Avaleht » Filmiliigid

Kutse igavesse linna (2003)

Dokumentaalfilm Kestus: 52:00

Huviinfo

Katke Kristel Schwede intervjuust Rein Raamatuga

Kristel Schwede: Olete teinud filme nii kunstnikest (Enn Põldroos, Kaido Ole, Jaan Elken, Valdemar Väli, Evi Tihemets jpt), näitlejatest (Mikk Mikiver), kirikumeestest (Kalev Raave, Einar Laigna) kui äriinimestest (Jaan Manitski). Kuidas te filmikangelasi valite?

Rein Raamat: Einar Laignaga oli jälle nii, et ta on väga hea loengupidaja. Loengu salvestamine pole aga film. Ütlesin seda ka talle. Mees mõtles veidi, avanes ja siis saime päriselt filmi tegema hakata. Nii need filmid valmivad. Alati ei ole kõik kohe alguses paigas.
Schwede, K. (2010). Elame nii kiiret elu, et pole aega vanaks jääda! [Intervjuu Rein ja Helvi Raamatuga]. Elukiri, 7. juuli, foto.

Filmist kriitiku pilguga

Ervin Õunapuu: „Rein Raamatu dokfilm portreteerib kaitseväe peainspektorit Einar Laignat. Linateos mussolinilikust sõjaväelasest on nõrganärvilistele sobimatu. Rein Raamatu filmi “Kutse igavesesse linna” avastseenides jalutab alleel mõistatuslik tegelane mustas: mantel, kaabu, kinnastatud käed ja suletud vihmavari.

Parun? Ülemteener puhkehetkel? Must jõud? Ei, hoopis vaba talupoeg Einar Laigna, kes kärgib nagu Palmse pärisomanik: “Kultuure ja riike loovad kindlad inimesed, need, kellel on sünnipärased anded! Õiglus ja härrasmehelikkus!”

Kompromissitu sõjamees

Tegijate tahtel viskleb Laigna ajas ja ruumis nagu kehastunud kinnisideede pundar; pole vahet, kas tema ihu katab villane mantel, sõjaväevorm, preestrikuub või sepapõll – vaataja ees kõrgub Jeesuse sõjamehe võrdkuju, kes enda sõnul pole aegade algusest allunud kellelegi ega tunnista mingeid kompromisse. Tema elu juhib providentia – jumalik ettemääratus. Filmi esimestel sekunditel arvasin, et tegemist on eriti peene farsiga, ent kuulates peategelase esimest monoloogi Bernini sammastikus, asendus naljatuju kestva ängiga.

Automaadiga relvastatud Laigna, kiiver peas, annab turmtuld olematu vaenlase pihta. Kuulid tungivad tellisseina, kuigi tundub, et kaitseväe peainspektor sihib kindlat sihtmärki. Mida või keda? Vastust teab vaid sõjard ise, kes raporteerib: “Tuli seis! Relv kontrollida! Veel kord! Proovilask! Relv kontrollitud!” Hiljem kabinetis demonstreerib ta kiivrite kollektsiooni ja selgitab üht oma lemmikut silitades: “Kõige tähtsam on pea! Mõistus, millele peab kõik alluma, sellepärast peab pead kaitsma!”

Üks kummastavamaid episoode filmis on mõõga sepistamine: pimeduses ühinevad Meister, Tuli ja Mõõk kui Kolm-ainsus. Hilisem rituaal katedraalis on nagu jampslik unenägu kurat teab kellest või millest: terariista pühitsemine; ladinakeelne ülistuslaul, kirevad kostüümid ja sundasendis inimesed.

Eestlane ei tunne juhti

Üks armeemundris koguduseliige saab korralduse hakata elama koos külmrelvaga nagu mees ja naine. Meister teatab, et mõõga nimi on Suur Toomas (!), univormis õnnelik osadusselangenu suudleb mõõgatera ja annab altari ees tõotuse. Absurdne akt leiab aset Eesti Vabariigis aastal 2003 m. a. j.

Sumadan käes ja sutaan üll, kõmbib Einar Laigna sihitult Roomas Peetri platsil ja sellega piirnevatel tänavatel.

Film pungil kurjusest

Jõudes Panteoni kupli alla, ülistab ta katoliiklikku kunsti ja mõnitab eestlasi, kes ei taipavat midagi tõelisest elust ega kultuurist. Laigna kütab end üles ja ähvardab: “Häda rahvale, kes oma juhti ära ei tunne! Isikud teevad ajalugu! Rahvas on ainult materjal juhi käes!” Ta demonstreerib illustreeritud kalendrit, mille kaanelt vaatab vastu Benito Mussolini nägu; sarnasus on märkimisväärne, ja mitte ainult füüsiline. Filmi finaalis on ähvardusele ka ühemõtteline illustratsioon: Laigna pigistab hõõguva raudvarva sepapihtide vahele ja keerab mitu vinti peale. Mõnuga.

