Avaleht » Filmiliigid

Külalised (2002)

Dokumentaalfilmid Kestus: 50:25

Huviinfo

Info filmi lõputiitrites

ROOTSI LUURE 1948-1951

Igor Eplik, „Max“ - tapeti vahistamisel

Lembit Ustel, Aksel Pors, Priidu-Friedrich Põld ja Kreums - tapeti tulevahetuses piirivalvuritega

Harri Vimm, „Villi“ - surmaotsus

Joann Maltis, „Joonas“ - 25 aastat sunnitöölaagrit

Evald Hallisk, „Habe“ ehk „Josse“ - 25 aastat sunnitöölaagrit

Endel Unt, „Susi“ - vahistati ja värvati ümber

Endel Suuster, „Niksi“ - vahistati ja värvati ümber

Olaf Leola, „Ermo“ ehk „Gunn“ - vahistati ja värvati ümber

 

INGLISE LUURE 1951-1955

Kornelius Meier, „Gustav“ - tapeti vahistamisel

Leo Audova, „Ants“ - surmaotsus

Eerik Hurma, „Georg“ - surmaotsus

Mart Männik, „Otto“ - vahistati ja värvati ümber

Nikolai Urm ehk Albert Saar, „Albert“ - saadeti „pimesi“ tagasi Inglismaale

Raimund Jantra ehk Alexander Koppel, „Harri“ - vahetati välja KGB agendi vastu

Voldemar Kiik ehk Philip King - pääses tagasi Inglismaale

 

AMEERIKA LUURE 1954

Hans Toomla, „Artur“ - tapeti vahistamisel

Kalju Kukk, „Karl“ - surmaotsus

Robert Hamburg, „Ats“ - 25 aastat sunnitöölaagrit

 

Arvamusi filmist

Toomas Kümmel: „Filmis “Külalised” on huvitav teema, mis on ka suurepäraselt välja mängitud. On nähtud tõeliselt vaeva, et üles otsida kolme riigi luureorganisatsioonidega seotud inimesed, kes omaaegsetes sündmustes vahetult osalesid. See on midagi, mida võiks allikatega töötamise eeskujuks tuua ükskõik missugusele eesti kirjutavale või rääkivale ajakirjanikule. Ilmselt on selles kõiges väga suured teened ka filmi idee autoril Eerik-Niiles Krossil. Selle töövõidu taustaks tuleb ju meenutada, et väga vähesed Eestisse saadetud agendid pääsesid tagasi Läände. Ning kõigi selliste lugude alaline häda — tollaste sündmuste tunnistajate puhul on alati oht jääda hiljaks. Mulle teada olevalt oleks nii juhtunud ka selle filmi puhul, kui alustatud oleks näiteks aasta hiljem. See fakt tõstab vaadeldava filmi isegi kõrgemale tavadokumentalistika meistriteose staatusest Eesti ajaloo dokumenteerimise seisukohalt.

Tegelaskujude esitamist kroonib tõeline pärl — intervjuu endise KGB operatiivvolinikuga, kes sõjajärgsetel aastatel metsavenda mängis ja Lääne suuri luureteenistusi lollitas. “Sellist viha küll ei olnud, et löön ta kohe mättasse, ei olnud,” ütleb KGB-lane “Riks” filmis. Teisalt kirjeldab Eestisse saadetud luureagent, kuidas legendaarne Alfons Rebane neid Inglismaal värbas: ”Sinna minna ja tagasi tulla on nagu bussisõit.” Filmis toodud kangelaste mälestused on sobitatud väga hästi ühe haarava ja huvitava sündmuse kirjeldamise teenistusse, kusjuures on suudetud avada ka kogu traagiliste lugude inimlik aspekt, ajastu iseloomulik mõttelaad inimeste puhul, keda ajalugu lahutas erinevatesse kastidesse, saatustesse, poliitilistesse süsteemidesse.

Omaette saavutuseks tuleb kindlasti pidada unikaalsete intervjuude oskuslikku kokkusidumist kroonikakaadrite ning tollaseid sündmusi kirjeldava mängufilmi “Kutsumata külalised” abil. Kena võte, mis seob kogu loo tervikuks.“ /---/

Loe arvustuse tervikteksti:
Dokumentaalfilmi külalised puhul on tegemist ...
Kümmel, T. (2003). Sinna minna ja tagasi tulla on nagu bussisõit. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 108-110.


Andres Laasik: „Uus tõsielufilm “Külalised” toob ekraanile vähesed ellujäänud mehed, kes Eesti vabanemise lootusest ajendatuna tulid pärast Teist maailmasõda siia lääneriikide kasuks luurama. Ehk siis Eesti oma James Bondid, näidatuna pensionipõlves. Filmi lõpukaadritest läbi jooksev statistika räägib aga Bondi-klišeede mittekehtimisest. Enamik Eestisse saadetud agentidest hukkus, suur osa peeti kinni ja saadeti laagrisse. Osa saadeti topeltagentidena tagasi ja vaid väike osa luurajatest jäi ellu, et nüüd kaamera ees meenutada tehtut.

See polnud sugugi maailmapäästmine, vaid lihtsate strateegiliste andmete kogumine, mida õnnestus läände saata vaid mõnel üksikul õnnelikul juhul. Ja ometi on need mehed James Bondid, vähemalt oma sisemise väärikuse ja siira patriotismi poolest. Nõustuda tuleb Saksamaal CIA agente koolitanud Viktor Van Jungiga, et Eestisse saadetud mehed “armastasid väga oma kodumaad”.

Õigus on ka varjus rääkival KGB-mehel Riksil, kelle arvates olid nii siia saadetud luurajad kui ka nendega kassi-hiirt mängivad libametsavennad vaid etturid suurriikide suures poliitikas. Riksi tumeda kuju ekraanile toomist võib pidada tegijate suureks saavutuseks. Aga just KGB mehe olemasolu tekitab filmi elava rindejoont ületava dialoogi.

Film püüab vältida klišeesid ja stereotüüpe. Nii ideoloogilisi kui ka kinematograafilisi. Selle sangarite ja antisangarite romantiline loomus (igal juhul erinev) tuleb inimestest välja loomulikul moel, tekitades fotograafiliselt tõese dokumendi. “Külalised” on edaspidi juba autentne materjal ajaloolastele, sisaldades asjaosaliste tunnistusi. Filmi autorid on hea dokumentalistika kohaselt osalised ajaloo talletamises.“ /---/

Loe arvustuse tervikteksti:
Eesti Bondid vanaduspuhkusel - Eesti Päevaleht
Laasik, A. (2002). Eesti Bondid vanaduspuhkusel. Eesti Päevaleht, 25. veebr, lk 13.


Tarmo Teder: „Üldiselt paistab, et “Külaliste” režissöörid – filmitootmise asjatundja Piret Tibbo ja BBCga koostööd teinud Rein Kotov püüavad järgida uuriva filmidokumentalistika malli, lastes jutustada samal ajal põnevat lugu. Kuid neist kildudest, kus igal seigal ja detailil on üldpildi suhtes suur tähtsus, pole kerge mosaiiki kokku panna. Raske on viiskümmend aastat hiljem kuuest-seitsmest ellujäänud vanamehest midagi efektset ja erku välja meelitada, seetõttu on proovitud filmile tiheda montaažiga vereringet sisse pumbata. Filmikunsti kui sünteetilise ja rikka muusa arsenali demonstreerib igasugustest arhiividest hangitud filmilõikude, ajalehtede, laulude jms. audiovisuaalne palett.“ /---/

Loe arvustuse tervikteksti:
Luurepilti laiemale publikule - Sirp
Teder, T. (2002). Luurepilti laiemale publikule. Sirp, 1. märts, lk 16.


Erkki Bahovski: „Luure on ikka inimeste meeli erutanud ja selle teema ümber on hõljunud mingisugune romantiline saladuse loor. Sestap on iga luureteemalise filmi, raamatu, artikli jne eel ootused alati kõrgeks aetud.

Ka «Külalised» algab paljulubavalt, püstitades kohe intriigi - rootslased ja inglased olid huvitatud informatsiooni saamisest Baltimaadest, siia saadetud eesti agendid aga oma kodumaa vabastamisest.

Palju on ju räägitud sellest, kuidas siinsed metsavennad ootasid, et lääs tuleb kunagi appi, ja et alles pärast Ungari ülestõusu mahasurumist see lootus vaibus.

Paraku jääb põnevalt alanud intriig soiku, vahepeal sumbub film lihtsalt meenutusteks-mõtisklusteks. Võibolla õnnestunuks saada kommentaar ka mõnelt Briti ajaloolaselt või eksluurajalt? Teisalt tulnuks siis seda teha ka KGB poolelt, piirdumata tavaagendiga, kes «Külalistes» inkognito esineb.

Agentide meenutustes on muidugi põnevaid detaile - ses mõttes pakub «Külalised» üht-teist ka ajalooallikana. Kuid luure juba kord on säärane valdkond, et lõplikku tõde ei saagi pahatihti teada. Kui lõplik tõde üldse olemas on.

Paradoksaalsel kombel aitab «Külalised» mõista ka hilisemat nõukogude aega. Seda, miks Nõukogude piirivalve 1970ndatel ja 1980ndatel piiritsoonis paranoiliselt käitus ja miks kohalikel elanikel oli kodukohas liikumise keeld.

1940. aastate teisel poolel ja 1950. aastate alguses oligi võimalus, et randub paat, kust ilmuvad relvastatud agendid. Eks olnud Nõukogude piirivalve ja julgeolek sellest ajaloost teadlik, küll aga mitte rahvas, kellele Nõukogude üksuste nuuskimistöö kippus kohati nalja tegema.

Filmi teine pool läheb paremaks, endised agendid jõuavad mõtiskleda ka eetiliste küsimuste üle, tehes seda väga lihtsal moel. Kas agendi elus saab üldse mõelda reetmisest? Või oli see lihtsalt oma elu ja enda omaste hoidmine? Või ka parema tehingu sõlmimine?

Palju annavad ka kaadrid Suurbritannias elavate eesti soost eksluurajatega, kellest suur avalikkus Eestis ilmselt midagi ei teadnud.

Muidugi jääb kummitama Eesti lähiajaloo põhiküsimusi, mis tegelikult vaevab meid tänase päevani - eestlased eestlaste vastu.

Teine maailmasõda oli selle elav tõestus ja nähtud dokumentaalfilm demonstreerib, et rindejoon jooksis eestlaste vahelt läbi ka pärast sõda.

Kas see rindejoon on olemas ka praegu, seda küll ei tea. Päriselt ta siiski vist kadunud ei ole, miks muidu ei julgenud endine KGB agent avalikult oma nime all esineda.“

Bahovski, E. (2002). Salajane rinne püsib rahva meenutustes alles. Postimees, 23. veebr, lk 15.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm