Avaleht » Filmiliigid

Kivine hällilaul (1964)

Dokumentaalfilmid Kestus: 17:56

Huviinfo

Filmist toonases ajakirjanduses

Karl Tamberg: „See on Tallinna filmidokumentalistide esimene ilma diktoritekstita teos. "Kivist hällilaulu" kannab mõtte dramaturgia, originaalne montaaž, muusika, millel on tugevasti tajutav dramaturgiline tähendus. Mõned leiud filmis, näiteks see, kuidas kontrastiks sõjapiltidele valavad töölised tehases betoonblokisse päikese kujutist ning kuidas päike tehasest välja viiakse, et ta igavesti jääks linna seina, väärivad tähelepanu kogu filmidokumentalistika seisukohalt. Ühe sõnaga - tark ja mõtlemapanev film. Sellele aga tuleb lisaks kirja panna ka nördimust tekitav fakt, et niisugust filmi (ja üldse dokumentaalfilme!) peaaegu üldse ei reklaamita ja et häid filme pakutakse otsekui salakaupa väga vaikselt, sõnakestki lausumata, ükskõikselt. Mida arvab sellest Filmilaenutuskontori reklaamiosakond?“
Tamberg, K. (1965). Kaks uudist "Tallinnfilmist" ["Null kolm" ja "Kivine hällilaul"]. Noorte Hääl, 28. jaan, lk 3.

Valdeko Tobro: „"Kivise hällilaulu" autorid ei ole poolele teele peatuma jäänud, nad on oma otsingud leidmisteks realiseerinud. Filmi peamise vooruse moodustavad jõuliselt kõlav filosoofiline alltekst, lakoonilised ja sealjuures mahukad kinematograafilised kujundid, elastne, dramaturgiliselt läbimõeldud montaaž. Nõtke üleminek tehase üldvaatelt võtetele magavast poisist ja tüdrukust, mida omapäraselt poetiseerivad öise linna panoraamid, loob tugevasti kaasahaarava meeleolu ja annab oma mõtte järgnevale süvenemisele tehase tööprotsessi. Töö kujutamine hõlmab filmis palju ruumi. Range loogikaga järjestatud kaadrid annavad piltliku ülevaate suurpaneeli sünnist. /---/

Allakirjutanu arvates on režissöör Valeria Andersonil õnnestunud täita nelja põhitingimust, millest sõltub hea dokumentaalfilmi sünd. Esiteks: dokumentaalsuseprintsiibi kõrvalekaldumatu järgimine. Selles suhtes on "Kivine hällilaul" laitmatu.Teiseks (ja see on dokumentaalfilmikunsti spetsiifika üks tähtsamaid erijooni): võtete, montaaži, kompositsiooni, helikujunduse rakendamine ühe eesmärgi - maksimaalselt nappide ja ühtlasi maksimaalselt mõjuvate kunstiliste kujundite loomisele. Tugev kontsentreeritus muudab "Kivise hällilaulu" eriti löövaks. Kolmandaks: materjali emotsionaalne ja esteetiline puhas esitamine. Neljandaks: omapärane vormilahendus. Siin on suuri teeneid operaator Andres Söödil, kes laiekraani spetsiifikat hästi valitseb. Julge samm on ka diktoriteksti asendamine mürade ning muusikaga.“ /---/
Tobro, V. (1965). Sookollidest hällilauluni. Sirp ja Vasar, 19. veebr, lk 6-7.

Ülo Tambek: „Oli film "Kivine hällilaul". Vastuvõtmisel* avaldasid mõned seltsimehed kahtlust, kas seda on üldse võimalik suurele ekraanile lasta. Põhjus oli lihtne, isegi liiga tavaline: teema - ehitus - oli harjumatut käsitlust leidnud, nii et osa vaatajaid ei mõistnud kõike, mida režissöör oma pildikeeles tahtis öelda.“ /---/
Tambek, Ü. (1965) Kolm visandit. Kultuur ja Elu, nr 12, lk 6-8.

* Vt Tallinnfilmi Kunstinõukogu protokoll 25. detsember 1964. Riigiarhiiv: ERA.R- 1707.1.821: lk 173-178 – toim.

Filmile tagasivaatavalt

Karol Ansip: „Cinéma vérité stiilivõtete esinemine Andersoni varastes filmides kuulub seletamatute nähtuste hulka, sest otseseid seoseid välismaailma filmis toimuvaga ja tema loomingu vahel pole võimalik leida.

Kuid neis filmides võib ära tunda Ülo Tambeki rolli (oli toimetaja filmi „Kohtumised tänaval” juures, filmile „Tere, tüdrukud!” kirjutas jutustaja teksti). Tema sotsrealismi kaanoneid lõhkuv, autori isiklikku suhet väärtustav ja kohati naiivselt koomiline käsitlus andis uue hoo Eesti tõsielufilmi tegijatele. Tambek oli toimetaja ka Valeria Andersoni neljanda dokumentaali „Kivine hällilaul” (1964) juures. Tegu on visuaal-muusikalise suurvormiga, mille kontseptuaalne terviklikkus seab ta ühte ritta oma aja parimate Briti tööstusdokumentaalidega. Film pälvis 1965. aastal Eesti, Läti, Leedu ja Valgevene filmifestivalil Tallinnas parima heli ja muusikalise kujunduse auhinna (helilooja Jaan Rääts).
Andres Söödile oli „Kivine hällilaul” esimene kunstilise dokumentaalfilmi ülesvõte Tallinnfilmis. Ilmselgelt suurt eeltööd nõudnud ja täpse valgusrežiiga meistriteos.“ /---/
Ansip, K.(2013). Eesti tõsielufilmi oma lugu. Põhijooned ja eripära kuuekümnendatest taasiseseisvuseni. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 94-106.

Karol Ansip: „Järgnevad aastad Tallinnfilmis andsid hulgaliselt tööd ringvaate Nõukogude Eesti operaatorina. Selle abil sai Sööt hoida end töös ja valmistuda ajaks, mil tuli rakendada kõik oma kutseoskused. Selline võimalus avanes Söödil koostöös Valeria Andersoniga dokumentaali „Kivine hällilaul” (1964) loomisel. Tegu on visuaal-muusikalise, täpse vormitunnetusega linalooga, mille õnnestumise tagas väga tugev meeskonnatöö (režissöör Valeria Anderson, stsenarist Tatjana Elmanovitš, operaator Andres Sööt, toimetaja Ülo Tambek, helilooja Jaan Rääts).“
Ansip, K. (2014). Aegumatu klassika läbi kahe sajandi [Andres Söödi elu- ja loomelugu]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 97.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm