Kontsert Porgandipirukale (2002)

Režissöör Janno Põldma valmivast filmist

"See tuleb naljakas, natuke fellinilik film vanaema pirukateost, kus on hästi suur tegelaskond," rääkis Janno Põldma. "Eraldi välja toodud on näiteks kärbeste armuliin." Filmi lõpuks valmib väga eriline ja maitsev pirukas, mille retsept on samuti filmis ära toodud. Tähelepanuväärne on film sellegi poolest, et Olav Ehala kirjutab sellele kuue-seitsmeosalise originaalkontserdi, mida on võimalik ka filmist sõltumatult ette kanda, märkis Põldma.
Joonisfilmis valmib kontsertfilm porgandipirukast (2002). Eesti Päevaleht, 06. veebr, lk 16.

Arvamusi filmist

Sigrid Sõerunurk: „Võibolla teen autorite loomingule liiga, kui ütlen, et leidsin joonisfilmist kaks paralleelset allteksti. Üks oli lastele suunatud - lihtne, loogiline ja naljakas -, teisalt aga oli film täis pikitud peent huumorit ja irooniat, mida saatis sõna otseses mõttes kassikontsert.

Lapsed ehk ei oleks märganud merepõhja joonistatud Eesti märki «Welcome to Estonia» ning poleks rullnoklikke repliike millekski pidanud. Neile tegid ehk nalja kaadrid, kus vanaema nühib merepõhjas harjaga puhtaks ehmunud kaheksajalga ja ajab taga porikärbseid. Usun, et samuti ei mõistnud alla-meetri-mehed, miks filmi kestel ilmus vahepeal ekraanile pime jänes, kes oskas kuuldavale tuua vaid ingliskeelset lauset «Good morning!» ja ütles seda paatosest väriseva kirikuisa häälega.

Võibolla polnudki autoritel pimeda jänese taha midagi peidetud, ehk tahtsid nad hiljem oma kätetööd vaadates pihku itsitada ja mõelda: «Las juurdlevad pealegi, mis värk selle jänesega on.» Igatahes minu arust oli jänes kuutõve all kannatav välismaalane, kes tahtis memme porgandipirukast tükikest saada.

Enim meeldis mulle aga koht, kus meeskärbsed neidudele jalgpallimänguga muljet üritasid avaldada ning sealjuures taevas säranud päikesel hambad suust välja lõid, mille peale kuu kahjurõõmsalt naeratades endagi hambutu suu paljastas. Multifilmi pealkiri olekski võinud olla «Kahjurõõmus hambutu kuu», sest see tegelane ilmus ekraanile esimesena ja kadus sealt lõpukaadritega.“
Sõerunurk, S. (2003). Kahjurõõmus kuu. Postimees, 18. juuni, lk 25.

Evi Arujärv: “Selles on selged pildid ja üsna peen joonistus, mis ei viba ega värise dramaatiliselt nagu joonisfilmi uuem klassika. Karikatuur, aga mitte kole, vaid heasüdamlik. Kodune lugu. Vanaema peseb pesu ja juhib protsesse. Keegi ei peksa ja ei lömasta kedagi.  /---/

“Porgandipiruka” maailm on samuti väga mängult – s.o. väga tõsiseltvõetav –, sest seda suunavad ja mõtestavad välised jõud. Ja üks võimas jõud on filmi muusika, mis “dramatiseerib” lugu täpselt ja püüdlikult, jagab loo viide vaatusesse, vahetades ja kontrollides muusika sõnumi “koodi” – stiile ja žanre –, et oleks arusaadav, kus on hirmus ja kus rõõmus olukord.  Alguses on loomulikult orkestri häälestumine ja avamäng (“Ärkamine”): natukene viiniklassitsistlik meloodiajoonis, aga hüplevates iiri rütmides. Teine osa on “Lõbusad kärbsed”: umbes nagu presidendimarss pluss jalgpallimarss. Kolmanda pealkiri on “Traagilised hiired” ja see on eriti pahaendeline, morbiidne melodraama vanaema kaotsimineku puhul. Neljas osa on “Kärbeste armastus”: vetruvad ja võrgutavad bossanovarütmid. Viies, “Porgandipirukas” toob kodused lõõtsahelid ja iiri rütmid tagasi.
Ja nalja siin pole. Muusika teenib tões ja vaimus lugu. /---/

Nii tulebki välja, et “Kontsert porgandipirukale” on ainult pealtnäha ilmsüütu. Ei ole kahtlust, et iga vaataja, olgu poiss- või tüdruklaps, saab filmist raudse sisenduse: naine teeb kõik, kaasa arvatud mehe, uuesti puhtaks ning annab ka süüa ja sooja nüüd ja igavesti aamen.

Ühest küljest on see turvaline ja hingesoojendav sisendus. Aga teisest küljest, poisslapse vabaduse aspektist – täiesti košmaarne olukord. Ja lõpuks ka ohtlik: mis saab maailmast, kui naised ühel hetkel lihtsalt keelduvad pesemast? Või, jumal hoidku, tahavad pisut lombis hullata? Ilmsüütus ei annagi siis ennast nii lihtsalt kätte. Ikka tulevad kunstiteose sisse loojate elu, lootused ja hirmud.“
Arujärv, E. (2002). Vanaema, Vanaisa ja hügieen. Sirp, 15. nov, lk 13.

Igor Garšnek: „Tulles tagasi Ehala filmimuusika stiili juurde, mille juured on muusikaliga ühised, torkab esimese asjana silma kahtlemata tema meloodiaanne. Asi, mis on nii kordumatu kui ka teiste poolt järeleaimamatu. Teisalt on eriline ka tema kooskõlade taju, mistõttu võib tema puhul rääkida ka kordumatust harmoniseerimisest. Harmooniajärgnevused pole tema muusikas väiksema tähtsusega kui meeldejäävad meloodiad - laulutervik nende ühendusest alles sünnibki.
"Kontsert porgandipirukale" jätkab seda rida vaatamata sellele, et siin lauluhitte pole ega ka tule. Ning ega iga kord ole seda vajagi - Ehala muusika on seekord tõeline lõbus kontsert. Ehkki mitte ainult porgandipirukale.“
Garšnek, I. (2002). Kontsert küll, kuid mitte ainult porgandipirukale. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 107-109.