Krooni aeg (2003)

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Film on eelkõige kineetika, elavad ehk liikuvad pildid, mis asjale lähemale minnes ei tähenda niivõrd ekraanil jooksvat pildirida, kuivõrd sündmust või sündmustikku, mida on üles võetud. Kui sündmusi on mitu, siis peaksid need omavahel olema seotud põhjuse-tagajärje ahelat pidi, muidu valitseks täielik virvarr ja kaos. Kineetika peitub tegevuses, selles on asja tuum.

Kas rahareformi 10. aastapäev oli ikka filmi väärt sündmus? Kellele jaa, kellele ei. Paraadi ei olnud, ilutulestikku samuti mitte, küll aga jõi koorekiht Kadrioru lossi aias šampanjat, mille meie filmi autorid kenasti üles võtsid. Tegevust jäi siiski kasinaks. Harjumäel toimus veel rahva kohtumine krooniaegsete peaministrite ja pangapresidentidega, kus rahvast oli hõredalt ning oma raha sisseseadjatele küsimusi ei esitatud. Ka seda saime teada filmist. Ju ei olnud midagi olulist uurida. Filmis jälle ei püütudki uurida seda, miks rahval ei olnud midagi uurida.

Otsitud põhjus

Küsigem, kas 10. aastapäev ja/või selle tähistamine põhjustas/id midagi nimetamisväärset, mis oleks näiteks ajaleheuudiste künnise ületanud? Ei, kohe kindlasti mitte. Kas mängis see daatum mingit rolli kellegi inimese saatuses? Arvatavasti mitte, ja kas see nii oli, seda ei saa me ka filmist teada.

Võime tõdeda, et pärast aastapäeva jäi enam-vähem kõik Eestis endiseks, ja see määrab ka sündmuse kaalu.

Ehk lähme siis süžeed arutades hoopiski tahapoole ning küsime, kas 10. aastapäev oli millegi tagajärg? Tinglikult küll, aastapäeva põhjustas raha sisseseadmine, kuid see oleks juba liiga otsitud seos, millist filmitegemise ettekäändeks kasutada ei tohiks.

Vahest oli juubeli pidamine ise millegi tagajärg? Ju. Teatud inimesed soovisid end seostada krooni sisseseadmisega, nad tahtsid tähistamisega oma osa rõhutada. Ja teised soovisid seda tähistamist üles võtta.

Täna teame, et esimene ümmargune tähtpäev jääb arvatavasti ka viimaseks. Dokumentalist võiks siinkohal vaid rõõmustada – krooni käibelt kadumine ja euroga asendumine oleks tõeline sündmus, mis põhjustab terve uute sündmuste rea.

Ent kümnese tähtpäeva erakordsusest hoolimata ei näe ma õigustust, näiteks uuriva publitsistika printsiibil loodud filmi tegemiseks. Mõnda skandaali ja kohtuprotsessi, milles filmis pinda mööda üle liueldi, tasuks aga süveneda välist ettekäänet otsimata.

Mul ei ole põhimõtteliselt midagi esindusfilmi vastu. Las nad olla! Ma ise neid vaadata suurt ei viitsiks, kuid ma mõistan, et endast lugupidavad inimesed tellivad tutvustava propagandafilmi, milles glamuuritseval moel siis tellijad räägivad oma raskest tööst ühiskonna hüvanguks.

Osaliselt “Krooni aeg” seda funktsiooni ka täidab. Ometi on filmi finantseerinud Kultuurkapital ja Eesti Filmi Sihtasutus, järelikult on meil õigust nõuda teost, mis kajastaks kogu ühiskonna huve niimoodi, kuidas autorid seda vajalikuks peavad. Glamuuri ja glamuuritsemisega paralleelselt näeme filmis ka pealiskaudset sotsiaalset lähenemist, kahte poolust ei ole osatud sobitada, film ei tekitanud minus emotsionaalseid pingeid. Paistab, et tekstilugeja hääl sobib rohkem kiitma ja informeerima kui uurima. Paatost ja vaesust saaks vastanditena kokku klapitada küll, kuid sedapuhku pole see õnnestunud.

Lood harali

Muidugi peab film käsitlema eelkõige inimest ja mitte probleemi. Hüva, ühte minisaatust me näeme. Keegi mees, masseerija ja nõeltega ravitseja, mängis börsil, sai miljonäriks, pärast krahhi jäi paljaks nagu püksinööp, nüüd maksab pikka aega veel võlgu. Ent seda põrutavat lugu ei ole esitatud erutaval moel. Minul ei tekkinud tema vastu ei sümpaatiat ega antipaatiat, nõnda jäi sotsiaalne vastukaal šampanjasõpradele päris tühjaks kohaks. On teisigi loo algmeid, mis ei arene kuhugi: rahavedamine, rublamüük, loendamatud kohtuprotsessid – kõik jääb kuhugi äramärkimise tasemele. Kas see linnuke on meil juba kirjas? Aah, ei ole veel. Kohe sinna ja kaamera käima!