Dogmad ja hüpoteesid lõikuvad karismaatilise religiooniagressori peas nagu mõõgad, hakkides maailmapildi vajalikeks raasukesteks: kord väidab kangelane, et ta pärineb antiikajast, räägib marmorsammastest ja lehvivatest tuunikatest; järgmisel hetkel kuuleme kohtumisest salajesuiidiga ja imelistest reisidest Nõukogude Venemaal. Vähem tähelepanuväärne pole ülestunnistus, kuidas kaks poola jesuiiti teda Vilniuses lihvisid ja kuidas ta sattus põrandaalusesse moraalisüsteemide rakendamise võrratusse maailma.

Moraaliteoloog põrutab: “Kui sa ei taha, et sulle halba tehakse, ära tee teistele head!” Film on pungil, lausa rebenemiseni täis hämarat kurjust, mis tipneb ülestunnistusega sabaga tegelasest, kes olevat Laigna kõigi võitude innustaja ja organiseerija. Psühholoogilise ohufilmi montaaž on meistriklass – tunnen end oimetuks tümitatud tühikuna. Lastele ja nõrganärvilistele ei soovita.“
Õunapuu, E. (2004). Einar Laigna: Eesti oma Duce. Eesti Päevaleht, 14. apr, lk 16.

Tarmo Teder: „Rein Raamatu täispikka dokumentaalfilmi võiks määratleda totaalseks portreefilmiks, kus üle režissööri tehtu kõneleb dünaamiliselt jõuline, vaimline, tahteline ja mitmeplaaniline Einar Laigna. 52minutilises filmis võib eristada nelja-viit läbivat teemat ja tegevuskeskkonda, milles peaosaline soleerib. Eesti kaitseväe peainspektor Einar Laigna võtab vaheldumisi sõduri, preestri, filosoofi ja võluri, vähem kuninga ja käsitöölise, natuke ehk ka kurvastaja, aga mitte kunagi narri hoiaku. Kuigi paradoksaalselt võib ta kokkuvõttes paista just ülimalt tõsise narrina. Pole kahtlust, et Laigna on paljutalituslik ja enesekuvandis üpris täiuslik isiksus, kes näib maiselt peaaegu kõiksena, kuid filmist paistis selgesti ka aristokraadi hoiak, vähem eristus sensitiivne, seletavalt meditatiivne loodusvaatleja. Selgesti tuli välja vastuseis labasele rahvaühiskonnale ja massikultuurile. Vaimupiitsutava Laigna isepäiselt julge ja mõneti kindlasti ka ässitav kriitilisus tekitab ohutunnet ja kartust ka Eesti koorekihis ja intellektuaalses eliidis. Einar Laigna pärineb väidetavasti vabade talupoegade soost, kus valitses saksa kultuuri õhustik. Hiljem on ta meeletu töö ja sihikindlusega teinud endast väga tahtelise, maailmateadliku ja ebastandardse isiksuse, kes kehtestas end veenvalt ka vaadeldavas dokumentaalfilmis, millest saadud muljeid jagavad Mart Nutt ja Jaan J. Leppik.

Loe edasi:
Mõõgaga kirikus ja Spinozaga sõjakoolis - Sirp
Teder, T. (2004). Mõõgaga kirikus ja Spinozaga sõjakoolis [poliitikud analüüsivad Eesti kaitseväe katoliiklasest peainspektorist Einar Laignast tehtud täispikka dokumentaalfilmi "Kutse Igavesse Linna"]. Sirp, 27. veebr, lk 17.

Olev Remsu: „Tavavaataja on kindlasti haaratud Laigna kütkestavast isikust, ta peaks pisiasjade kallal norimist lausa kohatuks. Mis te urgitsete, parem tundke mõnu! Ja muidugi on tavavaataja suhtumise kujundanud Rein Raamatu režii, mis püsib ainuõigel konstruktsioonil — sisuliselt on tegemist  autoportreega, kogu filmi tekstiline osa püsib Laigna monoloogil. Vahest on autori vastutusest kõrvalehiilimine, ei ole tahetud sekkuda?

Ja ikkagi on autori näiline eemaldumine täistabamus kahes mõttes. Esiteks on see jumala karakteripärane. Asjaolu, et Laigna avameelselt ning pikalt-pikalt endast räägib, iseloomustab teda paremini kui jutt, mida ta räägib. Ei mingit dialoogi, ainult üks kõikehõlmav monoloog, millest hoovab eneseusku ja totaalset enesekindlust! Teiseks on Laigna tõepoolest hea jutustaja, tal on isikupärane kõnemeloodia, iseloomulik miimika ja žestikulatsioon.

Igatahes on meeldiv, kui keegi ei tee katsetki omakasupüüdlikult kavaldada ja vingerdada, vaid ütleb otse, mis ta maailma asjadest arvab. Laigna meeldivaimaks jooneks on see, et ta ei soovigi kellelegi meeldida, ning Raamat on selle harva esineva omaduse täpselt ja neutraalselt meile edastanud.“

Loe arvustuse täisteksti:
einar laigna: häda rahvale, kes oma juhti ära ei tunne
Remsu, O. (2004). Einar Laigna: Häda rahvale, kes oma juhti ära ei tunne! Teater. Muusika. Kino, nr. 8-9, lk 132-134.

Lisalugemist:

Laigna, E. (2005). Keda me kasvatame, kas küünikuid või riigikodanikke? Kultuur ja Elu, nr 4, lk 4-7.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm