikne, on jäänud helikirjutuses välja mängimata. Veel üks asi, millele mõelda - lõppu oleks vaja hiilgavalt ilusat üldplaani, et terve maa on kevadet täis.
Filmi eest tasub võidelda, sest filmi materjal on erakordselt huvitav.
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.1478 Ümarnukufilmi "Laulud kevadel" toimik.

Režissöör Heino Pars räägib oma filmide sünnist

Katkeid intervjuudest:

Heino Pars, kas võite, 80 aastat turjal, nentida: olen rahul, kõik, mis vaja, sai ära tehtud, ja natuke veel pealegi?
Ei usu. Võtame filmidki. Iga kord, kui mõnda vaatan, mõtlen, et miks ma küll selle või tolle nii tegin, oleks võinud ju teisiti teha, oleks parem tulnud. Praegu segab see juba vähem, aga kui ma noorem olin, olin sellega päris kimpus.
Ütleme nii: osa on untsu läinud, mõned on enam-vähem. Ükski film pole ideaalne.

See just muudabki «Kõpsu» või «Putukate suvemängud» või «Laulud kevadele» nii võluvaks, et õpetussõna on segamini poeesiaga, kõigel on südamlik ja humoorikas alatoon.
No aitäh. Mulle jälle tundub, et filmid ei ole eriti humoorikad välja kukkunud, ehkki ma armastan nalja teha küll. Aga jah, lapsed on neid väga hästi vastu võtnud. Millegipärast.

Aga tänapäeva laps, mis pilguga võiks tema kas või «Kõpsu»-filme vaadata?
Ma arvan, et tänapäeva laps ei taha neid üldse vaadata.

Miks?
Praegu jooksevad kõikjal nii ägedad pildid, äks-filmid, et tal hakkab igav, ma kardan. Aga ma usun, et see aeg, kui rahulikuma, lüürilisema stiili juurde tagasi tullakse, on veel ees.

Filmides on teil enamasti kõik ehe, seen on päris seen ja putukas on päris putukas. Butafooriat te ei kasutanud põhimõtteliselt?
Ega loodust järele ei tee.
Eks neid vigureid on tulnud igasuguseid välja mõelda. See pidev nuputamine oli minu jaoks tähtis. Mida keerulisem, seda huvitavam. See hoidis vormis, ei lasknud stampidel tekkida.

See, et üks nukufilm läheb loodusele nõnda lähedale, oli omas ajas uudne ja mõjub sellisena ka praegu...
Ei, sellele ma ei ole mõelnud. Küll aga sellele, tagantjärele, et need filmid õhutasid ka kodumaa-armastust. Et sellest, mis sul nina all on, algabki kodumaa.
Tuumalu, T. (2005). Ütleme Heino Pars, aga mõtleme Kõps. Postimees, 13. okt, lk 18-19.

Tootmiseks olid need vist üsna rasked filmid?
Ebaõnnestumised olid paratamatud, üksjagu tööd läks aia taha, kuid tootmisplaan oli tootmisplaan, päevas tuli kindel metraaž ära anda. Iga film tõi kaasa uusi probleeme, kogu aeg tuli nuputada, kuidas üht või teist asja teha.

Filmi "Laulud kevadele" valmistamisel olime hädas lindude suurte plaanidega. Ööbikud meelitasime kaamera ette lindile võetud lauluga, ent kägu meid ligi ei lasknud, läks minema. Viimaks otsisime Kohtla-Järvelt ühe kaluri, kes oli osav imiteerija - see mees kutsus kohale viis kägu. Küll nad kukkusid, meeletult, kõik olid väga pahased võõra sissetungija peale! Üks kägu läks häälest ära, hakkas kähisema, aga meie oma pidas lõpuni vastu. Kavatsesime muidugi kõik linnud looduses filmida, kahjuks see meil ei õnnestunud. Suur osa võtetest tuli teha Valgevenes ühe inseneri juures, kes kasvatas linde kodus puuris.

Kõpsu-seeriale järgnevates filmides kasutasid väga palju aegvõtteid. Kuidas need tehti?
Siis oli meil juba automaatika, mille valmistas insener Annikve, ja Randveres sisustatud spetsiaalne ruum zeitraffer-võtete jaoks.

Kuidas grupp kaasa tuli?
Inimesed olid hingega asja juures. Tassida metsast puujuurikaid, kive ja kände, ega selles midagi meeldivat ei olnud, aga tehti kõik, mis vaja. Hea oli, et leidus selline mees nagu Štšukin, kunstnik, suur loodusehuviline ja keemik, kõik ühes isikus koos, ja muidugi operaatorid  Looman ja Nuut, kellest said esimesed abilised ja mõttekaaslased nende filmide loomisel.   

Mida ma vahel endale ette heidan, on see, et loodusfilmid võinuksid kõlada veelgi soojemalt ja südamlikumalt. Tollal tauniti sentimentalismi, ma andsin vist sellele hoiakule järele, ei söandanud oma taotlustes päris lõpuni minna. Aga üldiselt, ega ma ei kahetse, et ma nad ära tegin.
Kiik, S. (1995). Vastab Heino Pars. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 3-15.

