Kivid ja leib (1965)

Filmist ajakirjanduses

Karl Tamberg: „Mis puutub tunniajalisse dokumentaalfilmisse „Kivid ja leib“ /---/, siis siin on üksikuid päris huvitavaid novelle, kuid film tervikuna jääb ebaaühtlaseks ning mitmetes novellides häirib oma kunstlikkusega lavastatus.“
Tamberg, K. (1966). Märkmeid "Tallinnfilmi" dokumentaalfilmidest 1965.a. Rahva Hääl, 12. aprill, lk 3.

Ivar Kosenkranius: „Vaatamata paljudele kibedatele sõnadele ja kategoorilisele, ent umbmäärasele hinnangule „Niimoodi ei filmita enam!“ näen ma siiski juubelifilmis „Kivid ja leib“ ka sümpaatseid jooni ning vähemalt üht elamuslikku ja meisterlikku novelli – „Jalatäis maad“.
Kosenkranius, I. (1966). Kuidas edasi minna? Mõtteid meie dokumentaalfilmist. Rahva Hääl, 15. juuli, lk 3.

E. Murdvee: „Kõik see, mis ekraanil kajastub, jutustab ümberünnist, muutustest maa ja rahva palges. See jutustus on pandud kirja ääretult lihtsalt. Autorid konstateerivad fakte  suure taktitundega, jätavad palju vaataja enda mõelda ning otsustada. Selles kõiges ongi kunstiteose suur võit. Lihtsus.  /---/ Autorite kohta võib siinkohal tarvitada raskekaalulist sõna – meisterlikkus. Ei pruugi rõhutada, et film pakub vaatajale hästi serveeritud fakte meie linnade kasvu (kasvõi Tallinna osas: kaks sõjajärgset Tallinna on juba valmis, kolmas ehitamisel ja neljas planeerimisel), tööstuse ning kultuuri tormilise arengu kohta. Kõik see on seotud rahva tööga, tööd on hästi tabatud ja töö kaudu inimest näidatud.“

Murdvee, E. (1965). „Kivid ja leib“. Noorte Hääl, 15. juuli.