Kevade tulek. Tartu 1975 (1975)

Katkeid filmistuudio Tallinnfilm kunstinõukogu istungi protokollist

19. september 1975

E. Rekkor: See on järjekordne film vaatefilmide seeriast. Mingil määral on tegemist väljakujunenud stambi lõhkumisega meie vaatefilmide laadis. Režissöör on püüdnud tabada linnast peamist. /---/

B. Kõrver: Filmis on palju huvitavat, kuid mõned küsitavused: näiteks kuidagi ettevalmistamata on üleminek õllekappadele - oleks võinud enne näiteks näidata Raadit. Küsitavad on ka mõned teised üleminekud. Kahju, et Vanemuine ja Muusikakool on välja jäänud, kuivõrd Tartu oli ju meie professionaalse muusika häll. Võõrsõnad tuleks siiski õieti hääldada - Descartes näiteks. Muidu hästi vaadatav film. /---/

R. Beltšikov: Filmi peamiseks väärtuseks on kindla stiili väljapeetus. Film erineb teistest vaatefilmidest selle poolest, et režissöör on oma loomingulise kavatsuse ilusti lõpule viinud, mis annab kena terviku. /---/

V. Anderson: Vanemuine oli stsenaariumis sees, kuid tema väljajätmine on seotud Vanemuise endaga. Vanemuine nõudis meilt filmimise eest raha, mida meil polnud anda. Tahtsime filmida "Külavahelaule", Vanemuine oli viimane objekt, mul lõppes ka filmi limiit.

N. Danilovitš: Ühinen eelkõnelejatega. Filmile aitab kaasa hea professionaalne operaatoritöö.

V. Anderson: Üle 100 inimese võttis osa filmi tegemisest, olen neile väga tänulik.
/---/
Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.1425a

Filmist ajakirjanduses

Jaan Ruus: „Teaduslinna portree loob heale operaatoripildile (V. Maak) toetuv "Kevade tulek. Tartu 1975" (rež. V. Anderson). L. Lauri sisukas tekstis on ajaloolised faktid esitatud nii, et mõjuvad kujunditena. Algul tundub, et filmist kujuneb justkui publitsistlik tervik: meile kõneldakse linnast, mis koondub ülikooli, teaduse, kultuuri ümber, kuid ei, siis põikab V. Anderson ajakirjandusliku tava järgides veel kohusetruult sisse raudbetoondetailide tehasesse, vaimustub Tartu uuselamutest, näitab mõningaid jääk-juhukaadreid linnatänavatest ja tervikmõju hajub. Filmile otstarbeka struktuuri leidmine on V. Andersonil iga kord olnud raske ülessanne.“ /---/

Ruus, J. (1976). Miks tehakse filme [märkmeid Tallinnfilmi loomingust]. Sirp ja Vasar, 2. aprill, lk 9.