Avaleht » Filmiliigid

Laulev rahvas (1947)

Dokumentaalfilm Kestus: 41:46

Huviinfo

Filmi saamisloost

1946. aasta septembris saatis [kinematograafiaminister - toim] Algus Raadik oma „Eesti muusikalise filmi loomise põhikavandi“ Johannes Käbinile: „Saadan stsenaariumi Sinule läbiwaatamiseks ja wajalike märkuste tegemiseks. Ütle oma  sõna!“

Selle filmi peamiseks ülesandeks pidi olema (tsitaadid) „näidata Nõukogude Eesti tänapäeva elu dramaatilise sisu ja muusikalise ning õilsate rahvakommete ning harjumuste põimikuna“ ning filmi peateemaks „uue ja vana võitlus eeskätt meie noorsoo eest.“ Filmi finaal: „Endine alev muutub linnaks. Toimub 12. üldriiklik laulupidu.“ Lisatud oli ka filmi loomise tähtajad – pärast filmimist natuuras ja paviljonides pidi film valmima 1. maiks 1948.

Samale mõttele oli tuldud ka EK(b)P KKs. Päll leidis juba mais 1946 vajaliku olevat paluda Bolšakovi, et võetaks 1947. aasta plaani kunstiline filmilugu Eestist – kino-kontsert, „milles näidata rahvuslikku ärkamisaega – laulupidu“. 3. veebruaril saadeti Moskvasse esildis asendada 1947. aasta kinostuudio tootmisplaani kinnitatud populaar-teaduslik film "Põlevkivi“ laulupeofilmiga.

Täna võib täie kindlusega väita, et XII üldlaulupeoga algas Eesti kinematograafia sõjajärgne elule aitamine. Luua suursugust filmi olematu filmitehnika ja sisutühja loosungiga „Kaadrid otsustavad kõik!“ polnud võimalik. Vajalikku rentida või palgata – selleks puudus raha. Kuna stuudio staatusest ehk kohast NSVL stuudiote hierarhias sõltus Moskva rahastus, ning kuna Riia kinostuudio juba oli NSVL KM kunstiliste filmide peavalitsuse hoole all, pidi pääsetee kätte näitama jällegi Kalatozov. /---/

Kõik see võttis kooskõlastuste ja kinnitamiste ja arvamuste paljususe tõttu aega.  Laulupidu aga lähenes. 12. märtsil 1947 toimus kunstilis-dokumentaalse filmi „Laulev rahvas“ stsenaarse kavandi teine arutlus, 42 kutsutu seas ka Karotamm, Veelmann, Semper, ÜN esimees Päll, Andresen, Kõrvits, Laosson, E. Kapp, Ernesaks, M. Raud, A. Raud jppt. Kunstide Valitsuse Paul Rummo, kes konsultandina oli oma käega saanud katsuda Stepanova õppevahendeid, esitas ministeeriumi peamajja kogunenuile kaheksa lehekülge stsenaarset kavandit, s.t kirjandusliku stsenaariumi.  Arutelul arvas Raadiokomitee Kaarel Toom, et filmi sõjaga alustada – see pole kohane meie rahvale: jääb mulje, et meie ei ole mitte laulev rahvas, vaid sõjakas. Raadik edastas Bolšakovi soovi: „Võtta sellesse dokumentaalfilmi sisse kunstiline motiiv.“ Omaltpoolt lisas: „Mis aga stsenaarsest kavandist täiesti puudub, see on ENSV aastapäev!“ Arnold Juhkumi väitel saanuks sellesse stsenaariumisse kuhjatud materjalist valmistada 2–3 filmi, aga Rummo kavandil puuduvat täiesti „kinematograafilise stsenaariumi tunnused“: lühendada, kärpida, teisaldada! Aga Rummo mõte oli ju ilus: „Naabri-Mari tõstab taktilöögiks käed, ja rõõmus laul kajab üle rongimürina,“ ja juba jõuavadki laulupeolised Tallinnasse. „Filmi finaaliks kujunegu […] Eesti NSV hümn, mille taustal, vastavalt sisule, kulgeb eriti valitud kaadrite rida,“ lõpetas Rummo oma laulupeofilmi kavandi. /---/

Kanter, Kadri (2014). Eesti NSV kinematograafia ministeerium 1946-1953: eellugu, tegevuse põhisuunad ja likvideerimine. Magistritöö. PDF. Juhendaja: prof. Tõnu Tannberg. Tartu Ülikool: Filosoofiateaduskond: Ajaloo ja arheoloogia instituut: Eesti ajaloo osakond.

