Avaleht » Filmiliigid

Kolmnurk (1982)

Eesti muinasjutu "Ahjualune" motiividel

Animafilmid Kestus: 14:30

Huviinfo

Fakte filmi valmimisest

Filmistsenaariumi ettevalmistus: 20.04. - 20.05.1981
Režii valmimine: 21.06.1981
Filmi ettevalmistusperiood: 22.06. - 09.08.1981
Võtteperiood: 10.08.1981 - 31.01.1982
Montaaž: 01.02. - 02.03.1982
Filmi üleandmine - 02. märts 1982
Filmi maksumus - 63 450 rubla.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.2089.  Joonisfilmi "Kolmnurk" eelarve, kalkulatsioon.

Tallinnfilmi toimetuskolleegium, arutanud joonisfilmi "Kolmnurk" režiistsenaariumi ja lavastusprojekti, leidis, et režiistsenaarium on hästi ja meeldivalt läbi töötatud ning eskiisid on funktsionaalsed ja sobivad teemakäsitlusega. Filmi kunstiline lahendus aga eeldab filmi pikendamist kaheosaliseks, et süžee selgemalt esile tuua ja arendada. ("Viktori ja Julia suhete dünaamika täpsema ülesehituse vajadus" - Peavalitsuse kirjast 3. juunil 1981).
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.2088 Joonisfilmi "Kolmnurk" stsenaarium, lepingud, toimetus- ja kunstinõukogu otsused, aktid.

Info peale lõputiitreid

Film taastati programmi Eesti Film 100 raames
Pildi digitaalne taastamine: Nukufilm OÜ / Tõnu Talivee
ja trickWilk (Saksamaa)
Heli: Film Audio OÜ / Ants Andreas
Taastamist toetasid:
Eesti Kultuurkapital, Eesti Filmi Sihtasutus
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
© Tallinnfilm 1982 / 2007

Priit Pärn "Kolmnurga” algideest

"Ma olen ise tagantjärele püüdnud tabada momenti, millal tekkis „Kolmnurga” idee. Mäletan, et ükskord köögis tuli millegipärast meelde ahjualuse lugu ja oligi selge, et teen sellest filmi. Mõte ise hakkas arenema aga mitu aastat varem, kui olude sunnil pidin päris hulk aega kodust majapidamist juhtima ja mitu kuud süüa tegema. Köögis askeldades näis mulle, et selline toiduvalmistamise protseduur võiks ekraanil üliatraktiivne välja näha. Esialgu puudus ainult teema, mis oleks võimaldanud kogu kulinaarset atraktiivsust kasutada, kuni tuli meelde see ahjualune. Nagu iga asi tegemise käigus muutub ja areneb, nii tulid ka „Kolmnurgas” uued lahendused ja atraktsioone söögitegemise näol jäi lõpuks üsna väheseks.
Kirt, L. (1984). Olen tegutsev pessimist [intervjuu Priit Pärnaga]. Noorus, nr 12, lk 17.

Filmist ajakirjanduses

„Omaette nähtus on Priit Pärna «Kolmnurk», kahtlema­ta aasta kõige andekam töö. Loetletud filmidest ainukesena suudab siin autor — P. Pärn on nii stsenarist, režissöör kui ka kunstnik (koos V. Kilgiga) — anda suure psühholoogilise, filosoofilise üldistuse. Film on algusest lõpuni ka vormiliselt huvitav, naljakas pealegi. Na­gu heale kunstile omane, on teose idee mitmekihiline, kuid mõte sellest, kuidas  kollektiivse teadvuse stereotüübid mõjutavad individuaalset alateadvust, tuleb kõige paremini välja.

