Ränk ja Kilk (2001)

Tootjafirma sünopsis

Elurõõmus lühifilm kahest filmifriigist, kes hakkavad olude sunnil geeniusteks. Ehkki Ränga ja Kilgi kahasse kirjutatud stsenaarium kõikjal tagasi lükatakse, ei mõtlegi nad oma pühast üritusest loobuda. Heites kõrvale kõik ebavajaliku - kaamera, filmilindi, näitlejad ja stuudio - asuvad nad oma käsikirja otse ellu enesesse lavastama. Kuna kaaskodanikud ei tea, et nüüdsest on nad osatäitjad surematus filmiprojektis, sünnib Ränga ja Kilgi loomepalangust suurejooneline segadus. Elutõde ja kunstitõde - silm silma, hammas hamba vastu.
Eesti film/Estonian Film 2000-2006 (2008). Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 106.

Filmist kriitiku pilguga

Margit Adorf: „Kui ma möödunud aasta suvel lugesin Olle Mirme vastvalminud stsenaariumi, siis ei osanud ma sellest alguses midagi arvata. Või kui midagi arvasingi, siis seda, et tegemist on mingi sisutühja jampsimisega, mis ei vii kuskile, ma ei leidnud muidugi ka mingeid üllaid kunstilisi kaalutlusi. Mida pole, seda pole mõtet otsima hakatagi. Kui ma sügisel viimaks filmi ära nägin, siis oli ilmselge, et Mirme ei pidanud vajalikuks end kirjalikult piisavalt põhjalikult väljendada, tema reziidebüüt on üles ehitatud montaažile. See pilt oli tal endal tõenäoliselt juba varem silme ees. Mulle meeldis seda filmi vaadata, visuaalselt oli see nauditav. Siiski ei ole “Ränk ja Kilk” mingi erakordselt silmapaistev linateos. Ma loodan siiralt, et Mirme tahtiski teha kerget komöödiat ja et ta ei looda, et vaataja sellest mingi tugeva emotsionaalse laengu saaks. Ega pealkiri lasegi filmist mingit šedöövrit loota.

Kui ma siiski püüaksin tema filmile läheneda nii, et sealt mingit sisu välja nokkida ja sellele mingit sügavust külge pookida, siis võiks see mul ehk ka õnnestuda. Prooviks? Dialoog, mida filmis kasutatakse, on suures osas teatraalne, ja seda mitte ainult nendes lõikudes, kus tegelased nii-öelda kino teevad. Filmi alguses on produtsent pisut ehk isegi unenäolises villas. Rakmeisse köidetud kassi väntsutades teatab ta: “Meie, produtsendid, oleme lihtne rahvas. Meil on ainult üks vaga soov: et keegi tuleks ja tooks stsenaariumi täis kirge…” Algul pisut ebaveenvalt, kuid siis üha kindlamalt hakkab tagasilükatud stsenaariumi üks autoreid, Ränk, kirge ellu tooma. Ta näitab, kui haprad on inimsuhted, kui lihtne on inimestega mängida, mängida tunnetel. Mida uskuda ja mida mitte? Kas film on sama reaalne kui elu või on elu sama ebareaalne kui film? Viimaks elavad tegelased oma mängu niivõrd sisse, et ei märka enam reaalset elu enda ümber, oluline on õigesti välja mängida. Oluline on õigesti kukkuda. Õigesti nutta. Et oleks mõjuv. Hästi elus. Näete, tuleb ju välja küll.

Spekuleerida saab veel teemal “filmi homoseksuaalne alltekst”. Naise puudumisel mängitakse kirestseene üksteise peal. Saatuslikku naist, kelle otsa pidevalt komistatakse, ei panda tähelegi, nii jääbki ta filmi lõpukaadrites tühermaale komberdama, samal ajal kui autorid püüavad end õigesti tappa. See aga on veelgi nõmedam spekulatsioon kui filmist sügava filosoofia ja elutõe otsimine. Kuigi esilinastuse publikule paistis see spekulatsioon meeldivat.

ETV juhatas filmi sisse sõnadega: “See on elurõõmus lühifilm kahest filmifriigist, kes hakkavad olude sunnil geeniusteks.” Ai, valus. Kuigi, noh, võib ka nii. Kui siin elurõõmsuse all mõeldi kiiret montaaži ja üsna vaimukaid nalju. Ja kui geeniused üldse ära jätta. Need friigid lähevad lihtsalt üha friigimaks, mis filmi seisukohalt pole üldse paha.