Filmist ajakirjanduses

Uus aasta tõotab Heino Parsile palju tööd ja loodetavasti niisama palju loomingurõõmu. Valmimisjärku jõudnud «Pallide» järel peaksid teoks saama ka rezissööri 16. ja 17. film. Järgmise tööna on kavas jälle loodusefilm, kuigi see otseselt ei jätka omaaegset Kõpsi-seeriat. Sedapuhku kavatseb režissöör koos stsenarist Georgi Stšukiniga viia oma nukukangelased uurima veealust maailma. Meeles ja mõttes on Heino Parsil edaspidiseks kavatsusi veelgi, pisut kaugemasse tulevikku kuulub sealhulgas ka nukufilm, mis kasutab folklooriainestikku linnuriigist (lahenduse lätteks jällegi elavate lindude ja nukkude kooslus ekraanil).
Mis on valmis, teoksil, kavas? [Režissöör Heino Pars](1973). Sirp ja Vasar, 5. jaan, lk 6.

Film «Laulud kevadele» on poeetilisemaid kogu meie loomingus, kuid just looduse poetiseerimises ongi režissöör algusest peale näinud oma peamist ülesannet.
Väljavõtteid Eesti Kinematografistide Liidu juhatuse esimese sekretäri Kaljo Kiisa ettekandest (1976). Sirp ja Vasar, 30. apr, lk 3.

Jätkates koos oma loomingugrupiga multifilmi «rännakut» elava looduse eri keskkondadesse, lõi H. Pars uue, endistest veelgi julgema ja ebatavalisema teose — «Kevadised laulud», milles erilisel viisil rõhutatakse multifilmi sünkoopilisust, kujundlikkuse ja muusika kontrapunkti. Nägus valgepäine nukk juhatab kevadkoori, mille moodustavad elavad, suurepäraselt filmitud linnud, langevad vihmapiisad, vulisev oja, kukkuv kägu. Kevadise ärkava looduse hääled ja helinad, avanevate õite eredad sähvatused ja lindistatud linnulaul — see kõik annab kokku sümfoonia, mida pidulikult ja osavalt juhatab nukk. Dirigendil pole vaja muud, kui sirutada välja käsi, ning linnud nokivad peolt teri — piiri reaalsuse ja fantaasia vahel kunstniku jaoks nagu ei olekski olemas ...
Assenin, S. (1977). Pürgimine mitmekesisuse poole [Eesti multifilm 20-aastane]. Sirp ja Vasar, 25. nov, lk 6-7.

Filmile tagasivaatavalt

Eesti muusika päevade avaüritus peeti 11. aprilli õhtul kinos Sõprus. Ilmselt ei mäleta enamus seda, et Nõukogude Eesti multifilmidele on omal ajal muusikat teinud sellised praegused eesti muusika suurkujud nagu Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür või Veljo Tormis. Eesti muusika päevade avapauk – animaseanss eesti multifilmidest, mille muusika on teinud eesti heliloojad – tuletas meile selle jälle meelde. /---/

Neljandaks oli valitud Heino Parsi “Laulud kevadele” (1975), mille muusika autor on Veljo Tormis. “Laulud kevadele” põhines üldiselt ühel ideel: katsel ühendada tervikuks nukufilmitehnika ja dokumentaalkaadrid. Film oli seetõttu ehk huvitav ennekõike ajastu dokumendina, muus osas oli kõik üsna ettearvatav.
Priimägi, T. (2007). Muusika mängib nukkudega. Sirp, 20. apr, lk 15.

Multiplikatsioonitehnika on võimaldanud luua omalaadse värvide-helide poeemi, mis ülistab elurõõmu, päikesepaistet, olemise ilu. Selle filmi mõjujõud on heli ja kujutava tonaalsuse ühtsuses (helilooja Veljo Tormis), filmi läbiva mažoorse meeleolu selguses ja terviklikkuses. Suurepäraselt lindistatud lindude koor, täpse rütmiga montaaž, kevadised loodushääled - kõik see koos toomingate ja õunapuude piduliku õitsemisega moodustab harmooniliselt heliseva audiovisuaalsete kujundite ansambli, mis nii täielikult ja veenvalt assotsieerub meie meeltes looduse ärkamisega kevadel, selle võidutseva aastaaja saabumisega.
Assenin, S. (1986). Leidur [režissöör Heino Pars]. Rmt: Etüüde eesti multifilmidest ja nende loojatest. Tallinn: Perioodika, lk 56-57.

“Laulud kevadele” ühendab nukuanimatsiooni reaalajas üles võetud taustaga - vana mees avab silmad koos päikesetõusuga ning dirigeerib metsalinnud, lilled, päikese ja rohu ärkama ja laulma. Nukuanimatsiooni ja reaalajas toimuva tegevuse segu on kohati veider. Nukutegelane ei lisa filmile mingit sellist erilist mõõdet, mida ei saaks anda päris näitleja. Õigupoolest on tegu mängufilmiga. Sellegipoolest õnnestub Parsil väljendada oma loodusearmastust innukalt, kuid leebelt, kaldumata imalasse new age'i laadis muretusse. Miski ei mõju punnitatu ja taotluslikuna; "Laulud kevadele" on lihtsalt uue päeva ja aastaaja algus, taasärkamise ja igikestva olemise protsessi tähistamine.
Robinson, C. J. (2010). Diktaator ja demokraat [animarežissööridest Tuganovist ja Parsist]. Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 70.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm