Labürint (1989)

Filmi valmimisest

Valmib lühijoonisfilmi ideekavand "Puur"
Valmib kinostsenaarium "Kui seda metsa ees ei oleks": 15.10.1987
Kinostsenaarium "Labürint": 25.02.1988
Režiistenaarium "Labürint": 2.03.1988
Filmi ettevalmistusperiood: 7.03. - 10.05.1988  
Tootmine: 11.05.1988 - 2.11.1989
Filmi üleandmine - 1. detsember 1989
Filmi maksumus - 52 500 rubla.

Linastusluba Nº 4/90 väljastati filmile 10.01.1990. aastal: Filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajatult. 
Rahvusarhiiv: ERA.R-1707.1.2847 Joonisfilmi "Labürint" stsenaarium, lepingud, aktid, kunstinõukogu protokollid;
ERA.R-1707.1.2847a  Joonisfilmi "Labürint" lepingud, aktid, eelarve.

Kunstinõukogu arutelult 5. detsembril 1989

Riina Ruus: "Tallinnfilmi" filmide hulgas on "Labürint" unikaalne nähtus ja seda mitte ainult tehnoloogilise lahenduse poolest. See on keeruline film ja võimaldab kahtlemata erinevaid tõlgendusi. Minu jaoks on "Labürint" ekspressiivne nägemus haigest ühiskonnast, sisevaade looduskaugest ja ebanormaalsest labürindist, mis alateadvuses peegeldub bürokraatide vallutusretkena kummalise, loomevõimelise rähnmehe universumisse - linnupuuri.Minu jaoks teadvustub kõik tegelikult filmi lõpus: kujund tagurpidi püramiid haakub filmi algusega ja kandub eelnevale. See on film inimeksistentsist tagurpidi püramiidis. Väga tugev, huvitav ja andekasfilm, küpse režissööri film.

Avo Paistik: Väga andekas ja hea film.

Priit Pärn: Tehniliselt on selliseid filme vähe tehtud. Põhiväärtus on tugev visuaalne külg, rütm. Kusagilt ei paista, et Mati esimene film. Annab laia mängumaa.

Hardi Volmer: Episoodid eraldi võetuna vapustavad, seosed jäid esimesel vaatamisel kohati ähmaseks. Kõrge väärtusega film. Tavaliselt kraabitakse mustale foonile. Värvituna filmilindile mina pole näinud. Suurepärane!

Rein Raamat: Siin on ülivõrretes räägitud. Tulemus üllatab, huvitavalt joonistatud ja helindatud. Kvaliteet on tundmatuseni muutunud. Hoopis teisel tasandil tehtud. Ei oska öelda, kas üles- või kõrvalehüpe - nihkes tehtud film.

Arvo Nuut: Ma ei suutnud imestamata jätta, sest see on inimvõimete piiril tehtud film, tehnoloogiat arvesse võttes. Sisu jäi kahvatumaks. Hea film, mida tahaks veel vaadata. Ma ei saa aru, kuidas see on tehtud.

Rein Raamat: Kas see on 35 mm peale tehtud film?

Mati Kütt: Jah.

Janno Põldma: Suur töö oli, minu roll oli suhteliselt väike. Jäi ainult imetleda.
Rahvusarhiiv: ERA.R-1707.1.2847 Joonisfilmi "Labürint" stsenaarium, lepingud, aktid, kunstinõukogu protokollid, lk 81-88.

Filmist ajakirjanduses

Tarmo Teder: "Aastal 1989 tuli Mati Kütt välja n-ö absoluutse autorifilmiga "Labürint". Mees tegi üksi omaette tüki: kraapis aasta jooksul 7000 kaadrit kuivnõeltehnikas positiivlindile, hõõrus värvi pragudesse, koloreeris ja filmis kujutised üle — tulemuseks üheksaminutine ekspressiivne mõistulugu. Pruunikas-rohelises toonis kiirete üleminekutega muundumised kujutavad ühe meesisiku eksistentsiaalset seiklust labürindisarnases keskkonnas. Faktuurilt graffiti-laadselt värelev lugu areneb hüplevalt, on kunstiliselt räpakas ühes toonis tervik, kus peategelase isik on amorfselt määratud ja tema kahestumine häguselt motiveeritud. Siseilma vastuolu on ägeda ahelreaktsioonina tühermaastiku valitud objektidega manipuleerimisele projitseeritud.
Mati Küti hilisematestki filmidest jääb kummitama karakterite ebamäärasus. "Labürindis" eristuvad selgemalt lendamise fenomen ja isetoimiva silma kujund, need motiivid korduvad Küti hilisemaski loomingus. "Labürindi" lõpu eel antakse vilksamisi planetaarset üldistust, sümbol-persooni dramaatiline fatamorgaana seiskub pea peale pööratud murenevaisse püramiididesse.
Mida see kõik täpselt tähendama peab, seda teab vaid režissöör."
Teder, T. (1998). Leebelt naeratleva mässaja 3+1 ehk Katse portreteerida Mati Küti animafilmiloomingut [filmidest “Monument”, “Labürint”, “Sprott võtmas päikest”, “Plekkmäe Liidi” ja “Põrandaalune”]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 44-46, ill.

Tiit Kändler: "Sotsialistliku sürrealismi meistrina teab hr Kütt, milline veetilk teeb oma töö. Ja nii annavadki «Labürindis» tiirutavad žilett-tiivulised Hitchcocki linnud, mõttetult loksuv mülkane meri, sihitute pursete taustal ekslevad parafiinrinnad või abivalmis lennumasinasse upitatav Pegasus pigem tausta. Annavad tausta, omamata sellist sotserootilist vulgaarsust, nagu evib kortsuvajunud telefonipostide rivil end nikutav nokamees — all pilvedest elustunud taeva.
Labürindi moodustab kogu see kütilikult hoogne väheke räpakavõitu sigrimigri, milles on sunnitud ekslema mitte ainult filmi protagonist, keda muuseas on võimatu leida, vaid ka vaataja, kes üldjuhul siiski leitakse.
Sestap ei söandagi kasutada «Labürindi» puhul selliseid kategooriaid nagu «loomevõime ja bürokraatia vaheline võitlus» või näiteks «ökoloogilise ja ekstensiivse sotsiaalmajandusliku süsteemi antagonistlik kollisioon».
Küti filmi puhul võib rahumeeli küsida seda, mis muidu pole kombeks: kui suur on üldse inimvaataja vastuvõtuvõime.[---]

Hämmastav, et hoolimata oma jõhkravõitu moondumistega täidetud virvarrist on Küti film siiski helge film. Seda toonitab muusika ja värvikäsitlus. Ikka sibavad Küti olendid päikesele vastu — nagu muuseas hüppaja Paistiku «Hüppes». Ikka sehkendab ennast kohale mõni napakavõitu kujuke, kes omal abitul moel lahendab liiga traagiliseks kujuneva olukorra. Ja kui siis kulminatsiooniks tühjendatakse õllekapatäis vikerkaart — siis saadki tunda vikerkaare maitset."
Kändler, T. (1990).  Pakub maitsta vikerkaart [joonisfilmist "Labürint"; ingliskeelne kokkuvõte]. Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 61-62, 95.

Jaan Paavle: "Asetaksin «Silmuse» ühele hindepulgale Mati Küti eks­pressiivse joonisfilmiga «Labü­rint». Toorfilmile sissekraabitud-maalitud eksperimentaalfilm on unikaalne üksnes juba teostuse laadi tõttu — meetod, mida professionaalid harva kasutavad. Millest-kellest-kellele teos loodud? Lühivastus oleks: ühe sajandilõpu üks lõ­pututest hoiatustest. Et see sa­jand viimaseks ei jääks. Meile. Mõned märksõnad-kujundid sellest labürindist: silmus, mil­le inimene ise endale teinud ja mida ise koomale kisub. Mees ripub köie küljes. («Tal­linnfilmi» animafilmides sage­dasti kohatav kujund, nagu ka monument, kukkumised, sur­nud alguspunkti tagasijõudmised jmt. — küllap stagnaajal lootusetust väljendavad sümbolid. Homo soveticus'e sündroomi väljendid.) /---/
Tõsisemalt järele kaaludes aga avastame, et vaid mõnes teoses («Silmus», «Labürint») on tunda kunstniku valu, väljapääsuotsingut, filosoofilist alget.
Paavle, J. (1990). Kas peatus tõusuteel...või? [1989. aasta animafilmidest]. Sirp, 5. mai, lk 7.

A. M. Orlov: "Ekstsentriline on ka Mati ise, pärast vintsket ja löövat "Labürinti", mis on  joonistatud filmilindile ja meelega tehtud  järskude liigutustega Švankmajeri "Vaikne nädal majas" vaimus, teeb ta poole tunni pikkuse ja üpris monotoonse filmi "Sprott võtmas päikest", milles on staatilised plastilised tegelased ja lõpmatud aariad. Kuidas pidada kahte nii erinevat filmi ühe autori  tööks? Ja kuidas üldse leida ühinenimetaja eriilmelistele eesti filmidele? Kuidas seletada kogu seda sürrealismi ja kinetismi, kõiki neid žiletiterasid keele peal ja silmas, koljusid läbivaid auke, itaallasi-grusiine ja vene  naisi võõrapäraste nimedega, filmi mahamängimist otsekui oleks see hästi läbiuuritud maleetüüd – ja samal ajal suundumust filmi tõelise mõtte lõplikule mitteverbaalsusele?"
Orlov, A. M. (1996). Eesti animafilm ja eesti anima: subjektiivseid tähelepanekuid, žiletitera keelel [ülevaade, tõlge raamatust “Animaator i jego anima”, Moskva, 1995]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 43-56, ill.

Chris Robinson: "Mati Küti teine film oli "Labürint" (1989). Meeletu ja räpase atmosfääriga - filmilindile kraapimise tehnikas tehtud, palavikuliselt ringi tormavate kasutute tegelastega - "Labürint" uurib (nagu võib pealkirjastki arvata) lõksusattumise ja sihituse teemat nüüdisaegses maailmas. [---]
Kui kangekaelsus kõrvale jätta, on Kütt kahtlemata üks maailma huvitavamaid ja uuendusmeelsemaid animatsioonikunstnikke. Tema rännakuid inimhinge sügavusse vürtsitab hingestatud segu klassikalisest filosoofiast ja absurdihuumorist ning sellega kaasneb jätkuvalt põnev, stiililiselt ja tehniliselt nüüdisaegne lähenemine, mis ühendab klassikalise maali piksilleerimise, lamenukktehnika ja kolmedimensioonilise tehnoloogiaga."
Robinson, C. J. (2010). Kork lendab pudelilt. Mati Kütt. Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 200-208.

Vastab Mati Kütt

Debüteerisid režissöörina 1981. aastal koos Heiki Ernitsa ja Valter Uusbergiga kolme mehe kassetis "1+1+1", iga mehe filmi pikkus oli kolm minutit. Sinu "Monument", nii palju kui mäletan, on ühiskonnakriitiline lugu. Joonistasid tollal päris tihti karikatuure, lähtus film nendest.
"Monument" on tõesti ühiskonnakriitiline. Leonid Iljitš elas veel; film oli aja peegelpilt. Aastal 1981 polnud vaja olla eriline karikaturist, elu ise oli üks karikatuur.

Järgmine film "Labürint" tuli aga alles kaheksa aasta pärast. Miks nõnda pikk vahe?
Puudutasin juba varem pisut seda teemat. Eks see johtus ikka sellest, et Raamatul olid omad paid poisid, kes võisid lavastada. Ja vahest polnud ma ka veel päris küps selleks teoks. "Monumenti" tehes oli ju Raamat filmi konsultant. Ta ei saanud aru, et mina tahan liikuda nii sisus kui vormis koomiksi suunas. Tema püüdis aga teha sellest oma filmi. Ma julgesin oma nägemust kaitsta ja see võis olla peapõhjus, miks ma ei olnud tema paipoiste nimekirjas.

"Labürindi" puhul kraapisid nõelaga positiivfilmi lindile umbes 6000 joonist, koloreerisid ja lasid kujutised üles võtta. Mujal maailmas on niisugust meetodit küll varemgi kasutatud, kuid ilmselt mitte viimastel aastakümnetel. Heie Treier on sinu "Plekkmäe Liidit" arvustades avaldanud kahtlust, kas selline töömahukus on otstarbekas praegusel ajal, kus abivahenditena võib arvuteid kasutada. Milline on sinu puhul üldse animafilmi vormi, teostuse ja jutustatava loo vahekord?
Loodan, et Heie Treier on vahepeal kasvanud ja teab nüüd arvutiprogrammidest veidi rohkem. Hea meelega kasutan arvutit, kui tast on abi. Tihti on aga nii, et mõnede keeruliste kujundite sisestamine ja töötlemine nõuab arvutilt palju rohkem aega, kui see käsitsi ära teha. Näiteks tahtsin kasutada arvutit filmis "Põrandaalune", et juba maalitud maaliseeriast võtta arvuti abiga lahti kujundid, mida tahtsin animeerida, et neid foone mitte uuesti käsitsi maalida. Kuna filmi eelarve ei võimaldanud arvuti soetamist ega rentimist, tuli ikkagi käsitööga tegelda. Iga kord ei ole põhjused mõistuse puudumises. Mis aga puutub vormi, siis eks iga autor võtab talle kõige sobivama vormi oma loo jutustamiseks. Ja kas üldse iga teos peab olema jutustav? Vahest ei pea olema. Maailmas eksisteerib ka abstraktne kunst.
Teinemaa, S. (2001). Vastab Mati Kütt [režissöör oma loometeest ja filmidest, sh.“Labürint”]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 2-12, fotod.

Miks on Mati Küti animafilmid kasutatud tehnikate poolest nii erinevad ?
Maalikunstis on olemas maneristid, kes jäävad oma leitud tehnikate raamidesse. Mina kardan ohtu stagneeruda. Mind huvitavad uued materjalid. Neis on nii palju huvitavat. Nad sunnivad sisuliselt revideerima oma seniseid meetodeid. Tahan katsetada, mida annab teha ja mida ei. Tahan erinevaid tehnikaid kokku miksida.
Laasik, A. (2011). Mati Kütt: Dalí vuntsidega sürrealist [intervjuu animarežissööri ja kunstnikuga, ära märgitud režissööri filmograafia ja iskunäitused]. Eesti Päevaleht, 22. jaan, lk 11-12, fotod.

filmi valmimisest
Filmi ettevalmistusperiood: 26.02. - 17.05.1968
Võtteperiood: 18.05. - 18.09.1968
Montaaž: 19.09. - 21.10.1968
Filmi üleandmine - 21. oktoober 1968
Filmi maksumus - 53 500 rubla.
Linastusluba nr MB-10602 väljastati filmile 17.11.1972. aastal: Filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajaga kuni 01.03.1973. 
Filmiarhiiv, toimik nr 1943. Nº
ERA.R-1707.1.1055