Katkend raadiosaatest: Laulupeofilmi hädine algus                                    

Enn Säde: Ja nüüd edasi, tehnilises mõttes asi läheb päris nutuseks. Kui Blumberg on öelnud, et ühtegi kaamerat ei ole, hakkab Raadik tulistama muidugi Moskvat, et andke kasvõi üks kaamera. Siis üks kaamera Moskvast saadakse, Askania. Ma mäletan küll sellist kaamerat. Kui esimene materjal oli võetud, siis selgus, et kogu materjal on suure kraapsuga, kõik on praak, võtted, sündmusvõtted, värviline.

Ilmar Raag: Kraapsuga tähendab siis ilmselt seda, et seal kaamera sees on mingi terav asi, mis käib filmilindi vastu?

Enn Säde: Ma lugesin tehnilist protokolli, kaameras on niisugune asi olemas nagu greiferisõlm. See on mehhanism, mis filmilinti edasi tõmbab. See oli häälestamata ja kõik on praak. Siis tuuakse teine kaamera, mis ei käi ringi jne, jne. Üks hala ja nutt. Jõuvõtteid kasutades komandeeritakse siis Leningradist Lenkroonikast kaks, kolm, neli operaatorit ja leitakse ka lõppude lõpuks üks režissöör, keda väga kaua otsiti. Sest eelmist värvilist "Nõukogude Eestit" oli režissöörina teinud keegi Lidia Stepanova Moskva Dokfilmide Keskstuudiost. Aga nüüd see Stepanova on kinni ja tema ei tule. Lõpuks leitakse üks Lenkroonika mees Komarevtsev, kes tuleb muidugi mütsiga lööma, üldse aru saamata, mis toimub. Tema režiistsenaarium on säilinud, seda on päris põnev lugeda. Puhas mängufilm, lavastuslike episoodidega. Aga laulupidu kui selline on ju sündmusvõte. Ja kui režiis on näiteks ette nähtud EK(b)P esimese sekretäri Nikolai Karotamme sissejuhatav kõne, sünkroonvõte, kolm meetrit, inimkeelde tõlgituna kuus sekundit, siis ma sain aru, et see mees on nii kaugel Eestist ja Eesti oludest, kui üldse olla võib. Ja samas vaimus edasi. Siis, üle kivide ja kändude läheb lõpuks õnnetu venelastest koosnev masinavärk käima. Parvel on seal kuidagimoodi sees, hiljem rohkem, algul vähem. Tema on ainus, tinglikult võttes eestlane, keda siis usaldatakse. Juba selletõttu ilmselt, et ta võis tõlk olla. Et mis sa seal platsil ikka umbvenelasena teed, koorilauljad ja -juhid ju ei osanud siis veel keegi vene keelt. /---/

Säde filmist 1 (2006). [Saatesari filmi ajaloost. Ilmar Raag vestleb helimehe Enn Sädega, juttu on ka 1947. aasta laulupeofilmist]. ERR, eetris 20. okt.

Filmist toonases ajakirjanduses

Film laulupeost. XII üldlaulupeo pidustuste jäädvustamiseks filmilindile on praegu käimas eeltööd. Kavatsetava filmi "Laulev rahvas" ülesvõtteid juhatavad vastava ala parimad eriteadlased.
Valmistume XII üldlaulupeoks (1947). Rahva Hääl, 8. juuni.

Kinovõrgu edusammudega astub kõrvuti ka Tallinna Kinostuudio. Oma põhitöö, kinožurnaalide valmistamise kõrval on stuudiolt oodata oktoobripidustusteks kolme uut filmi: lähemail päevil linastatavat esimest eesti spordifilmi „Kalevite hõim", värvilist XII üldlaulupeo filmi „Laulev rahvas" ja täismetraažilist, kunstilist suurfilmi „Elu tsitadellis".
Värvilise filmi „Laulev rahvas" linastamist on oodata pidustuste nädalaks. Töökoopia läbivaatamisel võis veenduda, et see esimene värviline filmiteos meie üldrahvalikust pidupäevast kujuneb kauniks filmidokumendiks nii laulupidust osavõtjaile kui ka eemalolnuile.
ENSV kinematograafia eeltööd (1947). [Valmistumine Oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäevaks]. Sirp ja Vasar, 18. okt.

