Laulatatud hobustega (2004)

Tootjafirma sünopsis

Valgamaal, Hargo talus elab sakslanna Ute Wohlrab ja kasvatab hobuseid. Saksamaa ajalehtedes ja televisioonis on Ute kangelane, kes elab võõral maal ja püüab päästa võõrast kultuuri - tori tõugu hobuseid.
Hobuste juurde sattus Ute lapsepõlves, ajapikku on nendest kujunenud tema saatus. Eesti hobusekasvatajate ja -huviliste hulgas peetakse Utet aga kangeks ja tüütuks tegelaseks. Ute ütleb liiga otse ja satub seetõttu alatihti kellegagi vastuollu, ja ega see ikka õige asi pole, et naisterahvas üksipäini talu peab. Isegi last pole tal!  Ute on hea vestluskaaslane, kuid mõnedele küsimustele on temalt pea võimatu vastust saada. Eriti puudutab see tema Eestisse tulemise ja jäämise temaatikat. Samas, Eestimaa ja siinsete inimeste kohta avaldab ta meeleldi arvamust. Kui küsida, miks ta nii palju kritiseerib, vastab Ute, et tegemist pole mitte kriitika, vaid faktidega.
Dokumentaalfilm "Laulatatud hobustega" portreteerib Utet tema igapäevases elukeskkonnas ja huvide keskel. Samas jääb igale vaatajale võimalus mõtiskleda selle üle, miks hobusekasvatajast sakslanna meid - eestimaalasi - just sellistena näeb.
Allikas: EFI andmekogu

Filmi saamisloost

Ago Ruus otsustas “Eesti lugude” projektis osaleda seepärast, et oli põnev idee ning huvitav isiksus. “Need lood ei ole tehtud müügiks, kuid annavad võimaluse näidata probleeme, millega televaataja ei pruugi iga päev kokku puutuda.”  

Sakslannat Ute Wohlrabi teadis Ruus küll juba ammu, kuid polnud naisega, kellest Saksamaa ajalehtedes ja televisioonis räägitakse kui kangelasest, kes elab võõral maal ja püüab päästa võõrast kultuuri – tori tõugu hobuseid –, lähemalt suhelnud.

Ago Ruus on vaimustuses, et selline inimene elab Eestis. “Neist tulebki rääkida.”  Wohlrab on Ruusi sõnul hea vestluskaaslane, kuid kerge temaga ei olnud. Mõnele küsimusele, eriti sellistele, mis puudutasid tema Eestisse tulemise ja jäämise temaatikat, või et miks tema äri Eestis eriti ei edene, oli pea võimatu vastust saada. “Nägin kohe ära, et Utele lähedale pääseda ei ole kerge. Kaks naist saaksid aga omavahel paremini hakkama,” ütleb Ruus. “Palusin seetõttu abiks Aive Sarjase, kes tahab samuti tulevikus hobuseid kasvatama hakata, ning ta oli nõus koos minuga “Eesti lugude” projektis osalema.”

Ago Ruus kiidab “Eesti lugude” formaati, kuid usub, et see jäi talle küll viimaseks ürituseks. “Nii väikese eelarvega nagu “Eesti lugude” puhul ette nähtud, ei ole mõtet oma energiat raisata.”  Ruusi filmi peategelase talu jääb Tallinnast 280 km kaugusele. Et end omainimese kombel taluellu sisse sättida, tuleks kohapeal olla kauem kui ainult mõni päev. “Me olime seal vaid kaks nädalavahetust, rohkemaks ei oleks jätkunud raha. Et kogu lugu täiuslikum saaks, võtsin appi ajakirjanik Madis Jürgeni koostatud diktoriteksti.”
Lemmik.ee - suurim loomasõprade portaal Eestis!, http://www.lemmik.ee/index.php?141467(17.09.2013).