P. Pärn on tabanud väga täp­selt ja teravmeelselt tänapäevale iseloomuliku olukorra, kus inimese kõige lihtsamaidki tegevusi (nagu näiteks söömine või toiduvalmistamine) killustavad ala­teadlikud võrdlused   massikommunikatsioonist võetud mallidega. Peategelaste  kujutlusest vilksatavad  argitoiminguis pidevalt läbi ajakirjade või filmide staaripildid. Naljakalt  kontrasteerib P. Pärna groteskne ja justkui nurgeline karikatuurne joonistusstiil slaidimaali laadis stereotüüpkujutelmadega a la «Kas ma nüüd olen kui Marcello Mastroianni?». Vürtsi lisab ka teine ideeliin, mis pilab filmitööstuse sageli banaalsena mõjuvat kolmnurka (siit ka pealkiri) - mees, naine, armuke, kus unelmad taanduvad ruttu rutiini, nii et üks armastaja võtab lihtsalt üle teise koha supitaldriku taga.

Võlub autori fantaasia, metamorfooside mängulikkus, mis leiab justkui lõputult kujundite uusi seoseid.  Kõrgetasemeline tehnika, terane intellekt. Niisuguses pilgaris unustad isegi selle, kui mõni lüli ähmaseks jääb. Näiteks ei saa alguses pikka aega aru, keda kujutab ahjualune  sinine mehike — ennast lehte lugema unustanud argi-Victori uus vahetus. Säärane töö teeb meie multifilmile au.“
Pii, P. (1983). Kaheksa multifilmi: Tallinnfilmi multifilmiaastast 1982. Sirp ja Vasar, 13. mai.

„Pärna filme vaadates on mulle ikka jäänud mulje, et algus ja lõpp on ta tükkides suhteline. Tihti ei ole neil üldse vahet, maailm ei ole filmi jooksul oluliselt muutunud. Kõik siin maailmas on suhteline, näib Pärn meile ütlevat, üks on sinu tarvis ahjualune, teisele seevastu sina ise. Kõik sõltub vaatepunktist. Muide, filmi viimases kaadris vaatavad Eduard ja ta kaasa ehmunult oma jalge ette . . .
/---/
Pärna filmid on kantud ta elufilosoofiast, kajastades eri tükkides selle eri tahke. Nimetaksin neid nii veidralt, kui see joonisfilmide vallas ka kõlaks, pihtimuslikeks. Just seetõttu ei olegi ta filmid kunagi õõnsad ega tühised; olematute või võõraste probleemide peale Pärn oma aega ei raiska. Tänu sellele ongi tema filmides toda heale kunstile nii iseloomulikku sisu ja vormi tasakaalu, millest meie teistes multifilmides vajaka jääb.“
Olep, J. (1983). "Kolmnurga" taustast. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 30-31.

Filmile tagasivaatavalt

Mari Laaniste: „Tegu on ühe Pärna olulisema ja oma ajalisruumilises kontekstis silmatorkavama tööga. "Kolmnurka" võib selle valmimise asjaolude järgi kirjeldada õnneks läinud riskiprojektina. Film sai tootmisloa suhteliselt hõlpsalt, sest stsenaarium, millega luba kauplema mindi, põhines puhtnominaalselt (seda nimetati alapealkirjas) Juhan Kunderi kuulsal muinasjututöötlusel "Ahjualune" tema raamatust "Eesti muinasjutud" (1885). Muinasjutt polnud suurt enamat kui ettekääne, näide sellest, et Pärn oli selleks ajaks õppinud stsenaariumidesse kirjutama täpselt seda, mida Moskvas lugeda taheti. Valmisprodukt oli hoopis irooniline, mõrkjalt eksistentsialistlik lahang kaasaegse argielu hallusest ning inimsuhetes kummitavast võõrandumisest ja rutiinist, mis ei pakkunud muinasjutule ebakohaselt vähimatki väljapääsu. "Kolmnurga" tumedates toonides huumor, depressiivne alatoon ja positiivse lahenduse ilmne puudumine (et mitte öelda, filmi sugereeritav perspektiivitusetunne) oli selges vastuolus toonases nõukogude filmikunstis domineerinud konjunktuurselt väikekodanlike, "inimnäoliselt sotsialistlikku" tarbimisühiskonna versiooni propageerivate filmidega.
/---/
Kui filmi levisse ei lubatud ning kästi sellest 8 minutit ehk enam kui pool materjali välja lõigata (filmi kogupikkus oli veidi alla 15 minuti), Pärn keeldus. Filmi tootnud stuudio jaoks tähendas selle niisama seismine aga rahalist probleemi ning stuudio ja Goskino vahel peetud kuudepikkuste läbirääkimiste järel jõuti kompromissini: Pärn lõikas filmist välja poolteist sekundit.
/---/
...seda näidati kinodes vaid väga piiratud määral - tavalise 200-400 koopia asemel tehti kinolevi jaoks 20 koopiat ning seda ei saadetud ka  ühelegi välisfestivalile.
/---/
Filmis on kasutatud ENSV Statistika Keskvalitsuse materjale.“
Laaniste, M. (2006). Eine murul. Ühe animafilmi tekst ja kontekst. Rmt: Fiktsioon ja film. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft, 4[15]. Tallinn, lk 77-97.