Kino valimiste künnisel. Eesti NSV Kinematograafiaministeeriumi Tallinna Kinostuudio, samuti kinovõrgu töötajad üle vabariigi on rakendunud vääriliselt vastu võtma ja aitama edukalt läbi viia meie rahva suurt pidupäeva, kohalike nõukogude valimiste päeva 18. jaanuaril s. a. /---/
Valimispäeva eelnädalal, s. o. 12.—18. jaanuarini, tulevad Tallinna kinoteatris „Oktoober" linale eesti kinokunsti uued saavutused: esimene eesti värviline film "Laulev rahvas " ja "Eesti kolhoos Gruusias". Värviline dokumentaalfilm „Laulev rahvas" on pühendatud möödunud XII üldlaulupeole ja rahvaloominguõhtule. Eesti NSV mullusuvine suursündmus elustub ekraanil loomulikes värvides, kõlavad jälle armsakssaanud laulud, Kadrioru avaral staadionil tantsivad kirevais kauneis rahvusrõivais tantsukollektiivid. Film „Laulev rahvas" on valminud neljajaolisena. /---/
Valimiseelsel perioodil on kinoteatrid ajakohaselt kaunistatud, ooteruumidesse on asetatud raadiovaljuhääldajad, ekraanidel demonstreeritakse parimaid nõukogude filme ja valimishüüdlauseid. Suurendatud on rändkinode etenduste arvu. Kogu Eesti NSV kinovõrk on astunud sotsialistlikku võistlusse valimiste auks.
Kino valimiste künnisel (1948). Sirp ja Vasar, 10. jaan.

Filmile tagasivaatavalt

Tiit Tuumalu: „Rohkem kui 30 aastat hiljem võttis Enn Säde kätte ja rekonstrueeris ära filmi esialgse variandi – ja justkui sellest veel vähe oleks, tegi ka dokumentaalfilmi „Tuulepealsed leelod“, mis ei uuri mitte ainult „Leelo“-lugu, vaid pühib tolmu ka ühelt teiselt laulupeofilmilt, 1947. aastal valminud „Laulvalt rahvalt“.“
Tuumalu, T. (2007). Tsenseeritud laulupidu. "Leelo“ lugu [intervjuu Enn Sädega]. Postimees, 9. okt.

Annika Koppel: „Enn Säde dokumentaalfilm „Tuulepealsed leelod”, mis kuulub nüüd lahutamatult „Leelo” juurde, on olemuselt ühe filmi loo case-study, kuid haarab kaasa ka ühe teise laulupeofilmi, 1947. aastal valminud „Laulva rahva”.“
Koppel, A. (2007). Tsenseeritud laulupeofilm jõuab algsel kujul ekraanile. Sirp, 19. okt.

Vootele Hansen: „"Tuulepealsed leelod”, mille alapealkirjaks pakutakse DVD-de karbil „Kuidas portreteerida laulupidu”, annab meile ülevaate esimese üldlaulupeo mälestuse jäädvustamisest 1869 ja 1947. aasta laulupeofilmi „Laulev rahvas” tegemisest. Meeldejäävat teavet on filmis palju. Jannsen soovis omal ajal lauludekogumikku kokku pannes, et järeltulijad võiksid leida, mida vanemad on esimesel laulupeol laulnud. Kahjuks pole ühtki päevapilti tollest peost, kuigi Tartu linnas oli sel ajal kolmel fotograafil salong. 1947. aasta õhkkonnast annavad ülevaate propagandakaadrid vaheldumisi peol keelatud laulude nimekirjaga, millel tsensorite märkused peal. Järgnenud aastaid iseloomustab tõsiasi, et neljast üldjuhist kolm vangistati. Punase impeeriumi omaaegset võimsust kajastab filmis plaanikomitee mure 1969. aastal: loosungiteks vajaliku 60000 meetri punase kanga asemel on Eesti NSVs ainult 37000 meetrit! Murelikuks poleks küll pidanud tegema mitte kanga puudus, vaid kangale kirjutatava sõnumi olematus. Tollaseid hüüdlauseid enam ei mäletata, kuid rõõm laulupeost on meeles.“
Hansen, V. (2008). Kuidas portreteerida rõõmu [filmidest "Leelo“ ja "Tuulepealsed leelod“]. Sirp, 25. jaan.

Valentin Kuik: „Aga esialgu on lähenemas XII üldlaulupidu, mille propagandistlikku paatost uus võim peab nii oluliseks, et see otsustatakse täispikalt värvilindile jäädvustada. Ja jälle toimub midagi müstilist. Leningradlasest Nikolai Komarevtsevist, kes oli Paul Rummo stsenaariumi järgi vändatud „Laulva rahva” režissöör, ei ole arhiivides mitte ainsatki pilti.“
Kuik, V. (2008). Laulu tähendus [filmidest "Leelo" ja "Tuulepealsed leelod"]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 106-113, fotod.



Lähemalt Eesti NSV XII üldlaulupeost ja rahvakunstiõhtust (27.–29.06.1947 Tallinn)
Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA. XII laulupidu: http://sa.laulupidu.ee/ajalugu/xii-laulupidu/

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm