Kodutee (1988)

Poetess Debora Vaarandi mõtisklused elust, aja kulgemisest ja lapsepõlvepaikadest Saaremaal.

Koduaias õitsevad aialilled, tuuleõhk paitab tulpide ja piibelehtede päid, kadakastel väljadel sirab päike. „Tuule valgel käima pean...“ kõlavad luuleread Aarne Üksküla esituses. Männimetsa all jalutab Debora Vaarandi ja mõtiskleb lapsepõlve ja  selle lõhnade üle. Inimene peab ilusat meeles ja lõhnad toovad selle taas meelde. Vana kaev, vaade õuele, lagunenud majale. Debora Vaarandi istub puude all aias ja jutustab tädi talukohast, kus väiksena sageli viibis: kunagi nii suurena paistnud maja on nüüd väike ja armetu. Sammaldunud kiviaiad, mille otsas ronides mängiti huvitavaid mänge ja  kuhu peideti omi aardeid. Vaated karjamaadele, vanale talumajale, rohtunud aiale. Kõik maastikud muutuvad, ka elumaastikud, leiab luuletaja. Poetess Pöide kirikust: see on minu jaoks maailma suurim kirik, kuigi kirikuid olen maailmas palju näinud. Poetess mõtiskleb, mis on siis, kui teda enam pole. Debora Vaarandi istub rannas ja avaldab, et südames tahaks nüüd taas siia Saaremaale tagasi tulla. Hea on Saaremaal olla.

Märksõnad: elu analüüsimine | eluõhtu | filosofeerimine | karjamaa | kaunid loodusvaated | kirjanduslik eneseteostus | kirjanik | kodu | koduaed | kodutunne | lagunev maamaja | lapsepõlvemälestused | lilled | luuletaja | mererand | mõtisklused | mõtisklused elu ja loomingu üle | poeesia | sammaldunud kiviaed | tuul | Vaata kõiki »