Andreas Trossek: „...Pärn oli teinud animafilmi, mille kogupikkusest moodustas täiskasvanulik „krabamine”, lehvivad seelikualused ja kikkis rinnanibud julgelt veerandi. /---/
Julia mittekattumine nõukogude naise voorusliku ja kindlameelse ideaaliga oli ilmselge: asjaosaliste mälestustes korduva motiivi kohaselt olevat „Kolmnurga”  läbivaatusel  Moskvas  keegi  Goskino  ametnik  ahhetanud:  „Niimoodi  ei ole animatsioonis Nõukogude naist kunagi näidatud!” (millele Pärn vastanud lakooniliselt: „Nüüd on.”)
Trossek, A. (2007). Risoomja alfabeedi algus: Priit Pärn ja tema looming = The beginning of a rhizome-like alphabet: Priit Pärn and his works. Rmt: Priit Pärn: kataloog = catalogue. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, lk 12-48.

A. M. Orlov: "Täiskasvanud on filmis suurt kasvu inimesed, Eduard aga on väikene. Öelgem nii, et Viktori temperament on pigem põhjamaine. Julia esindab kõiki temperamente. Ta on nii külm kui ka kuum. Ma püüdsin koguni visuaalselt joonistada teda nii, et ta kogu aeg muutub. Mulle endalegi oli huvitav, et kui kaua on pidevalt muutuvad tegelased tajutavad iseendina. Julia puhul muutuvad nii nägu kui ka  figuur. Mõnikord on ta väga sale, mõnikord on ta massiivne. Muutlikkus on selle tegelase tunnusmärk. Eduardis võib tajuda lõunamaist temperamenti. Ta on tõmmu. Ta tuleb kuskiltki. See tähendab, et on olemas mingi geograafiline ruum, kust ta tuleb. Keegi saksa kirjanik ütles pärast "Kolmnurga" vaatamist, et ta sai kõigest aru peale selle, et miks see itaallane tuli välja pliidi alt. Tema jaoks oli ta nimelt itaallane. Nõukogude Liidus arvatakse, et ta on grusiin. Temas on midagi lõunamaist. Muidugi on "Kolmnurgas" ka moment, mis osutab täpselt Venemaale. Eduard tuleb tagasi ja satub Veronika tuppa.  Siin näitavad kõik märgid eestlasele seda, et tegelane peab olema venelane: soeng, kõrvarõngad."
Orlov, A. M. (1996). Eesti animafilm ja eesti anima: subjektiivseid tähelepanekuid, žiletitera keelel [ülevaade Priit Pärna animafilmidest, tõlge raamatust “Animaator i jego anima”, Moskva, 1995]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 43-56.