Mulle meeldis näiteks tantsustseen baaris (noppige siit välja esimene homoseksuaalne alatoon, kel huvi). See oli sujuv ja pingevaba, mõnus vaadata. Mulle meeldis näiteks Suur Nutustseen mererannas. Mulle meeldisid kiired klassikalised ameerikalikud tagaajamisstseenid. Teate küll, need, kus kümme politseinikku ajavad autodega taga jooksvat meest, aga mees jookseb lihtsalt nii kiiresti, et kätte ei saa. Need olid täiesti kvaliteetselt kokku pandud, pisut isegi üllatavalt hästi. Kuid võib-olla on see sellepärast, et eestlaselt eeldad justkui miskit aeglast flöödipinina või viiulikiunu taustal jorutamist. Mulle meeldis, missuguses võtmes oli see komöödia edasi antud. Naljad ei olnud pahatahtlikud, need olid neutraalsed ja mõjusid seetõttu hästi. Liigne teatraalsus hakkas mängima omaette naljana. Mulle meeldiski kõige enam filmi lihtsus. Ekraanilt võis aimata, et selle asja kallal on palju vaeva nähtud, ja pingutused kandsid vilja, sest pingutus ei paistnud välja.

Näitlejate kallal ei tahaks ma ka üldse iriseda. Erki Laur mängis oma osa nii nagu ikka, ses mõttes tema millegagi ei üllatanud, küll aga tegi seda Urmas E. Liiv, kes teatavasti ei ole mitte näitleja, vaid endisest bioloogiaõpetajast filmioperaator ja dokumentalist. Tema osatäitmise kohta oleks vähe öelda, et ta sai oma ülesandega hakkama. Võimalik aga, et tema neurootiline Ränga roll ei erine suurt tema tavaolekust? Tegelikult ütlen ma seda nii lihtsalt sellepärast, et ma ei taha hakata laulma mingit suurt kiidulaulu, see oleks liiast. Ma tahan öelda lihtsalt seda, et mind ootas kinos ees meeldiv üllatus. Film, mida vaatama asudes ma olin pigem negatiivselt meelestatud, veenis mind ümber. “Ränk ja Kilk” on hea film. See näitas mulle seda, et Mirme võiks oma kriitikupliiatsi taskusse pista ja hakata rohkem filme tegema. Kui ma järgmine kord tema halba stsenaariumi lugema satun, siis ma enam ennatlikke järeldusi ei tee. Aitäh kõigile, kes selle filmi valmimises kuidagi osalised olid. Nüüd võiks midagi pikemat ka ette võtta. Tahan veel. Tahan lõbusat eesti märulit.“
Adorf, M. (2001). Väike Ameerika. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 61-63.

Toomas Raudam: „Olle Mirme filmi võinuks teha ükspuha milline vananev, oma elule ja tööle kokkuvõtvat pilku heitev rezissöör. Kuid ennäe imet, Mirme on noor ning kui tema napi loomingu (üks telelavastus, töö telekanalites jms) põhjal otsustada, siis üsna isevärki noor, eakaaslastega võrreldes ehk liiga vana ja konservatiivnegi.

Vist aasta eest nähtud telelavastus, Toomas Vindi novelli järgi tehtud lühipala “Lilled Liliale” käsitles küll sama teemat, mis “Ränk ja Kilk”, tegelikkuse ja fiktsiooni vahekorda, kuid jättis võrdlemisi abitu mulje. Mäletan oma toonaseid reaktsioone: peategelase käitumine motiveerimata, visuaalse üleusaldamine.

“Rängas ja Kilgis” (või “Ränkkilgis”, huvitav, kuidas seda eesti keeles formuleerida? See on ka esimene etteheide, pealkiri võinuks vaimukam olla, vähem eestikeelne) seda ei juhtunud. Ei saanudki juhtuda, sest Tom Tykweri “Lola jooksu” meenutav esituslaad ei tinginud lähemat tutvumist tegelaste elu ja hingeeluga. Võis tunda ennast vabalt, polnud tarvis punnitada, polnud vaja mõista, võis lihtsalt muiata. Ning liikuda sulle ette antud rööbastel igavust tundmata filmi lõpuni. (Sulgudes tahaks siiski öelda, et “Lola jooks” hõlmas kuigivõrd ka karakteri varjatumaid külgi, kuigi oli ... jooks.)

“Rängast ja Kilgist” (kurat, on need kaks filmi või üks?) jäi mulje, et kõik on täpselt paigas. Ning et filmitakse just seda, mida filmida tahetakse. Sõna-sõnalt, kaader-kaadrilt. Siit ka teine, vist juba kolmas etteheide — “päris” filmis vist alati nii ei ole? Kuid kui rangelt võtta, siis polnud Mirme film ka mitte täismõõtu, pigem etüüd.

Millest seal siis juttu oli?

Minu arvates sõprusest, naistega (naisega) tehti rohkem nalja, ja oligi naljakas; sõprus oli tõsisem asi kui armastus. Kui üks sõpradest kõrghoone katuselt hõikab: “Kallis, miks sa ei tulnud...”, teine aga alt vastab: “Armastan sind rohkem kui elu!”, siis on vint just nii palju üle keeratud, et “mängust” on saanud “päris”. Ning seda hoolimata sellest, et korratakse stsenaariumi sõnu, mis tegelikult määratud naisele (tüdrukule), kuid mis tänu ajalõhele (ja näitlemise muutumisele eluks) nüüd justkui valesse suhu on sattunud. Seda võib võtta ka kui üht järjekordset Mirmele iseloomulikku sametmuiet (nii see päris lõpus ka realiseerub), kuid minu jaoks see nii ei olnud. Ning ma usun, et ka vaataja jaoks mitte: siirus on siirus, selle tunneb kohe ära. Kuigi öelda, et Mirme film oli just ja ainult sellest, oleks ilmne liialdus. Kuid laske ma liialdan, ärge nõudke mu käest tarkust ja filosoofiat, nendega võib kergesti alt minna, filmis eriti.

Üht asja tean ma küll — too stsenaarium, mille järgi sõbrad filmi tahtsid teha, oli vilets. Produtsent tegi õigesti, et selle tagasi lükkas. Nüüd on meil kehva mänguka asemel kobe kähkukas. Produtsent (Tõnu Aav) tahtis, et stsenaariumi muudetaks. Ka sellest poleks kasu olnud, lõputud ümbertegemised viinuksid lõpuks ikka sama tulemuseni. Mulle tuleb meelde, kuidas Mats Traat “Puud olid, puud olid hellad velled...” stsenaariumilepingu äärele lisas: “Palun teha film sellest, mis mul kirjas on! PS. Mitte teha filmi allveeujujatest!”

See irooniline postskriptum kehtib tänapäevani, muutusi ei tingi enam mitte ideloogia, vaid raha. Film on küll liitkunst, teda kannatab lõigata ja lappida, kahjuks ka kohitseda, kuid liigne stsenaariumi muutmine või ka takkajärgi “toimetamine” võib mõnikord anda kurva tulemuse. Mõistagi ei käi see ei Simmi filmi kohta, kes Traadi romaani põhjal filmi tegi, ega ka Mirme kohta. Kuid milleski ei saa kindel olla: näiteks Lars von Trier muutis oma stsenaariumi enne mitu korda ning tegelased tegid läbi põhjalikud ja õige arvukad metamorfoosid. Keegi ei saa teada, milline võinuks olla see film, mida kunagi polnud, kuid see, mis oli, — “Laineid murdes” — oli hea.

Ühes kohas teeb sõber sõbrale ettepaneku — jätame selle muuliepisoodi vahele, praegu on tähtis liikumine, ükskõik, kes keda taga ajab, peaasi kui tagaaetav teab, miks ta põgeneb.

Jälle üks vaimukas, filmitegemise olemust põhjani paljastav repliik. Kuid võimalik, et just filmimata jäänud muulistseenis oleksid tegijad hätta jäänud. Seal oleks tulnud peatuda ning, oh häda!, tegelased pidanuksid omavahel rohkem kui paar repliiki vahetama. Et miks me ilmas olemas oleme, miks meil elus nii hästi või halvasti on läinud jms.

Seda, kas Mirme sellega toime tuleb, näitab järgmine film.

Minu notabene on näitlejate kohta. Parimaks pean ma kassi. Kuidas ta küll suutis õige koha peal pikali visata! Millegi muu kui iseenda mängimist ei märganud ka teiste artistide puhul. Walter Benjamin on seda kino puuduseks pidanud. Kino on vaatajast eraldatud kaamera ja ekraaniga. Nõnda kaduvat näitleja aura ja oskused olla keegi teine. Aura ei saa olla miski muu kui see, millist osa näitleja mängib — Shakespeare’i Hamlet, Pirandello (samuti üks kinopõlgur) kuus autorit otsimas näitlejat. Vaid see on õige rikkus! Kino on Benjamini jaoks vaid mehaaniline reprodutseerimine, kus puudub ajalooline aeg ja kangelased, igaüks võivat ennast seal pidada peategelaseks ja tegijaks. Selle “targa” koha peal pean paremaks katkestada.“
Raudam, T. (2001). Etteheited, ainult etteheited! Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 59-61.