Autori nägemus filmist

Ago Ruus: "Filmivõtted toimuvad peamiselt Hargo talus Valgamaal Kuigatsis, kus Ute elab, ja selle lähistel. Loomad ja loodus ümbritsevad Utet tema talus. Üheskoos moodustavad nad harmoonilise kogumi, õppides üksteiselt ja õpetades üksteist. Tsiteerin siinkohal indiaani pealiku Seattle'i (1786-1866) sõnu, mis ehk kõige paremini avavad filmi mõtte: "Mis on inimene ilma loomadeta? Kui kõik loomad oleksid kadunud, sureksid inimesed suurest hingeüksindusest. Sest kõik, mis juhtub loomadega, juhtub peatselt ka inimesega. Kõik on omavahel seotud. Kõik, mis juhtub maaga, see juhtub ka maa poegadega."

Loomadelt ammutab Ute jõudu ja elamiseks hingerahu närvilises situatsioonis oma asja ajada - vanatüübilise tori hobuse eest välja astuda. See film oleks omamoodi jätk saarlase Jaan Rooda tegutsemistele eesti tõugu hobuse päästmisel, temale varjupaiga otsimisel minu ühes eelmises filmis. Ja tõeline kokkusattumus - ka Jaan on poolenisti välismaalane, tema isa oli hollandlane. Miks eestlane häbeneb oma hobust ja tahab endale saada sellist looma nagu on kõigil teistel, märkamata sealjuures neid väärtusi, mis tal kodus juba olemas on? On's tegu alaväärsuskompleksiga? Ava silmad !"

Filmi tootmise ajakava:

Arendusperiood: juuli 2003 - veebruar 2004
Ettevalmistusperiood: märts-aprill 2004
Tootmine: mai 2004 (2 nädalavahetust)
Järeltootmine: juuni-juuli 2004

Filmi eelarve: 109 750 EEK

Allikas: EFI andmekogu

 

Ute Wohlrab

Ute Wohlrab: “Külarahvas ei võta mind omaks”

1990. aastal käis Lääne-Saksamaa koolitüdruk Ute noortevahetuse korras Eestis. Olümpia hotell, kus kapitalistide lapsed ööbisid, jättis talle masendava mulje. Utele on meelde jäänud maitsetud pruunid seinaplaadid ja et hommikusöögi kõrvale tellitud kohvi eest tuli eraldi maksta. Kuid Ute hinge puges märkamatult sümpaatiapisik, mis hakkas seal juuri ajama.

1995. aastal tegi Saksamaal juristiametit pidanud neiu oma elus kannapöörde, ta lahkus vanematest ja sõpradest ning kolis Eestisse Otepää lähedale maamajja. Praegu peab ta Valgamaal Kuigatsi kandis Hargo talu, kus kasvatab tori tõugu hobuseid. Heaoluühiskonnas kasvanud Ute on seal õnnelik koos oma koerte, kasside, kitsede, kanade ning hobustega.
“Otepääl pole tavainimesel asu, selle kandi on vallutanud turistid. Otsustasin endale kodu märksa vaiksemasse kanti rajada. Käisin sajast pakutud variandist seitsekümmend läbi. Hargo tallu jõudes tundsin kohe, et olen koju jõudnud. Mulle on maaelu alati meeldinud, minu arvates on see romantiline,” sõnab Ute, kes elas Saksamaal väikelinnas. Armastus hobuste ja maatöö vastu tekkis tal paarkümmend aastat tagasi, kui ta plikatirtsuna ühe vana põllumehe juures külas käis. Seal sai Ute ka oma esimese ratsutamiskogemuse.
Yasni result for http://kroonika.ee/eesti/B852/, http://www.yasni.com/ext.php?url=http%3A%2F%2Fkroonika.ee%2Feesti%2FB852%2F&name=Ute+Wohlrab&cat=other&showads=1 (17.09.2013).

Ute Wohlrabi Hargo talu koduleht, kus pildid tema tori tõugu hobustest:
Hargo Talu, http://www.hargo-talu.de/  (17.09.2013).

Lisalugemist Ute Wohlrabi kohta:

Makarova, M. (2012). Ute - hobuste haldjas [portreelugu Valgamaal Hargo talus vana-tori hobuseid kasvatavast sakslannast]. Üks: terviseajakiri tervetele, nr 4, aug/sept, lk 74-79, fotod.
Pau, M. (2004). Sakslanna püüab päästa hävimisohus tori hobust. Tartu Postimees, 6. apr, lk 8.