Igasugune organiseeritud tegevus kahandab dokumentaalfilmi usaldusväärsust ja vaataja tajub võltsi tooni automaatselt. Kui nii võtta, siis kuuluvad kõik intervjuud organiseeritud tegevuse hulka, eriti kui tagaplaaniks on otsitud mõni pangafassaad. Telesaatesse, palun väga, kuid film peab olema tõetruu. Tiit Made ei seisa ju iga päev Seegi teel ega jutusta meile, kui ebavõrdsel positsioonil me juba krooni sisseseadmisel olime. Kui ta seda filmis ikkagi teeb, siis tunneme me talle pigem kaasa kui kuulame tema huulilt tõde. Sama lugu on Janno Reiljaniga, temagi jutt jääb õõnsalt kõmisema, kuna ta ei räägi seda loomulikus paigas. Ja sellest on kahju, sest just tema ütleb, et meie seadustik soodustab majanduslikku kuritegevust. Ka Siim Kallase pikk intervjuu autos kuulub lavastatuse juurde, ma ei leia selliseks kohavalikuks mingit sisulist põhjendust. Teate, autos pole meil selles filmis veel kedagi olnud. Paneme Siimu autosse! Vohh, idee! Kabinetiusutlused Indrek Neivelti ja Vahur Kraftiga toimuvad ootuspärases kohas, mis lisab nende meeste jutule tõekaalu, mis sest, et nad kohati klantsivad, see tähendab, näevad asju oma mätta otsast. Eesti olevat panganduse poolest maailma kõige arenenum riik! No tänan. Aga meeste eluea pikkuse poolest? Isegi Edgar Savisaar mõjub küllap vastu autorite kavatsust positiivselt, kuna ta keeldumine intervjuust on jäädvustunud ausalt.
 
Nuiaga pähe

Ärgu nähtagu minus kahtlustavat vaimu, kuid masseerijagi masseerimine ja jutt tunduvad mulle instseneeringuna. Ka Malle Eenmaa vanglast väljumine on kuidagi “tehtud”, ehkki vaevalt seal duubleid võeti. Realistlik miljöö, mõned iseloomustavad üksikasjad oleksid elutruudust kasvatanud, kuid sellest ei ole hoolitud. Eenmaa lausub siiski, et kuna soovib edasi elada, peab ta Maapanga põhjamineku tõelisest põhjusest vaikima. Need on suured ja julged sõnad. Siit oleks pidanud edasi minema, küsima, kas ta kohtus ka vaikis?

Urmas Kaju iseloomustab pangaringkondi maailmana, kus üksteisele nuiaga pähe antakse ning pärast sellest ei räägita. Ei ole vaja teisi hoiatada, las ka nemad teenivad oma hoobid! Aadu Luukasegi tasakaalule kutsuv jutt jookseb tühja.

Me ei tea ega saa kunagi teada, kes on süüdi ja kes mitte. Ka kohtuotsustesse suhtume me erinevalt, mõni peab neid täielikuks sobitegemiseks, teisele on need nagu aamen kirikus. Vaataja langetab oma otsustuse vaistlikult selle järgi, kas mõni inimene äratab temas usaldust või mitte. Keegi on tema meelest lihtsalt suli ilmega ning toda õnnetukest ootab juba ette lintšimine ajakirjanduse ja rahva poolt, olgugi et ta ei ole midagi seadusevastast arvatavasti teinud. Näiteks Andres Bergmann ei oska ennast kuidagi õigustada, tema PR-töö lonkab kahest jalast. Teised on peenemad ja kavalamad. Kaamera võib vaataja rahvalikku õiglusmeelt filmis nii toetada kui sellega vaielda. Ent “Krooni ajas” kord seda nagu toetatakse, siis jälle vahetatakse positsiooni, pidades seda tasakaalustatuseks ja objektiivsuseks. Ei! See on ainult hüplemine, ei muud.

Kummati on filmis oma staar olemas. Loomulikult on see Siim Kallas, kellele on loodus kinkinud välimuse ja esinemisoskuse (me räägime siin ainult kinematograafilistest kvaliteetidest), mis ta igal pool protagonistiks tõstavad. Tema saatust oleks võinudki üksipulgi lahata, lasta tal domineerida, tema sobib ju meie raha esindama küll ja küll. Mis sest, et poleks näiteks nõus olnud! Dokumentalist ei arvesta portreteeritava ei poolt- ega vastusoovidega, keeld teeks ehk vaid filmi tegemise keerulisemaks. Kallasele oleks pidanud kellegi kolmanda-teise laudkonna esindaja elu vastu seadma, oleks eristunud kaks peategelast, kellel oleks olnud mahti pikemalt peatuda. Film sai aga ülearu kirju, lähtuti printsiibist, et kõik tähtsad mehed peavad sõna saama. Telesaadet võib ju nii teha, filmi tektoonikal ei ole seesuguse suhtumisega midagi ühist.

Keegi ei tea tänaseni, mis asi on tegelikult raha. Üks levinumaid definitsioone peab seda eriliseks kaubaks, kõigi teiste kaupade ekvivalendiks, kuid seda ei peeta ammendavaks. Ka filmi autoritel ei olnud see selgelt teada. Ehk oleks võinud seda uurida pangahärradelt ja kerjustelt?

Mõneti on filmis rahaks peetud sotsiaalseid suhteid – ja enam-vähem õige see on. Kuid selles pole midagi uut ja üllatavat. Kapitalism lõhestas meie ühiskonna hüljatuteks ja hülgajateks, ning seda eetikat võinukski lahata. Kas tõesti on rahal alati õigus? Ja mida rohkem raha, seda rohkem õigust, püstirikkal on mõlemat ülearu? Kas tõesti on vaene kade enesehaletseja, kes küüntenärimisele ja tigetsemisele kogu oma energia kulutab?

Mõned asjad on filmis täiesti valesti. Diktorihäälel kuulutatakse, et me läksime sotsialismilt kapitalismile täpselt õpiku järgi. Niisuguseid õpikuid siiski varem ei olnud. Terved raamatukogutäied leidus kirjandust, kuidas minna kapitalismilt üle sotsialismile, kuid kogu see kupatus osutus pahnaks.

Miks on “Krooni ajas” nii palju rahavedamist? Jah, see on atraktiivne, filmilik tegevus, ent selle rohkus näitas, et midagi muud ei leitud. Aga kuidas oleks lood olnud pangaautomaadi ülesseadmisega? Kas tõesti usuvad autorid, et raha teeb inimesed vabaks? Aga just seesugune väide kõlas filmist. Suhtumine ametiühingusse jäi õhku rippuma, nagu paljud muudki asjad selles filmis.

Ja peamine, mida ikka taheti selle filmiga meile ütelda? Kuidas soovisid autorid meie elu paremaks muuta? Niisugustes asjades peab valitsema selgus, muidu minnakse alt.
Remsu, O. (2003). Shampanjasõprade hõredavõitu loba. Sirp, 20. juuni, lk 16.


Andres Laasik: „Pärast Esto TV filmi “Welcome to Estonia” pole maa-ilm enam endine. Eriti Eesti dokumentalistikas, ja seda on tunda ka uut tõsielufilmi “Krooni aeg” vaadates, kus hakkavad vist tegijate tahtest sõltumata tööle erilised vastuvõtutasandid.

Spekuleerime edasi. Kui “Krooni aeg” varustada Esto TV kaubamärgiga ja Rein Karemäe loetud diktoriteksti esitaks hoopis Juhan Ulfsak, olekski valmis noore põlvkonna järjekordne kultusteos, mida ärksam noorsugu võtaks vastu vaimustushüüetega. Rohkem muutusi polekski vaja, et see nii juhtuks.

Üks ja sama pildirida ja lugu tekitavad iseenesest erinevad vastuvõtutasandid, partiootilis-pateetilise ja iroonilis-anarhistliku. Sõltuvalt sellest, kuidas vaataja silmad asja näevad. Suhtest tähtsam on siiski rahategelaste kaadrissepüük, nii tekib dokument Siim Kallasest, Urmas Kajust, Malle Eenmaast ja teistest.

Öeldakse, et paroodia on enamasti tabavalt sarnane parodeeritava teosega. Karemäe on saanud kätte intervjuud, millest Esto TV võib ainult unistada. Võiks ju öelda, et Esto TV irvhambad parodeerivad oma loomingus stiili ja käsitlust, mille esindajaks on ka dokfilm “Krooni aeg”. Arvatavasti pole see side siiski nii lihtne, estotelevisioonilik lähenemine ei ole arvatavasti Karemäele ja Valentin Kuigile omane, kuid uks jäi praokile ja see tasapind hiilis filmi sisse.

Dokumentalist peaks ideaaljuhul olema ühiskonna südametunnistus. Eesti puhul tuleks dokumentalistilt küsida, millise Eesti südametunnistust ta kannab. Igal südametunnistuse esindajal on oma sihtgrupp, auditoorium. Kui tootagi “Krooni ajast” Esto TV produkt, huvitav, kas sellel oleks rohkem televaatajaid kui originaalil?

Tegelikult on veel kolmas käsitlusviis – alati saab läbi kaamerasilma jälgida inimest. “Krooni aega” läbis rahavedajate lugu, see, kuidas kaks turvamehe vormis meest firmasid läbi sõitsid. Inimesed, kellele krooni tulek ja olek midagi tähendas, olid kaadris episoodiliselt. Rohkem oleks võinud olla ka numbreid, graafikuid ja animatsiooni, mis raha tähendust puust ette teeksid, kuid see on eesti dokumentalistika põhihäda. Kolmas dokumentalistika tee kroonist rääkimisel inimese ja tema loo kaudu oleks vast kõige õigem, kuid see oleks juba üks teine film.“
Laasik, A. (2003). "Krooni aeg" on uskumatult rikas. Eesti Päevaleht, 27. mai, lk 15.