Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Külalised (2002)

Sisukokkuvõte

Dokumentaalfilm eesti soost välisluurajate elust ja nende missioonist 50ndate aastate Nõukogude Eestis.

Ekraanile jõuavad lood vähestest ellujäänud eesti meestest, kes tulid pärast Teist maailmasõda Nõukogude Eestisse lääneriikide kasuks luurama. Enamik siia saadetud agentidest hukkus, suur osa peeti kinni ja saadeti vangilaagrisse. Osa saadeti topeltagentidena tagasi ja vaid väike osa luurajatest jäi ellu, et nüüd kaamera ees toonaseid aegu meenutada. 1943. aastal soomlaste loodud luureorganisatsioon Haukka hakkas ka Eestis tegutsema, kuid 1944. aasta juulis tehti saatuslik viga, üks Haukka esindaja informeeris luuregrupi tegevusest ameeriklasi ja britte, kes pidasid vajalikuks sellest oma nõukogude liitlastele teatada. 1945. aasta alguseks oli Haukka organisatsioon hävitatud, võrk NKVD poolt üle võetud. Ei Lääne luure ega väliseesti esindajad teadnud suurejoonelise luuremängu algusest midagi. Konks neelati alla ja 1940ndate lõpuni kasutati Haukka meeste aadresse, taipamata, et need on nõukogude luurajatega asendatud. Filmis jälgitakse Rootsi, Inglise ja USA luuretegevust Eestis pärast II maailmasõda. Rootsi uuriv ajakirjanik Peter Kaldhammar selgitab Rootsi luure motiive ja värbamistatikat ning möönab, et vaevalt Eestisse saadetud mehed, enamikus amatöörid, mõistsid olukorra äärmist ohtlikkust. Üks vähestest ellujäänud luurajaist, Evald Hallisk ehk Habe või Josse meenutab, kuidas ta üle mere toodi ja siin kohe sisse kukkus, kuna ta tulek oli teada.

1951. aastal võtsid inglased aina äpardunud luuramise rootslaste käest üle, operatsiooni koodnimetuseks sai Džungel. Filmi idee autor ja konsultant Erik-Niiles Kross selgitab, et väljaõppe juhiks oli kindral Alfons Rebane, kes hakkas koolitama antikommunistidest eesti sõjamehi. Raimund Jantra alias Alexander Koppel ehk inglise agent Harri selgitab, kuidas ta värvati. Samuti Voldemar Kiik ehk Philip King, kellel õnnestus ühena vähestest tagasi Läände pääseda. Inglise keeles räägib oma lugu Nikolai Urm ehk Albert Saar, agendinimega Albert. Kaamera ette on saadud rääkima ka toonane NKVD agent Riks, kelle nägu on kaadris hämarusega kaetud. Riks ehk Endel tunnistab, et oli julgeoleku operatiivvolinikuna nõus püüdma Inglise spioone kehastudes ise metsavennaks. Riksi peamine mure seisnes selles, et ise vahele ei jääks, et ei annaks mõne ebakohase nõukoguliku sõnaga, mängu ära. Libametsavend Riks ei tunne oma reetliku rolli pärast kahetsust ja süüdistab pigem kõrgeid poliitikuid, kes temasuguste etturitega oma suuri mänge mängisid.

Baltimaadesse saatis oma agente ka Ameerika luure. Berliinis malemängu uuriv Viktor Van Jung, kunagine CIA agent Van Damme meenutab kahe eesti mehe saatmist Nõukogude Eestisse. Ameeriklased ei kasutanud kiireid torpeedokaatreid, vaid harrastasid langevarjudega käratut sissemaandumist. Kahel luurajal õnnestus kaks kuud Eestist infot koguda ja seda välja saata, ent siis kukkusid ka nemad kinni. Nendega seotud kunagine CIA kaastöötaja Ats, vahepeal GULAGist läbi käinud hallipäine Robert Hamburg räägib enda värbamisparadoksidest. Filmis toodud kangelaste mälestused on sobitatud haaravate sündmuste kirjeldamise teenistusse ning on suudetud avada kogu traagiliste lugude inimlik aspekt, ajastu iseloomulik mõttelaad inimeste puhul, keda ajalugu lahutas erinevatesse kastidesse, saatustesse, poliitilistesse süsteemidesse. Unikaalsed intervjuud on kokku seotud kroonikakaadrite ja tollaseid sündmusi kirjeldava mängufilmi “Kutsumata külalised” abil.