Kitseküla (1993)

Autor oma filmist

Peeter Tooming. Esildis filmile „Kitseküla“

„1991. aastal ei õnnestunud mul sõjaväega kokku leppida, et filmida Eestis paiknevate raketivägede pisikest pesa Rakvere maakonnas. Tahtsin teha nö filmiuurimust väikesest inimgrupist, kes muukeelse ja ilmselt ka –meelsena on sunnitud elama keset võõrast maad, riiki ja inimesi. Nagu öeldud – see ettevõtmine ebaõnnestus: pärast mõnekuulist venitamist ning sel ajal toimunud kolme kohtumist öeldi plaanitule siiski ei.

Nüüd pakun välja võimalust läheneda nimetatud probleemile enam eestikesksena ning uurida, kas oma tillukese majapidamise rajamise võimalus on eelduseks, et muulased muutuksid meie omadeks? Püüaksime sellele küsimusele vastata Aseri külje all asuvas nn Kitsekülas. Raudtee ja raba vahelise ala asustasid kohalikud elaikud juba 30 aastat tagasi, ehitades sinna kuurikesi, lobudikke, kanalaid, aedu....Loomulikult materjalist, mis kätte juhtus. Aastatega on sinna kasvanud umbes kuue- kuni kaheksakümnepereline „küla“, mil paar peatänavat, nendega ristuvad kitsukesed läbikäigud, keskväljak. Ehitusmaterjalina leiab seal plekki, puitu, raudbetoondetaile, vanu uksi, aknaid, reformvoodeid – kõike mõeldavat, mida vähegi annab püsti seisma panna, kinni lüüa, kokku keevitada või siduda. Ja selles külas kirevad kuked, määgivad lambad, jooksevad ringi  sead, haned, kanad ja kassid,  hauguvad koerad ja muutavad lehmadki. Ja kujutage ette seda kolinat, kui mööda kuurikeste plekk-katuseid tormab viieteistkümnepealine kitsekari! Seal kasvatatakse kurke, kapsaid, kaale ja herneid, tomateid, sõstraid, õunu ja kõrvitsaid.. Mida iganes!

Väliselt pole see Eestimaa, keelelt on see Eestimaa vaid poolenisti (peremeesteks on siin segamini eestlased ja venelased), kuid see on Eestimaa oma suhtumises ellu, töösse, omandisse... Sest need inimesed, kes siin kolmekümne aasta jooksul on rüganud, maad kaevanud, väetanud, loomi kavatanud, need pole läbirändajad, pole röövlid - seega pole nad Eesti riigile ohtlikud. Ma ei tea, mis ootab neid inimesi tuleval aastal. Aseri Keraamikatehas igatahes vallandab kaks kolmandikku oma töölistest, sest tehas rekonstrueeritakse ning inimjõudu nii palju enam ei vajata. Osa venelasi lahkub Aserist, osa pätistub ning läheb vargile (protsess algas juba poolteist aastat tagasi), need aga, kes Kitsekülas või mujal oma „majapidamise“ rajanud, on muutunud peremeesteks. Nad mitte et ei taha – nad enam ei suudagi lahkuda – neile on Eestimaa (mis võib küll ainult Aseriga piirduda) saanud koduks... Ning neid ei saa võrrelda seltskonnaga, kes elab Tallinnas, Kopli barakkides või raudteevaguneis, kes hõikab „inimõigusi“ nõudvaid loosungeid ning kes iga parema pakkumise puhul sõidab neid loosungeid hüüdma ükskõik millisesse paika maakeral.

Kitseküla on omaette kommuun, see on inimühiskond. Suure Aseri kõrval ja sees. Kuigi seal puudub valitud vallavalitsus, on seal oma liidrid, on oma patuoinad, on oma „eesrindlased“, on oma „vallavaesed“. Seal mängitakse lõõtsa ja kannelt, raadiost kuulatakse Tallinnat ja Moskvat, pulmi peetakse. Vaat, seda võiksimegi vaadata, kuidas, mis keeles ja meeles neid peetakse. Aga kõige kindlam, mida me teha saame, on see, et saadame sellesse Kitsekülla ühe rändfotograafi. Keset küla riputab ta üles taustamaali, sellise, nagu neid kasutati Eestis enne maailmasõda ning milliste foonil on pildistatud meie esivanemaid. Niisuguste foonide ees pildistatud fotosid leidub kõigis perekonna-albumeis. Ja  kui see piltnik kutsub selle fooni ette Kitseküla inimesi, siis segunevad ajastud. Ja vaataja võiks endalt küsida, et kas need inimesed sobivad selle fooni ette seisma? Ta küsib seda filmi algul, kui taustamaal üles riputatakse ning piltnik tööle hakkab, ning filmi lõpul, kui sama fooni ette istuvad inimesed, kes filmi algul meile tundmatud olid. Kuid keda nüüd juba kahe- või kolmekümne minuti jooksul näinud ja kuulnud oleme. Kas on nende koht selle fooni ees või peaksid nad igaveseks jääma selle varju?“

Allikas: Eesti Filmiarhiivi arhivaal 4456.