Mari Laaniste: „Priit Pärna sõnul ei ole „Kolmnurk” väga jabur ja abstraktne nagu tavapärased animafilmid. Selle tegelasi on kujutatud anatoomilises plaanis võrdlemisi realistlikena, samuti käituvad nad pigem mängufilmitegelastele  omasel moel. Tõsiseltvõetava, ümbritsevat argireaalsust puudutava teema tõstatamine ja käsitlemine animafilmis, mida „Kolmnurk” armastuse ja kooselu halli argipäeva vahelist konflikti ning abielurikkumist vaadeldes teeb, on siiani võrdlemisi haruldane ning moodustab suure osa põhjusest, miks film mõjub julge ja värskena.

Konkreetsemalt on postmodernistlik kogu „Kolmnurga” kontsept: film on irooniline, algmaterjali tundmatuseni ümbermõtestav muinasjututöötlus, mis toob Kunderi „Ahjualuse” 19. sajandi mõisaköögist stagnaaegsesse suurpaneelelamusse, ning kõneleb mürgisevõitu toonis loo tänapäevastest paarisuhetest ja soorollidest, tsiteerides lõpetuseks ENSV abielulahutuste statistikat. Seejuures tuleb aga osutada tõigale, et filmi pealtnäha sädelevalt postmodernne olemus pole siiski mitte ainult autori taotluste, vaid asjaolude tagajärg: nagu ülal viidatud, tulenes loo vormistamine „Ahjualusel” põhineva muinasjututöötlusena esmajoones vajadusest sobituda tootmist rahastava Goskino eelduste ja nõudmistega. Filmi mitmekihilisus ja varjatud lisatähenduste hulk on seega otseses seoses valmimisprotsessi jooksul autori valikuid kujundanud tsensuuri survega.“
Laaniste, M. (2011). Enesekuvandeist ja maailmapildist Priit Pärna filmides „Kolmnurk” ja „Hotell E”. Rmt: Eesti filmi sajand = A century of Estonian cinema. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft, kd 20, nr 3-4. Tallinn, lk 69-96.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Priit Pärna varajaste animafilmide DVD on sarja 6. DVD, ilmunud 7.11.2013. Sellel on järgmised filmid:

Kas maakera on ümmargune (1977)
... ja teeb trikke (1979)
Harjutusi iseseisvaks eluks (1980)
Kolmnurk (1982)
Aeg maha (1984)
Eine murul (1987)

Prantsuse kogumik

Prantsusmaal anti välja kogumik kahest DVDst "Priit Pärn Integral 1977-2010"

9.12.2013

Prantsuse stuudio Chalet Pointu ja CaRTe blaNChe andsid välja Eesti animalegendi Priit Pärna DVD. Retrospektiiv hõlmab kõiki Pärna 12 animafilmi ja kannab nime “Priit Pärn Integral 1977-2010”. Filmid on inglise, prantsuse ja jaapani keelsete subtiitritega. Lisaks on DVD’l veel 3 reklaamfilmi, üks Pärna õpilaste film ning kaks dokumentaalfilmi Pärnast. Filmidele lisaks on DVD’ga kaasas ka 20lk buklett. 
DVD on mõeldud peamiselt prantsuskeelsele ja Jaapani turule.

Seoses Priit Pärna DVD esitlusega Pariisis, näitas Forum des Images 6. ja 7. detsembril ka valikut varasematest filmidest. Linastusid “Kolmnurk” (1982), “1985” (1995),  “Karl and Marilyn” (2003), “Elu ilma Gabriella Ferrita” (2008) ja “Tuukrid vihmas” (2010). Priit Pärn oli ka ise Pariisis aukülalisena kohal, et oma filme sissejuhatada.
Prantsusmaal anti välja DVD Priit Pärna animafilmidega / Joonisfilm, http://www.joonisfilm.ee/archives/1747 (2.09.2015).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm