Avaleht » Filmiliigid

Pääsemine (2002)

Mängufilm | Põnevusfilm Kestus: 18:20

Huviinfo

Autorid ise oma filmist

Sisukokkuvõte

Retsidivist Borissil õnnestub vanglast põgeneda fekaaliveoauto tünnis - koos kõigega, mis seal hulbib. Teel ootavad relvastatud kurjategijad, et Boriss tünnist välja õngitseda. Kuid täna sõidab auto teist teed. Tünni täidetakse taas ja hingamisruum tünni laes on napp - ja mida seal hingata ongi! Borissil õnnestub kurvides loksuvas mustuses raskustega pinnal püsida. Aeg venib, hais on kohutav, päästjaid pole. Lõpuks kaotab Boriss mürgiste gaaside sees teadvuse. Põgeneja siiski ei upu, sest samas auto tühjendatakse ja sibi sõidab uuele ringile. Boriss tuleb tühjas tünnis teadvusele ja usub, et auto on peatunud seal, kus ta lastakse vabadusse. Siin peab ta välja pääsema, siin oodatakse teda! Tünn avatakse………
NB! Tegemist on tõestisündinud looga, mille jutustas Ämari vangla direktor Gunnar Bergvald.
EFSA andmekogu.

Nägemus

Plaanis on filmida kiire ja intensiivne lugu, kus on pinge, kergus, ootamatus, usutavus. See on eesmärk.
EFSA andmekogu.

Filmist kriitiku pilguga

Jaanus Kulli: „Pealkiri ütleb kõik. See on film pääsemisest. Vangla müüride vahel sibimasina tsisternist välja roniv Boriss (Tambet Tuisk) vajub sillutisele kui üks suur sitahunnik ning tajudes viimaks pääsemist tagasi ellu, rühmab käega üle silmade ja veab pasakarva näole säravvalge naeratuse. Selline eksistentsialistlik, lausa Camus’ laadis stseen siis filmi lõpus, illustreerimaks elu oma absurdsuses.
/---/
Vanglaametnikud eesotsas Peeter Tammearuga oleksid justkui kuskilt halvast ameerika vanglaseriaalist maha astunud. Tursked ja tugevad ropu suuga sellid, kes  oma madalaid instinkte päevast päeva kinnipeetavate peal välja elavad ja kes üle koduukse astudes, mille taga seisab pudrunuiaga naine, on murust madalamad. Kuidagi hästi ühte väravasse on need tüüpvalvurid välja joonistatud.
Vangide galerii on tuduvalt huvitavam. Alustagem peategelasest Tambet Tuisust, kes on väga fotogeeniline ja jääb meelde ennekõike sellepärast. Paraku Tuisu pingestatud nägu ja vilavad silmad ei kanna välja sisemist psühholoogilist joonist.
Tundub, et Rein Oja Arkadi on kõige kauem istunud ja kõige tegijam selles kongis. Ainuüksi vestlusest vangivalvur Tammearuga jääb mulje, et see mees võib pruukida suud enam kui mõni teine. Ja loomulikult, kui kongis on oma kuningas, siis peab olema ka narr, keda mängib Erki Laur ja kes loomulikult on igaühe tõugata-lükata. Tegelikult on kõige põnevam persoon selles reas Aivar Hunt, kelles on midagi pahelist ja kes kõige orgaanilisemalt sellesse maailma sobib.
Ago Andersoni sibi, vist Jorss nimi, on väga tõetruu. Ja filmi parim koht on kahtlemata kaadrivahetus sita sees hulpivast Borissist sohver Andersonile, kui mees autoroolis innukalt võileiba haukab, termosest kohvi peale rüüpab ja seda pintsaku reväärile loksutades toob kuuldvale siira hüüatuse: “Oh, shit”. Sõnamäng sõnamänguks, aga peale selle on selles kaadris veel mingi uus tasand, mingi kaadritagune kujund, mida paraku ei varem ega hiljem filmis ei taju.
On see nüüd tegijate taotlus või juhus või halb käsitööoskus, aga pildikeele ilustamise taustal hakkab eriti silma dialoogi nõrkus. Lühifilmiga on ju sama mis novelliga. Kui puänti pole, kannatab kogu lugu, kui  meisterlikult see ka poleks kirja pandud. “Pääsemises” on küll puänt täiesti olemas, paraku aga ei ole stsenaarium selle vääriline.“
Kulli, J. (2003). Sitt kui suur juhus. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 86-89.

Andres Laasik: „Peeter Sauteri lugu pakub sümboleid ja kujundeid, mida lavastaja püüab täie jõuga ka ellu viia. Ja suures osas ka õnnestunult. Vanglastseenid mõjuvad värvikalt ja võimsalt. Märkamatult poeb sinna teater. Lopsaka dialoogi ja keha mänguga. Teatri sõnaderohkus väljendub aga filmis tihti ütlemata jätmisega. Mitmed filmis ebatsensuurselt kõlanud sõnad mõjunuksid võimsamalt mitte väljaöelduna, vaid jäädvustatuna just pildis. Niisamati on teatrilava reeglite järgi üles ehitatud "Pääsemise" lõpustseen, kus vanglarahva pakatav naer loole punkti paneb.“
Laasik, A. (2002). Teater murrab filmi. Eesti Päevaleht, 10. dets, lk 17.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm