Roosa kübar (1963)

Tallinfilmi sünopsis

Film "Roosa kübar", mis valmis Lilli Prometi samanimelise miniatuuri järgi, jutustab inimestest, kelle ellu tungib sõda ka tagalas.
Režissöör Veljo Käsper (kellele see on diplomitööks) tõi esile sõja mõttetuse ja absurdsuse, lastes noorel tütarlapsel hukkuda ühe tühise roosa kübara pärast. Sest just seda kübarat päästes jääb tüdruk varingu alla. Kuid kübarat ei saa võtta ainult kübarana, pealegi tühisena, see on see viimane niit, mille järele tüdrukuke haarab, tunnetades kõige ilusa kadumist elust.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976, lk 298-303.

Fakte filmi saamisloost

Filmi ettevalmistusperiood kestis 29.01.-16.03.1963, tootmisperiood 17.03.-2.06.1963.

"Roosa kübar" filmiti Kaliningradis (Vene NFSV) 5.04-30.04.1963: varemetes linn, raudtee, park, Roosa kübara maja 2 varianti - maja enne ja pärast pommitabamuse saamist.
Tallinnas filmiti surnuaeda ja ešeloni.
Sisevõtted toimusid Tallinnfilmi paviljonis - Roosa kübara maja seest, Unistuste saal. Filmis kasutati lõike sõja-aastate kroonikast. 

Filmi maksumuseks kujunes 57 346 rbl.
Linastusluba: MB - 04837  (5. juuni 1963)

Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.788

Rollidesse kandideerijaid

Tütarlaps: Tiia Kriisa - 6 fotot, Juta Kulmet - 2, Merike Ruubel - 3, Tiiu Braun - 2, Helgi Funk-  2, Leinjärv - 3, Maret Kristal - 5, Olga Tšitšerjova - 2, Eneken Aksel - 3
Ohvitser: Peeter Tedre - 3 fotot, Ivalo Randalu - 3
Vanem naine: Linda Rummo - 6 fotot,  Ellen Liiger - 3, Herta Elviste-Eelmäe - 3

Allikas: Filmiarhiiv, fotoproovid A-178

Katkeid kunstinõukogu protokollist

Arhiivitoimikus on 18 lk-line protokoll filmi vastuvõtmisel toimunud arutelust Tallinna Kinostuudio Kunstinõukogus 1. juunil 1963:

S. Tiits: Mis selle filmi juures meeldis, on idee ise. See ilu mõistmise idee, ilust arusaamine.
Filmil on kaks lõppu. Üks on see, kui loobib kive tütarlapse pealt ära. Teine kord on näidatud, et tankid lähevad Berliini peale.
Näitlejate mäng ja teksti edasiandmine oli tõesti õõnes. Ei usu seda, mida nad räägivad.

I. Jeltsov: Püüan analüüsida oma tundeid. Kahju ainult, et neid ei ole...

K. Kiisk: Paratamatu saatuse käsi on juba filmi esimestest kaadritest mängus. See häiris mind. Meie teame, et sõda on kole, aga inimesed püüavad sõjas ikka rohkem ellu jääda, ei taha surra. ... Ma oleksin väga tahtnud näha naeratust selle tüdruku näol või kuulda tema naeru. ... Temas on tung ilu järele, kuid see ilu otsimine ei tohiks olla sentimentaalne ja nukker.
Me oleksime pidanud seda tütarlast omamoodi armastama hakkama, ta oleks võinud saada meie endi tütreks.

22. juuli 1963 - filmile anti teine kategooria.

Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.788